Friday, July 31, 2015

Meenutagem karpkala MM 2014-Ukraina

Ukraina koondise vaatleja Vjatšeslav Globa ülipikk ja kriitiline aruanne

MM-l osalemise võimalus tekkis mul juba ammu, alguses pakkus Tarass „Katran“, natukene hiljem Stas „Solo“, mille peale nõustusin kõhkluseta. Kuni 2 klubi, kes olid tol hetkel peamised pretendendid jätkasid vaidlusi esindusõiguse eest MM-l, teadsin ma kindlalt, et igaljuhul kellegagi sõidan. Pärast seda, kui Kamenski veehoidlal toimus viimane Ukraina tšempionaadi otsustav kolmas etapp, selgus, et Itaaliasse sõidab LKK, tekkis mul viisaküsimus. Kutsega aitas Vova „Adder Carp“, mille eest talle tänud, vormistamisega aitasid Tarassi tuttavad- samuti tänud. Saatkonnas vormistati Poola viisa ühe väljasõiduga. MM-l osalemise soov oli tohutu, oli soov näha kõike kõike oma silmadega, sukelduda sündmuste keerisesse ja tunnetada end osalisena sellel üritusel, mis peamine, aga olla millegagi kasulik koondisele, olgugi, et ainult vaatlejana.
Loosimine
22.09 kell 10.00 toimuvaks loosimiseks kogunesid kõikide osavõtvate riikide kaptenid järve ääres väljakul. Enne loosimist toimus nõupidamine, kus olid sisse viidud mõned muudatused reeglitesse. Kõigi riikide esindajad võisid esitada küsimusi turniiri läbiviimise korra kohta. Niipalju küsimusi, kui suutis esitada Belgia esindaja, ei suutnud kõik ülejäänud kokku. Jäi meelde veel üks Serbia esindaja, kes pakkus välja ühe konkreetse ettepaneku: kui juba on vähendatud sektorite vahelist ala, siis kõik peaksid jälgima fair play põhimõtteid, st. Kala väsitamisel kõrvalliinidesse puutudes, need ei takistaks kala väljatoomist. Kõik osalejad tervitasid seda ettepanekut aplausiga ja seetõttu sai sisse viidud parandus, mille kohaselt kuulub arvestamisele kala, mis väsitamisel puudutab naabrite liine. Arvestusse lähevad kalad alates 1,5 kg, seejuures otsustasid organisaatorid olla leebed ja mitte rtahvida meeskondi, kes esitavad kaalumisele kala, mis on teatud määral kergem arvestuslikust. Sellise uuenduse oleks võinud reeglitesse kinnitada peale Portugali MM-i, kus kaalumisele esitati palju väikest kala ja seetõttu kaalumine venis väga pikaks. 1. Päeval 72 paari 24 riigist loosisid tsoone, järgmisel päeval sektoreid. Vastavalt tulemustele asetusid meie sportlased järgnevalt:
Tsoon A- Solo-Skolmaks
Tsoon B- Tribal team
Tsoon C – UžNemo.
Siia ei ole midagi lisada peale selle, et antud paarid olid juba eelnevalt neis sektorites püüdnud.
Avatseremoonia
Pärast loosimist läksid kõik laiali, kuid mitte kauaks.
16.00 kõigi delegatsioonide kogunemine samas kohas, kust pikk autode ja busside kolonn politseinike saatel suundus avatseremooniale. Pidulik tseremoonia toimus lähedalasuvas( 10 km) Pigaro linnas. Kolonn tõusis mööda käänulist teed üles ja peatus vanaaegse lossi juures. Parkimisruumi oli vähe, mistõttu ka tee äär oli pikalt autodega palistatud. Delegatsioonide liikmed suundusid elurajooni suunas, tõusid treppe mööda üles, peatusid korraks väikesel väljakul, kust algas pidulik rongkäik. Kohalike pealtvaatajate silmade all puhkpilliorkestri mürtsudes marssisid osalejad mööda kitsaid täavaid. Iga koondise ees oli 2 väikest tütarlast, kes kandsid riigilippu ja riigi nimesilti. Väljak, kuhu me saabusime suutis vaevu seda massi mahutada, õhkkond oli pidulik, esinesid tantsijad ja kõlas vastuvõtjate pidulik kõne. Tseremoonial osalesid FIPSAS president Danilo Barbarossa, FIPSED-i president Caludio Matteolli jt. Ametlikud isikud. Iga osavõtja riik astus tribüünile ja lipu lehvides kõlas rahvushümn. Ametlik osa ei kestnud pikalt, hümnidest esitati lühendatud versioon. Oli ka orgkomitee apsakas, Iisraeli koondise saabudes kõlas juudi rahvuslik lugu, mitte hümn. Pärast mida lubati neiele lõpus ka hümni esitada koos inglastega, kuna ka sportliku karpkalapüügi alusepanijaid itaallased ei austanud samuti. Peale tseremoonia lõppemist oli pidulik õhtusöök, millel meie delegatsioon ei osalenud. Meeskond otsustas jätkata ettevalmistusi algavaks võistluseks ja heita varem puhkama peale kurnavat reisi. Vaatlejate grupp pidi samuti kaasa aitama söötade ettevalmistamisel jms. Järgmine päev tõotas tulla pingeline, kell 8.30 kaptenite kogunemine loosimise lõpetamiseks ja võistluse algus kell 12.30
Peale loosimist teadis iga paar oma sektorit:
Solo-Skolmaks A11- naabrid A10 rumeenlased, A12 Itaalia
Tribal team B16- naabrid B15 Horvaatia, B17 Belgia
UžNemo C03- naabrid C02 Läti, C04 Bulgaaria
Raske ennustada naabrite käitumist, kuna meeskondade koostis oli muutunud. Horvaatia koondis Nr 1 reitingu järgi, ekstšempionid, 2011 samal veekogul nende jaoks alandav 4. Koht. Rumeenia 2012 tšempionid, kuid siin puudub neil koduvete tugi. Itaalia- vastuvõtjad, tõenäoliselt püüavad maksimaalselt end rehabiliteerida pärast 2011 a. Läbikukkumist, kus nad sain siin 16. Koha 22 riigi seast. Läti 2011 a. Pronks. Bulgaaria 2012 hõbe Rumeenias. Belgia- tähtesinejaid ei ole, raske nenustada.
Natukene järve iseärasustest.

