1-4.08.2013 Kassepa järv, 5. eesti võistlus karpkala püügis.

Neljapäeva hommikul kogunes meid kokku 8 võistkonda, kes vaatamata eelnevate võistluste ebaõnnestumisele ei olnud lootust kaotanud ja oma kohalolekuga kinnitasid antud ürituse vajalikkust. Tegemist ei ole ju mitte niivõrd tõsise omavahelise mõõduvõtmisega, vaid sõbraliku kohtumisega, et oleks võimalik argipäevase kiire elutempo vahel ka aatekaaslastega kokku saada ja mõnusalt aega veeta. Meid, kes sportliku karpkala püügi vastu tõsisemat huvi tunnevad ei ole Eestis just eriti palju. Seoses sellega kutsume tulevikule mõeldes kõiki, kes antud alaga tegelevad või selle vastu huvi tunnevad järgneval võistlusel osalema. Tänu Harri ettevõtlikkusele ja võistluste korraldamisele on selle möödunud viie aasta jooksul Eesti karbiküttide arv jõudsalt suurenenud. Kui ei oleks olnud seda esimest võistlust ei oleks ka Minikalastaja meeskonda.

   Loosimisel sattus meile 7. sektor, mis asetses järve lõunakaldal elektriliinide all. Esialgu oma kõrge rohuga kaetud kaldaga ja vees asetsevate penikeelte ja vesikupu lehtedega ta meis erilist vaimustust esile ei kutsunud. Kuna koht asetses järve keskosas, olime eemal ka järve sopistustest ja ka pea kohal olevad kõrgepingeliinid seadsid meid raskesse olukorda. Peale tõsist heinatööd nii vees, kui maa peal omandas meie püügiplats hubase välimuse. Etteruttavalt võib ütelda, et tänu kalda ääres kasvavatele puudele, mis võimaldasid telgi varju paigutada ja ka muidu varju pakkusid, oli meie püügiplats nende päikeseliste ilmadega vägagi mõnus.

   Ettevaatlik töö markeriga, mille käigus siiski korra õnnestus ka elektriliine tabada, meile põhja uuringutel midagi eripärast ei näidanud. 50. meetri peal oli sügavus 3. meetri juures, mis sujuvalt tõusis 2,5 meetrini kaldataimestiku juures. Põhi oli ühtlaselt mudane, kaugemal oli mudakiht sügavam. Mõned korrad õnnestus tabada järvekarpide kolooniaid, kuid korduvate heidetega ei suutnud me neid kindla peale tabada. Antud järves täheldasime suure järvekarpide asurkonna, mille kolooniate lähedal toituvad ka karpkalad. Kohalike kalade mokad peaksid olema tugevad, kuna toitumisel tuleb neil kokku puutuda järvekarpide teravate servadega. Selliste kalade püüdmisel peavad olema konksud eriti teravad ja kala osutab haakumisel mehist vastupanu, mis kindlustab tugeva adrenaliinilaksu. Trofeekalade püügil on võimalik oma püügiplatsi valida ja ei ole sellist pressingut nagu võistlusel. Sellega seoses on arusaadav Egoni armastus selle veekogu vastu.

Peale markerdamist otsustasime sööta ühe püügiplatsi kaldataimestiku lähedal järvekarpide läheduses 25. meetri peal, kuhu asetada 2 õnge ja 3. PVA stickiga kaugemale otsingutele seada. Söötsime tavapärase sooja aja magusa söödaga koha sisse ja jäime ootele. Eelnevalt olime arvestanud teiste osalejate toimingutega ja otsustasime seekord piirduda minimaalse söödakogusega. Ilm oli palav ja seda arvestades võis mingit tulemust alles ööjaheduses oodata. Öösel oli üks õrn võtt ja varahommikul saime oma esimese kala, kelleks osutus latikas. Öösel käis ka tõenäoliselt latikas meid kimbutamas. Peale seda heitsime pikali ja jäime seetõttu ilma võistluse suurest vaatemängust. Kella 8 ajal oli meie kõrvalplatsil, järsul kaldal asetseval Otil võtt, vastaskalda võistkonnad võisid niiöelda VIP areenilt jälgida mehe teleportatsiooni telgist rod podi juurde, kusjuures ime, et jalaluud terveks jäid, mis lõppes maandumisega järves, koos rodpodiga, millel üks signalisaator murdus ja siiski seejuures õnneliku kala välja kerimisega. Karpkala 11,1 kg oli vähemalt autasuks sellise tormilise toimetuse eest ja sellega oli needus, mis on kogu aeg rippunud nende võistluste kohal murtud. Võistluse võib lugeda toimunuks, kuna kala on kätte saadud. Keskpäevaks oli kala kaal, info Viljandisse jõudes juba pool kilo juurde võtnud. Kuna ilm meid ei soosinud, algne soe ilm vahepealse väikse sombususega, kui kala õnnestus välja püüda, asendus uuesti palavusega- õhurõhk tõusis 20 pügalat, siis ka tulemusi enam ei olnud. Mõned latikad õnnestus meil, Andresel ja Otul kokkuvõttes saada. Otul seejuures õnnestus mõned latikad juba koomaseisundis välja püüda. Kalad suitsutati kohe Hannese poolt ära ja maitsesid head. Kokkuvõttes võib võistlusega rahule jääda. Loomulikult ei tekkinud sportlikku momenti, kuid meeldivas seltskonnas möödus aeg ruttu. Meie metsikud veekogud siiski ei kannata sellist pressingut välja ja need vähesed karpkalad ehmuvad sisseheidetavate söödakoguste peale ja poevad peitu. Kui arvestada söödakoguseid ja kalade (lisaks karpidele on ju hulgaliselt särge, latikat jne.) üldkogust veekogus, siis siiski on pigem püüdjate aktiivne tegevus see, mis sunnib neid kahtlustavaid kalu ohtu tunnetades peitu pugema. Käsiõngega õnnestus meil püüda palju särgi, kel kõht punnis, kuid ikka veel sööta himustasid. Senini on ka kõigi võistluste ajal valitsenud Eesti mõistes meeletult kuumad ilmad.