Järv tekkis Perugia maakonnas Umbria provintsis Pietrafitta külakeses hüdroelektrijaama ehitamisel 2000 aastal. Varasemalt voolas siin Nestore jõgi. Veekogu pindalaga 132 Ha, läbipaistva veega, sügavused 3- 17 m. Kohati on põhjas uppunud puutüved. Kuni 2009 a. Oli järv kalastamiseks suletud, kuni seda ei hallanud FIPSAS. Osaliselt asetseb järv looduskaitsealal, kus võib kohata faasaneid, metssigu jt. Loomi. See osa järvest on madalam, teine osa on rohkem pressingu all, siin hoidub kala võistluste ajal kaugemal ja seetõttu püüavad sportlased maksimaalselt kaugele heita. Enamuses on kasutusel püük zig rigiga. Öisel ajal liigub kala lähemale, siis püütakse edukalt ka 50-60 m kaugusel, kus on küllaltki tasane ja puhas põhi, öine püügiplats söödetakse tiigerpähkliga. Kui rääkida maitseeelistustest, siis esikohal mais sõltumata aastaajast. Domineerib soomuskarp keskmise kaaluga 3,5 kg, vähesel määral peegelarp keskmiselt 5 kg. Esineb suuri isendeid kaaluga kuni 20 kg, keskmine kaal 10 kg. Võistluste ajal satuvad nad üliharva konksu otsa. Tihti satub konksu otsa suurt kokre 1- 1,5 kg.
Turniiri eel.
2011 juba toimus siin MM ja osalenud meeskonnad said oma eelnevale kogemusele tugineda. Meie koondis esines siis väga ebaõnnestunult ja võis edastada ainult negatiivset kogemust. Abiks võisid olla ainult täiendavad treeningud, mida ka tehti. Olles eelnevalt kolm korda järve külastanud ja üks kord osalenud kohalikul võistlusel, pidi meeskond olema küllaltki ettevalmistunud. Sarnaseid treeninguid viisid läbi ka venelased ja prantslased, viimased tegid ühe väljsõidu 18 päeva enne võistlust ja veetsid veekogul 7 päeva. Kohal käisid ka horvaadid. Enamasti on kasutusel püük zig rigiga. Öisel ajal liigub kala lähemale, siis püütakse edukalt ka 50-60 m. kaugusel kaldast, kus on küllaltki tasane ja puhas põhi, öine püügiplats söödastatakse tiigerpähkliga. Kui rääkida maitseeelistustest, siis esikohal on mais, sõltumata aastaajast. Domineerib soomuskarp kaaluga 3,5kg, vähemal määral peegelkarp keskmiselt 5 kg. Esineb suuri amuure kuni 20 kg, keskmine 10 kg. Võistluste ajal satuvad nad üliharva konksu otsa. Tihti haarab sööta suur koger 1-1,5 kg.
Turniiri eel.
2011 a. Juba toimus siin MM ja osalenud meeskonnad said oma eelnevale kogemusele tugineda. Meie koondis esines siis väga ebaõnnestunult ja võis edasi anda ainult negatiivset kogemust. Abiks võisid olla ainult täiendavad treeningud, mida ka tehti. Olles eelnevalt kolm korda järve külastanud ja üks kord osalenud kohalikul võistlusel pidi meeskond olema küllaltki ettevalmistunud MM-ks. Sarnaseid treeninguid viisid läbi ka venelased ja prantslased, viimased tegid ühe väljasõidu 18 päeva enne võistlust ja veetsid veekogul 7 päeva. Kohal käisid ka horvaadid. Need, kel puudus võimalus kohapeal treenida, pidid lootma vaatlejatele hankides infot turniiri käigus ja iseendale, kuivõrd kiiresti suudavad olukorda hinnata. Ukraina poolt sõitis vaatlejatena 4 inimest, samu eesmärke täitsid ka 2 varumeest ja fotograaf Jura( tema ka tõlk, koos Vladiga edastasid fotosid foorumisse, istudes südaööni arvuti taga). Meie ülesandeks oli edastada meeskonnale infot turniiri käigus. Loomulikult pidi info olema õigeaegne, vastasel korral oleks sellest ainult kahju. Tsoonidesse jagunesime me kahekaupa, juhtus nii, et viibisin kogu järvel, kuid täielikult käisin läbi ainult A tsooni, kus veetsin enamuse ajast. Kõik vaatlused olid suunatud sellele, et välja selgitada vastaste püügi- ja söödataktika, kaugus, söötmise ja ümberheidete sagedus, võimalusel sööda koostis. Millega kala saadi, zigi korral lipsu pikkus ja sööda värvus. Huvi pakkus ka kõik muu zigi kohapealt, mille erisusi me ei tea vähese kogemuse tõttu. Tagantjärele võin nentida, et zigi püük oli efektiivseim. Vaatlejad liikusid ringi ühe meeskonna juurest teise juurde, pikemalt kohal peatumata, kogunesid kobarasse kui kala saadi ja hargnesid siis jälle laiali. Enda jaoks selgines, et piisanuks ühest-kahest inimesest, kes liiguksid kõikjal, ülejäänutel oleks mõistlik keskenduda oma kindlale paarile ja jälgida neid algusest lõpuni. Vastasel korral jäävad tähelepanuta mitmed taktikalised monendid. Istuda neli päeva ühe koha peal võib tunduda igavana, kuid selline tegevus õigustab end täielikult, kui sa jälgid tšempionide sektorit. Mingeid ettekirjutusi mida jälgida ja millele eriliselt tähelpanu pöörata ma meeskonnalt ei saanud. Kogudes ennastunustavalt infot, püüdsin ma maksimaalselt meeskonda abistada, kes nagu selgus seda eriti ei vajanud. Lõppkokkuvõttes sain endale hea õppetunni. Õppetunni, mis isegi suurem sportlaste omast, kes ei saanud jälgida olukorda kogu veekogul oma silmadega ja võisid paljut ainult oletada. Ma ei kahetse hetkeksi, et viibisin seal ja olen nüüd valmis jagama avameelselt oma muljeid ja infot teiega- kõigi karbipüügi huvilistega.
24. september, kolmapäev 1. Võistluspäev
Kohe pärast loosimist suundusid võistkonnad oma sektoritesse, kus laotasid varustuse ja sööda sektori joone taha. Seejärel järgides reglementi, peale 1. Signaali kl. 10.30 sisenesid sektorisse ja asusid end sisse seadma ja varustust töökorda seadma, sela ajal oli lubatud ka markeerimine. Kell 12.30 kõlas teine signaal. Anti start 72 tunnisele MM-le. Algselt olid mu peas mõtted LAV ja Rumeenia koondistest, kuid lõppkokkuvõttes õnnestus LAV-i näha põgusalt ja rumeenlasi üldsegi mitte. Loomulikult oleks kena jälgida mitmete meeskondade tehnikat-taktikat, kuid andsin endale aru, et ei tulnud siia puhkama, vaid täitma konkreetset ülesannet. Esmajärjekorras oli tähtis info, mis oleks abiks meie koondisele, nende võistkondade tegevus, kes juba hakkasid kala saama ja loomulikult eeldatavate liidrite käitumine. Olgugi, et 1. Päevast, kuid teisel kolmandal päeval jälgisin ma meeskonda, kes lõppkokkuvõttes võitsi MM-i, seepärast arvan, et on mida teiega jagada. Infot jagati raashaaval- meeskonnad, kel oli midagi varjata, püüdsid seda igati teha. Erinevad paarid käitusid erinevalt: kes söötis spodiga söödapalle, kes katapuldiga, kes pombide ja söödarakettidega, kes söödatoruga. Mõni heitis väga kaugele, teised jälle kalda äärde, igaüks töötas omas tempos ja seda oli väga huvitav jälgida. Ühe koondise paarid käitusid üsna sarnaselt, millega eristusid teistest. Üldiselt alguses üritasid kõik püüda nii põhjalt kui zigiga, mõned ainult zigiga. Oli ka selliseid, eks püüdsid ainult põhjalt. Hiljem põhimõtteliselt püüdsid kõik päeval zigiga ja öösel põhjalt. Esimesel päeval puudusid alul sektorite juures viidad osalejatest( ilmusid õhtul), ainult lippude järgi sai aimu, kellega tegu. Alustasin oma tööd A tsoonis äärmisest sektorist A01- see oli perspektiivne sektor. Siin toimetasid pingutamata 2 venda Hollandist, nii imelik, kui see ei ole, püüdsid algusest lõpuni põhjalt, juusel 20 kaheosaline boil, mini Stick boilist väiksem. Arvasin, et heidavad kaugele, kuid rakendus maandus vaikselt umbes 30 m peale, vaikselt Cybershotiga kümmekond boili ja seelega kõik, džentelmenid suundusid puhkama. Järgmine kord nende juures peatudes reedel, jälgisin järgmist heidet- midagi ei olnud muutunud, sama boil, sama stick, ainult ritv oli teise džentelmeni käes, kes heitis 70 m peale. Pärast kala saamist ei heitnud nad pikka aega rakendust sisse, põhjendades seda sellega,kuni nende sektori taga on üle kolme pealtvaataja, seni nad ei heida. Vot nii. Siin meeskond, kellel on midagi varjata, see oli küll ainult nende veendumus, keegi neid tõsiselt ei jälginud, kuigi kala said nad üsna tihti. Neil olid liinidel backleadid, kõigil teistel puudusid. Võibolla teised seadsid backleadid ööseks, kui püüdsid põhjalt kalda lähedalt. Backleadide kasutamist lähidistantsil võib põhjendada sellega, et veekogu ääristaval tammil, kus kivid olid kaetud metallvõrguga, läks järsku sügavaks. Nii oli A tsoonis, B ja C tsoonis teisiti- seal oli veel üks tamm 2-4 m esimesest eemal. Sel põhjusel oli B ja C tsoonis lubatud siseneda vette teise tammini kus vesi ulatus vöökohani, A tsoonis oli vette sisenemine keelatud. Naastes hollandlaste tegevuse juurde, kui seda üldse võib tööks nimetada, siis nende käitumine meenutas pigem turiste, kes on tulnud puhkama võõra veekogu äärde. Pean mainima, et džentelmenid ei vaevanud end pikkade lipsudega, nad isegi ei püüdnud zigi kasutada, ei vaevanud end spodiga, kuigi see oli neil olemas, ei üritanud kaugele heita. Päeval veetsid nad enamuse ajast telgi juures tugitoolides, öösel naabrid neid ei näinud, kohaselt turistidele saabus kell 22 öörahu. Vaatamata sellele õnnestus neil tulla individuaalselt esikümnesse, 86 kg olid nad tsoonis neljandad. Tulemus ei ole halb, kui välja jätta, et viibisid tšempionide sektoris, selle järgi võib lugeda esinemise läbikukkunuks. Näiteks 2011 a horvaatide paar samas sai individuaalse esikoha 247 kg, sellega edestasid kaalult kogu LAV koondist, kes sai siis esikoha. LAV-l oli 3 paari peale 185 kg. Itaallaste seas kutsutakse sektorit SETTORE „la 60“, tähendust ei tea, kuid seal on võidetud hulganisti kohalikke võistlusi. Sektori eelised avalduvad selles, et ta asub looduskaitseala piiril, kus kala tunneb end ohutult ja seal püüdjad kohtavad neid esimestena. Teine sarnane äär langes venelastele C 24, seal püüdis Kolesnikov 59 kg, mis on samuti kesine tulemus. Kõigile olid need 2 perspektiivset kohta teada, mida lähemal asusid neile, seda enam oli šansse hea tuelmuse saavutamiseks. Kuid nagu alati on samal veekogul kõigil erinevad tingimused ja MM ei ole erandiks. Tingimuste võrdsustamine 3 tsooni abil üritab luua teatavat võrdsust, kuid on ka hulk muid tegureid, mis mõjutavad tulemust- naabrid jne. Hollandlased A tsoonis võrreldes teiste kaasmaalastega, kel ainult 1 kala, püüdsid hästi ja võibolla jõudsid koju sangaritena- oleneb kuidas tulemust serveerida, kuna nüüd olid nad 10. Kohal. Kuid reaalse käitumise järgi 110. Kohal. Minu jaoks ei oma tähtsust, millise koha meeskond saavutab, peamine, et ta  suudaks saavutada oma püstitatud eesmärgi. Hoollandlaste kõrval A 02 olid leedukad. Nad olid pidevas tegevuses võistluse algusest lõpuni, püüdsid nii enese kui ka kõrvalpuhkavate džentelmenide eest, kes lasksid kalad endast mööda. Stardist alates söötsid aktiivselt umbes 100m peale sombiga ja söödapallidega. Sel hetkel zigi neil ei näinud, kerisid välja põhjarakenduse umbes 80 pealt, ümberheide sticki ja 2 pooliku boiliga, teine rakendus natuke kaugemale. Järgmisel korral- reedel, kui nende juures peatusin oli kaugem punkt eemale nihutatud, umbes 115m kaldast. Söötsid spombi ja söödapallidega umbes 30 m raja. Nüüd püüdsid ainult zigiga nagu enamus meeskondi selleks hetkeks. Kaugemate õngede zigid 5-6 m pikkused. Võtud olid kuni pimedani zigil. Seda mainis nende inimene sektori ääres. Sportlased enne kala kahvamist kalda ääres eemaldasid tinaraskuse klipsilt. See oli leedukate ainukene meeskond, keda ei olnud võimalik veenda inline kasutama seletas leedukas. Mul ei olnud ülesandeks neid jälgida, jälgisin horvaate, seetõttu on andmed tinglikud. Leedukad näitasid hea tulemuse, 107 kg ja 2. Koht A tsoonis. Teine Leedu paar B tsoonis järgis sama taktikat, püüdsid küll natuke lähemalt, kuid ei suutnud tabada ainsatki arvestuslikku kala. Leedukad A tsoonis dikteerisid tempot, kuid finišisirgel õnnestus horvaateidel neist mööduda. Lisaks looduskaitseala lähedusele vedas leedukatel ka naabritega, paremal vaevuheitvad-magavad hollandlased, vasakul uustulnukad USA-st. Oli näha, et heitsid püüdlikult maksimumi ja võibolla 115 oli piisav, kuna oma 50 meetrine vahe naabritega, kuid kuskil oli siiski mingi puudujääk. Võibolla tegemist laialivalguav söötmisega või viga sööda enda koostises.Leedukate sektorisvõis märgata kalleid söötasid, kuid zig ei nõua selliseid kulutusi. Minu veendumuse kohaselt zigi jaoks on piisav seemnesegu, mitte niivõrd boilid. Ameeriklasi eriti ei jälginud. Põgusalt, siis algusest lõpuni söötsid söödapallide ja spombiga umbes 40 m kaugusele, tõenäoliselt seetõõtu olid pikka aega kalata. Ööpäev enne lõppu said esimese kala. Horvaadid ei hõisanud niivõrd oma esikoha üle, kui ameeriklased oma esimese vaevu arvestusliku karpkala üle. Jooksin ka ise kohale ja ei märganud, et olin ületanud teise piirdejoone ja filmisin sündmust kaameraga. Sain selle eest nende treeneri käest noomida, tüdinedes tema etteheidetest ja lahkudes, siis lülitus ta ümber kohtunikele ja seletas emotsionaalselt kätega veheldes. Need olid nagu õnnetud koolipoisid, kuid ei suutnud kuidagi rahustada treenerit kelle meeskond oli tagaotsas. Treenerile ei olnud mitte niivõrd tähtis tabatud kala, kui võimalus end välja elada makaronisööjate peal. Finišiks suutsid ameeriklased A tsoonis tabada zigiga veel 4 kala, teistes tsoonides jäid paarid kalata, see oli nende dbüüt, osalesid esmakordselt. Iisrael nagu ameeriklasedki osales esmakordselt, kuid olid edukamad, ainult A tsoonis itaallaste kõrval jäi paar kalata. Kas oli see nüüd kokkusattumus või mitte, kuid keegi ei püüdnud korraldajate kõrval. Süüdistustega kohalikule maffiale, nagu mõned  väidavad ma küll ei kiirustaks. Esiteks peaks teadma kuidas tegutsesid paarid itaallaste kõrval, kuidas oleks käitunud horvaadid nende kõrval. Vaadates paaride tulemusi ja võrreldes neid teistega koondistes, siis:
Bosnia- nii itaallaste kõrval kui ka mujal null
Hispaania- itaallaste kõrval 1 kala, mujal 1 ja 4 kala
Rumeenia- itaallaste kõrval 2, teises samuti itaallaste kõrval 3 ja ilma 4 kala
Iisrael- itaallaste kõrval 0, mujal 2 ja 6 kala
Ukraina- itaallaste kõrval 1, mujal 10 ja 12 kala
Sellest lähtuvalt ei leia, et peremehed oleks oma naabrusega tekitanud probleeme. Ainult 1 meie paar püüdis nende kõrval halvemini võrreldes teistega. Itaallased püüdsid zigiga küllaltki kaugel igas tsoonis, kuid söötsid väga laialivalguvalt eirates sellega zigi põhiarusaamu. 1. Päev B tsoonis 4 kala, kiire start läks kähku üle vaikuseks ja tabades veel 3 kala olid 29 kg 6.ndad. C tsoonis samuti 6.ndad, A tsoonis 11 koht. Lõppkokkuvõttes koondis saavutas 5. Koha. Vastuvõtvat riiki vaevalt selline tulemus rahuldas, kuigi parem, kui möödunud korral. Ainsaks itaallaste saavutuseks võib pidada big fish- 17,14 kg. Olin päeval A tsoonis 24. Sektoris. See äär oli kardinaalselt erinev hollandlaste omast, kuna asus peaaegu tupikus looduskaitsealast kaugel ja st. Ka kalast, kuid ikkagi äärmine sektor. Saabudes nägin kena karbi kahvamist. Sloveenid said peegelkarbi 10,3 kg, umbes 3m. zigile kollase vahuga. See oli nende 1. Kala ja arvestades, et paljud paarid olid veel kalata, oli see hea algus. Otsustasin natuke neid jälgida. Sportlased heitsid zigi ümber ja uuesti võtt, seekord põhjast, kuid liiga väike kala. Heitsid uuesti põhjarakenduse ilma stickita küllaltki kaugele, söötsid spombiga seemneseguga milles peamiselt mais, kutsusid mind partisaniks ja asusid end barrikadeerima. Ümbritsesid kogu laagri maskeerimisvõrguga, isegi telgi nihutasid teise kohta. Vist tüütas neid minu pildistamine ja binoklist vaatamine. Püstitades niiviisi kaitse partisanide eest rahunesid maha, kuid pidid edasi võitlema kinnijäämiste, pusade, vastikult tibava vihmaga, kuid järgmise kala tabasid 24 tunni möödudes, kokkuvõttes 27 kg 9. Koht tsoonis.Samal ajal sarnasel äärel B 01 kasahhid said 1 kala, seejärel vaikus üle ööpäeva ja finišeerusid 45 kg 5. Kohal. Püüdsid mitte väga kaugelt, 120 m vist ei suutnud heita, muidu... Möödunud MM-l 2011 a samal kohal prantslased saavutasid 1. Koha. Tugev tuul, mis ajas laineid siia kaldasse ei suutnud sundida kala liikuma läbi õngeliinide hulga siia äärde. A 24 eeliseks võis lugeda võimaluse oma ihuhädade leevendamiseks sektorist väljumata ilma kohtuniku loata. Sloveenid niiviisi käitusid, hüüetega elagu vene tualett, suunasid oma joad üle lindi hoolimata „ partisanidest“. Kõrvalasuvas A23 inglased söötsid spombi ja söödapallidega, neid eelnevalt tiigerpähkli purus paneerides, ühel sportlasel olid käed söödast punased. Järgmisel päeval nägin kuidas nende teine paar B sektoris söötis ainult spombiga. Inglastel olid igas sektoris gaasiballoonid, milledel vist valmistasid värsket seemnesegu. A 22 hispaanlased toimetasid metallkobraga. Möödudes A 16 venelaste sektorist, siis nende laager meenutas kindlust, ta oli täielikult ümbritsetud päikesevarjudega, et isegi sportlasi ei olnud näha. Nende naabrid A 16 prantslased söötsid 100 m peale spombiga. Seda edastas kolleeg Igor, kes jälgis enamasti prantslasi. Prantslastel A tsoonis 5. Koht, tabades 7 kala päevavalges umbes 20 kg, öösel aga kaks korda rohkem. Prantsuse koondis püüdis kõigis tsoonides öösel edukamalt, kui päeval, erinevalt teistest meeskondadest ja tänu sellele saavutasid auhinnalise koha. C tsoonis 1. Koht, B tsoonis 4. Koht ja kokkuvõttes hõbemedal. Õhtul C 13 hispaanlased said kala ja heitsid ümber 100-110 m . Jälgisin natukene bulgaarlasi- söötsid spombi ja katapuldiga. Hetkeks põikasin ka meie UžNemo juurde, poisid olid rahulikud, oli näha nende tegevuse kooskõlastatus vaatamata kala puudumisele. Mulle näis, et söötsid kõige kaugemal oma tsoonis. Siis veel ei teadnud, et inglased saadavad sinna „looma“, nii kutsusid inglased oma vahetusmeest, kes tuli ja püüdis 170 m peal. Kuni vahetuseni heitsid inglased võrdselt naabritega- vasakul kasahhid, paremal leedukad. Selline taktikaline vahetus treenerite poolt ei omanud eesmärki näitamaks kogu maailmale, et ka inglased suudavad kaugele heita, lihtsalt sellega saavutati see, et eralduti naabritest. Neil õnnestus saavutada korralik tulemus ja võtta tsoonis 4. Koht, edestades venelasi mõne grammiga. Venelased C24 olid äärmised looduskaitseala pool, nagu 2011 said ka nüüd hea sektori. Möödunud korral Metelitsa juhtis siin pikalt. Ka nüüd lootsid kõik samaväärset tulemust, kuna üks parematest sektoritest oli Venemaa tugeval paaril. Kuid Kolesnikov oskas kuidagi asja ära rikkuda. Enim kurtis sportlane vähese sügavuse üle, ei suutnud lahendada tinade irdumist, kuigi teine paar A tsoonis lahendas probleemi valutult. Tuleb välja, et info ei liikunud. Kahel ööpäeval püüdsid ühe kala kaupa öösel ja päeval nullitasid. Vaatlejate sõnul oli näha kala sagedasi väljhüppeid, mida mujal oli üliharva. Oma aruandes sportlane õigustab end väites, et neil ei vedanud sektoriga, mida paljud arvavad, vaid horvaatidel, kes mingil imekombel kohtasid kala esimestena, aga nemad pidid püüdma kala, kel oli õnnestunud portugallastest mööduda. Kui enamus püüdis juba ainult zigiga, siis neil oli ikka 2 põhjas. Alles 3. Päeval rakendasid kõigile zigid. Kuigi tugev tuul ajas kala liikvele, siis alles 3. Päeval said oma 1. Päevase kala, samas horvaatidel ülejärgmises sektoris oli neid juba 13. Sel päeval saavad infot kohalike käest, kuidas nende sektoris tavaliselt käitutakse, arvestades sügavust ja põhja. Ei tea, mis aitas, kas nõuanded või tuul, kuid sel päeval saavad nad 7 kala ja lisaks öösel 3 kala. Järgmisel päeval tuul vaibub ja ka võtud kaovad. Kogu aja jooksul said pooled kalad öösel, kuigi päeval oleks võinud olla tulemused head. Siin neil vist probleemid zigiga. Kolesnikovi sõnul söötsid 125m, samas horvaadid kõrval 135m, st. Ei suutnud nii kaugele sööta. Kuid zigi heitsid 150m peale, söödaplatsist 25m eemale, millest samuti aru ei saa, võibolla selles oligi ebaõnnestumise põhjus. Sel päeval 288 õnge peale püüti ainult 12 karpkala. Õhtuses protokollis 72 paarist 8-l oli 1kala ja ainult itaallastel B tsoonis 4 kala, meil mitte ühtegi. Kogu päeva valitses tuulevaikus, pärast lõunat hakkas vastik uduvihm. Kui rääkida siestast, mida selles Itaalia piirkonnas väga au sees hoitakse, siis saabus sel ajal palju pealtvaatajaid, isegi pered lastega, kuid seda järgnevatel päevadel. Esimesel päeval ei olnud normaalset ilma, kala ega pealtvaatajaid.
25. september turniiri 2. Päev
Oligi 1. Öö möödunud, hommikuks ei olnud meie koondisel ühtegi kala ja me asetsesime tabeli lõpuosas 16. Kohal. Pärast seda , kui C tsoonis UžNemo ja B tsoonis Shimano Tribal Team (Koprad) said kala, siis koondis tõusis 7. Koale. Õhtuks A tsoonis Solo-Skolmaks said ühe kala 7kg ja nüüd olime me igas tsoonis kalaga, tänu millele koondis 7. Koahlt 4. Kohale. C tsoonis 2, A ja B tsoonides 1 kala, kokkuvõttes 4 kala 18 kg. Selleks hetkeks sarnaselt prantslastega 17 punkti. Olukord oli hea ja selline uudis tiivustas kõiki, meie foorumites muutus lõbusamaks ja ka siin kohapeal tekkis kõigil nn. teine hingamine uskudes enesesse ja tajudes väljapääsu sellest esmapilgul lootusetust olukorrast. Turniiri 2 päev oli meie koondisele edukaim. Ilm paranes, võisin jope seljast heita, kogu päeva veetsin C tsoonis. Alguses külastasin meie kopraid, nad olid oma hiljuti püütud kala emotsioonide meelevallas- amuur 15,83 kg, mis olis siis big fish. Sektoris käis aktiivne töö ja ma tahtsin näha ja võimaluse korral fotokaga salvestada minimaalselt veel paari sellise torpeedo tabamist. Nagu selgus, sellel veekogul praktiliselt amuuri ei tabata, tuleb välja lihtsalt vedamine. Tean, et kasahhidel oli üks amuur samas tsoonis. Järgmist võttu ei tulnud kaua oodata, kahva sattus vanaema, mitte karp vaid koger. Horvaadid kutsuvad kokre vanaemaks. Kui olin kobrastest mõne sektori võrra eemal, siis oli neil veel üks võtt- sel hetkel edastasin Vladile telefonitsi infot.Kuuldes telefonist signa pirinat, reageerin nagu isiklikule võtule. Kui olin pärale jõudnud, oli kala end kinni vedanud, seejuures ei olnud see esimene kala, mille nad pidid rägastikule ohverdama, mid sundis juba valvsusele. Horvaatide treener oli sel hetkel kobraste juures ja näidates käega puude poole seletas, et seal all on samasugune oksarisu ja kala takerdub nendesse. Horvaatia sportlased kaotasid raskusi peale võttu ja mitte ainult, isegi peale tavapärast väljakerimist juhtus neil raskus irduma, kuna klipsidel ei olnud koonuseid. Koprad teadsid takistustest juba treeningul, kus jätsid vette kilomeetrite viisi tamiili selles tsoonis, nägid ka ise, kuidas naabruses horvaatidel tinad irduvad, tõenäoliselt rääkisid sellest ka Miša ja Roma, kes jälgisid naabreid algusest peale. Kokkuvõttes infot oli piisavalt, kuid kobrastel jäid ka edaspidi raskused otsa, isegi kahvamisel, ainult seetõttu tuli neil 10 tabatud kala kohta 4 äraminekut. Sel päeval nägin esimestkorda kuidas horvaadid püüavad, möödaminnes fikseerisin zigi musta värvi. Selle lühikese aja jooksul ei õnnestunud enamat näha, isegi binokli abil, kuna nad oskuslikult peitsid oma zige võõraste pilkude eest, keda viibis kogu aeg nende sektori juures. Horvaatide juures nägin 2 kala võttu, 1 said kätte, 2 pääses kahva juurest. Nende treeneri näost oli näha rahulolematust, ta viibis enamuse ajast just selle paari juures, vist vajas see paar teistest enam kogenud treeneri toetust. Võtud olid kaugemalt, edastasin info kobrastele, kuid nad ei suutnud nii kaugele heita, 10-15 m jäi puudu, seejuures oli veel tuulevaikne. Sel ajal kui nemad lasksid kala mööda horvaatide juurde, jätkasid viimased püüki, õhtu jooksul said 5 kala. Horvaatidel oli 2 püügiolatsi, lähem 95m ja kaugem 130 m, kõigil zigid, 3 õnge kaugemal, 1 lähemal, see rakendus asetses vasakul st. Meie omadele lähemal, lähemal ka looduskaitsealale kus kala liikus. Kui üks sportlane kala väsitas,keris teine kõrvalasetseva õnge välja, millega vähendas zigiga liini takerdumise ohtu. Kujunes nii, et välja keriti enamasti see õng, mis oli looduskaitseala pool, tähendab kala püüdis põgeneda sinnapoole. Sarnast käitumist nägin ka teise horvaatide paari juures, keda jälgisin järgneval päeval. Nimelt nemad ütlesid hiljem, et kala liikus loodukaitseala poolt, mida ma ka ise juba taipama hakkasin, mist tähendas, et meie omad pidid kala esimestena kohtama, kui oleks ainult suutnud nende teele rakenused heita. Horvaadid söötsid jämeda fraktsiooni ja boilidega spombi abil. Sööda koostises võis selgelt eristada maisi, sööt oli sõmer, kergelt kaetud peenema fraktsiooniga- nagu hiljem selgus kanepiga. Erilist lõhna edasi ei kandunud, nagu mõnedel teistel meeskondadel. Oli palju konservmaisi purke. Seda õnnestus alguses tunni jooksul. Hiljem pöördun tagasi sööda detailsema kirjelduse ja sportlaste tegutsemise juurde, kui seda juba teise horvaadi paari näitel, kus ma viibisin järgnevalt ja kirjeldan täpselt midagi varjamata. Vaatasin B tsoonis bulgaarlasi,bosnialasi, lätlasi, inglasi ja leedukaid. Kui suhtlesin leedukatega, siis ülejärgmises B08 sektoris oli venelastel võtt ja juba olin seal. Ettevaatlik ja rahulik väsitamine, pärast inline raskuse nähtavale ilmumist kaldast 15m kaugusel kulus veel 4 minutit, kuni 6 kg karpkala oli sümpaatse naissportlase kahvas. Väsitamine kestis minu arust väga kaua ja igav, kahvamine aga naissportlase poolt oli vapustav. Söötmise vahepeal õnnestus mul natukene nendega ja nende juurde saabunud varumängijatega vestelda kalastusest ja poliitikast. Ühiselt jagasime veendumust, et rahvad ei pea kannatama poliitikute meeletuste pärast. Minu plaanides ei olnud pikemat venelaste jälgimist, kuid Gjelko ilmumine sektorisse sundis mind paigala. Siin olin tunnistajaks sportlase ettekandest treenerile- Dima seletas, et käituvad juhendi järgi, iga 30 min. järel nihutavad zigi mõne meetri lähemale ja 3 min enne ümberheidet oli võtt 5m. zigil. Pärast näitas kaardil, et alul püüdsid heita 140m. kuid hiljem nihkusid 5m lähemale, kuna kaugemal olid takistused. Need olid vist meie kobraste shockleaderid ja ziglipsud, mis treeningul kaotatud just samas sektoris ( seda ütles hiljem Damir) Gjelko viibis venelaste sektoris umbes tunni. Pärast seda, kui kuulsin zigi lähemale tõmbamisest, hakkasin seda jälgima, oli kohal veel umbes poolt undi, nägin kuidas Dima tegi ühekordse lühikese tõmbe. Hilisemalt ei näinud kuskil sellist käitumist. Nagu mainitud, paljudel meeskondadel olid ainult zigid- venelastel oli lisaks ka põhjarakendus. Mis puutub sportlastesse, siis siin otsustas kõike treener. Tean, mõned oleksid tahtnud tegutseda omapäi, kuid kõik jälgisid kuulekalt juhiseid. Siin on omad plussid ja miinused, peamiseks plussiks muidugi, et kõik käitusid ühise meeskonnana. Oli kaks söödaplatsi 135m ja lähemal, söödast kandus magusat aroomi mida tuuleke tõi minuni. Ei tea palju GOO-d lisati, kuid pärast segamist visati tühi taara minema. Söödas oli eristatav mais, värvus oli oranžikas, ka bolid sarnast värvi. Söötsid ainult spombiga, Dima heidab sisse, Tatjana kerib välja- selline huvitav lahendus antud paaril Venemaa koondises. Kuni võistluse lõpuni enam kala ei saanud. Sel päeval paljude paaride tulemused paranesid, hakkasid välja joonistuma liidrid. Tänu meie-vaatlejate tööle, oli vajalik info mida kasutada, ka kaheldava väärtusega- sportlastele jäi otsustusõigus ja siin sõltus juba nede kogemusest.
26-27. september, reede-laupäev, turniiri 3-4 päev
Need päevad veetsin ma tšempione jälgides, mille kohta eraldi käsitlus artikli lõpus, nüüd meie koondisest. Reedel 8.00 oli meeskondadel luba sööta lisaks tuua, mida kasutas ka meie koondis. Kogu võistluseks oli lubatud ühele paarile 200 kg sööta, kuid kohtunikud kaalu ei kontrollinud. Ei kontrollitud ka sööda koostist, erinevalt Rumeenia MM-st, siin võis soovi korral salaja tuua ükskõik mida. Selleks hetkeks olime langenud 6. Kohale, meie järel venelased. Laupäeva hommikuks vastupidi, meie 7. , venelased 6. Kohal. Oli juba kogunenud piisavalt infot ja koondis teadis, kes kuidas püüab, oli teatav edu B ja C tsoonis, vajaka jäi A tsoonis. Antud juhul oli tähtis, kuidas erinevad paarid oskavad omavahel koostööd teha jagades vajalikku infot. Kõik saavad aru, et siin ei tohi olla mingit salatsemist, seetõttu lootsime, et A tsooni paar hakkab kala saama sarnaselt teiste paaridega. Kui arvestada tsoonide erinevust, siis vähemalt kuidagi. Esmajoones just nendelt oodati tulemust, Tarass ja Dima said ka ise sellest aru ja seetõttu närveerisid teistega võrdselt. Finišini ei olnud enam palju aega, pinged kasvasid, nei oli meie täielik toetus, kuid imet ei juhtunud, neil jäigi ainult üks kala skoori ja 16. Koht tsoonis tiris koondist tugevalt alla. Ainult tänu sellele, et finišisirgel meie teised paarid püüdsid, sai koondis tagasi 6. Kohale, nihutades venelasi alla. Meie ees olid kuulsad Horvaatia, Prantsusmaa ja Inglismaa koondised vähemkuulsate Itaalia ja Belgia koondistega, kelle asemel me oleks võinud olla. Belgia koondis suutis hõivata 3.koha, kuigi sportlased päeval eriti ei püüdnud. Kuid isegi 6. Koht oli Ukraina jaoks hea, meist allapoole jäid hiljutised tšempionid Rumeenia, LAV ja möödunudaastane Portugal-nemad 19. Kohal. Loomulikult oli kena edestada Venemaad, kel oli üks tšempionide sektor ja keda treenis Kolmekordne maailmameister horvaat Gjelko Tsapan. Me tõuseme kogu aeg turniiritabelis ülespoole, 2011-18.koht, 2012-13. Koht, 2013- 11. Koht ja 2014- 6. koht. Iga aasta on koondises uued liikmed ja tulemus aina paraneb, niiviisi ei ole pjedestaal enam kaugel härrased. Et mitte rikkuda häid traditsioone peab järgmisel MM-l võitma uute jõudude ja ambitsioonidega meeskond.
Südamelt ära
Pärast MM-i lugesin kobraste muinasjutuliselt ilusat aruannet, kus kõik oli endale allutatud, kui head strateegid ja targad kalastajad nad on, suurepäraselt koostöös nii omavahel kui ka koondises, kuid vigade tunnistamise asemel ainult kiidulaul sponsoritele. Loomulikult olen ma koondisele tänu võlgu võimaluse eest osaleda MM-l, kuid ei pea õigeks, kui kirjeldan ainult medali üht külge, omades oma nägemust räägin suu puhtaks. Arvan, et ei avalda saladusi klubi tegvuses, kuna ei ole pühendatud kõigisse peensustesse. Rohkem infot sain horvaatidelt ja teistelt osalejatelt jälgides sportlaste tegevust. Võimalik, et mu jutustus pälvib teiste klubide tähelepanu, kes plaanivad edaspidi MM-l osaleda, ka neamd võivad eksida, kuid sooviks, et järgmine kord oleks vigu vähem, veel parem, kui hoopis ilma nendeta. Andes aru, et esinemine peab olema meeskondlik täielikus koostöös paaride vahel ja teades, et erinevad paarid ka käitusid erldiseisvatena, siis ei pea ma rääkima eraldi erinevate sportlaste meisterlikkusest ja teenetest. Antud juhul võin ära märkida nende oskamatust meeskonnatöös ja see on koondise peamine puudujääk. Ei olnud ka koostööd sportlaste ja vaatlejate vahel, kes olid jäetud vabade turistide rolli ja seetõttu tõid koondisele vähe kasu.. Koondisel puudus rahvusvahelise esinemise kogemus ja vaatlejad puutusid oma kohustustega kokku esmakordselt. Võin mainida, et igal olid oma ambitsioonid ja esmajoones mõeldi ainult iseenda peale, alles teisejärguliselt koondisele, mis mõjutas üldist tulemust. Kedagi hukka mõistmata toon välja üldisele areenile need möödalaskmised ja vead mida märkasin ja mida sportlased varjavad. Saan aru, et meeskond tegutses, kuid siin tegutsevad kõik- teistmoodi on võimatu, kuid tuleb endale aru anda oma vigadest, mitte lohutada end sellega, et siiski 6-ndad maailmas. Minu arust on meie koondis ideaalist kaugel ja on mille nimel töötada. Ühe paari läbikukkumine ei olnud juhuslik, põhjust peab otsima neneses, aga mitte sektoris ja veel milleski.Vigu ei teinud mitte ainult Tarass ja Dima. Koprad, kuigi eristusid omade seas saavutades 2. Koha tsoonis, olid tegelikult nõrgim lüli. Neid erista2-5 kohast ainult see juhuslik amuur ja poleks seda vedamist, siis tulemus oleks hoopis teine olnud. Sportlastest hiljem, alustame vaatlejatest, kes minu jaoks on sama meeskond ja peab ühiselt vankrit vedama. Turniiri ajal olid kollektiivis jutud, et liidrid on horvaadid- püüavad zigiga 10-15m eemal söödaplatsist. Midagi uut, kas pole. Põhjapüügil kala tabamine lähenemisel söödaplatsile on tihti edukas, kuid? Mingil määral seovad sellega oma edukat esinemist Portugalis ka kasahhid. Kahes tsoonis püüdsid nad 30 m eemal, millega pääsesid nullist. See kõik puudutab põhja ja on selge, kuid zigi puhul on selline asi vähemalt minu jaoks uudis, nagu teooria, mis ei ole veel praktikas kinnitust leidnud. Miša nägi juhuslikult kunagi, et horvaadid püüavad söödaplatsist eemal ja suutis selles ka kõiki veenda. Ta rääkis sellest nii veenvalt, et kellelgi ei tekkinud tahtmist kontrollida kuidas horvaadid püüavad. Kõik lihtsalt nõustusid. Mišal oli võimalus näha horvaatide tööd algusest peale, seejuures küllaltki lähedalt, kuna tal oli PASS. Selleks ajaks oli horvaate jälginud umbes tunni ja ei seadnud omale sellist mõttetut ülesannet, selge oli, et püük toimub otse spombi alt. Piisas ainult söötmise kauguse määramisest, et aru saada, kus püüavad. Ei hakanud seda valjuhäälselt seletama, kuna oli selge, et mind ignoreeritaks, lisaks puudus mul ilmselge faktiline tõestusmaterjal, kuid vaidlemata ei jätnud. Enim diskuteerisin sel teemal Igoriga, Tarassi paarilisega, kogenud sportlane ja üks varumeestest. Nagu ma aru sain, siis ta isegi tegelikult ei teadnud miks niiviisi. Väitis ainult, et kõik võib võimalik olla, ei tea miks horvaadid niiviisi käituvad, võibolla veealused hoovused või midagi muud. Ei saa aru, mis hoovused seal võisid olla tuulevaikuses. Elektrijaam töötas ja me ei tea kuidas võis jahutusvee väljalaskmine veevoolusid ja kalade käitumist mõjutada, kuid jutt ei olnud sellest. Jäin oma mõtetega üksi, kuigi olin veendunud, spomb peab maanduma täpselt zigi kohal. Arvestades, et horvaatide sööt oli suureteraline ja kuivapoolne, siis isegi tugeva tuulega langeb enamus põhja, mitte ei kandu kõrvale. Meie sööt oli Gjelko retsepti järgi, arvan, et sportlased eeldasid samasugust horvaatidel. Horvaatide treeneri retsept oli aga teine, sööt erines meie omast nii koostiselt kui ka fraktsioonilt. Mul mõlema sööda koostis teada. Kui meie sportlastele selgus horvaatide sööda ligikaudne koostis, siis ei olnud neil enam võimalik kardinaalselt oma sööta muuta, nad tunnistasid seda viga koondise koosolekul. Miša peale turniiri 2. Päeva rääkis kõigile,et nägi kuidas horvaadid kasutasid vedelapoolset ja rasvast sööta. Tegelikult seda ei olnud, lihtsalt luuletas midagi, võibolla luges artiklit, kus kirjeldati kuidas LAV 2010 a Prantsusmaal kasutas Minga õli. Ei taha kõigis pattudes Mišat süüdistada, ta on hea sportlane ja loodan, et ta nüüd ei ütle, et jälgis horvaate vähe, vaid peamiselt prantslasi. Kodus hiljem ükskõik kellelt küsides, kuidas horvaadid püüdsid, vastasid kõik, et jälgisid prantslasi. Prantslased püüdsid päeval meist halvemini ja ei näe nende tegutsemises midagi kasulikku koondisele. Öösel püüdsid nad ülejäänutest paremini, kuid 19.00 pidid kõik kõrvalised isikud lahkuma. Päeval püüdsid kõigist paremini horvaadid ja neid pidid jälgima, eriti A tsoonis, kus oli vaja abi Tarassile ja Dimale. A tsoonis oli ka Jura- oli koondisega treeningul ja oleks võinud olla väga kasulik, kuid horvaatide juures teda ei märganud, enim kohtasin teda meie sportlaste juures, võibolla jälgis ta sealt itaallasi. Oma aruandes ei kirjeldanud ta ühegi vastasmeeskonna tegevust, võibolla on see suur saladus. Igor, üks peamistest vaatlejatest oli kah A tsoonis ja jälgis rohkem prantslasi. Tuleb välja, et tšempione jälgisid ainult minusarnased turistid, kuid professionaalid jälgisid aruusaamatuil põhjusil prantslasi ja itaallasi. Itaallasi B tsoonis jälgis ka Roma- loomulikult on kasulik kohalikke jälgida. Roma sõnul söötsid itaallased maksimaalselt kaugele, moodustades ühe suure 30m söödaplatsi, zigi heitsid söödaplatsi taha, kuid arusaamatu- miks? Sarnast käitumist täheldasid ka teiste riikide sportlased, kellega mul õnnestus suhelda. Kuulsin ühelt sportlaselt, et itaallased kasutasid söödapallides palju GOO-d, lisades söödale oma 10-15 pudelit, kuid see ei olnud nende trump. Nad lisasid veel üht pulbrilist koostisainet, maksumusega 300eur/kg, seda küll ainult natukene.Itaallased väitsid, et spombi kasutamine sellise sügavuse juures ei ole efektiivne, kuna sööt vajub laiali, seepärast söödapallid. Tihedad pallid ei purune kohe veepinnal ja hägu kandub laiali just zigide paiknemiskohal. Idee arusaadav, kuid lükkab ümber kõik senised arusaamad zigipüügist. Nad ei kasutanud üldse spombe, söötsid ainult söödapallidega, milles oli peenike fraktsioon, püüdsid söödaplatsist eemal, erinevalt horvaatidest, kes püüdsid täpselt sööda peal ja söötsid spombiga jämedat fraktsiooni. Kaks vastandlikku strateegiat, ühine ainult see, et mõlemad püüdsid maksimaalselt kaugel. Kelle strateegia nüüd õige oli, selle üle võib lõputult vaielda, kuid see kes tšempioniks tuli on teada. Tarass Solol oli kõik segamini, söötis nii pallide kui spombiga, erinevalt meie teistest paaridest, kes kasutasid ainult spombi ja püüdis kah omamoodi. Teil võib tekkida küsimus, et ei ole võimalik, et ühes meeskonnas üks paar käitub omamoodi, samal ajal, kui teised püüavad edukamalt. Tuleb välja, et on võimalik. Need ei ole minu  luulud, vaid kinnitatud faktid sportlaste poolt, milles ka  minul oli võimalik veenduda. Pärast turniiri lõppu vesteldes Tarassiga, küsisin talt, kuidas nad püüdsid? Saladust tegemata vastas, asetasime zigid söödaplatsi taha 10-15 mõnikord ka 25m eemale. Vestlesime temaga sel teemal, püüdes aru saada, miks? Tarass tundis Pythagorase teoreemi, kuid lisas siiski niivõrd palju pikkust juurde. Nüüd räägib ta, et kontrollis niiviisi erinevaid variante, mida on mul juba raske uskuda. Esiteks ei tulnud üldsegi jutks püük sööda pealt. Teiseks- tema sõnul püüdis ta oma ainsa kala just eemal söödaplatsist, kuid teise päeva õhtul. Arvan, et tegu pole otsimisega, vaid püüdis algusest lõpuni söödaplatsist eemal- siit ka tulemuse puudumine.Võib olla arvas, et püüdis söödaplatsil, kuigi lisas 10-15 m, kuid need on erinevad tegurid. Tahtsin veel pärida, kas ka teised lisasid 10-25 m, kuid siis saabus UžNemo paar ja arutasime, miks ei olnud normaalset ühendust nende paaride vahel. Igor küsis tarassilt, miks sa ei helistanud ja tundnud huvi kuidas me püüame. Tarass püüdis end õigustada, et helistas, kuid keegi ei vastanud ja tagasi ei helistanud. Sellega jutt lõppes, üksikasjadesse süvenemata minu jt. Vaatlejate juuresolekul. Paluti kuuldut mitte levitada. Juba kodus peale „meeldivat“ suhtlemist mõningate meeskonna liikmetega, leia, et minule, kui turistile need keelud ei kehti. Meeskonnas ei olnud paaride vahel koostööd, kõik meenutas individuaalset võistlust- seda rääkisid sportlased ise. Nad saatsid üksteisele SMS-e püütud kalade jms. Sarnase kohta. Koondis, nii sportlased kui ka vaatlejad oleks pidanud olema varustatud raadiosaatjatega. Vaatlejad edastasid info sportlastele omas tsoonis ja vaevalt see jõudis teisteni. Mina isiklikult edastasin igakülgset infot otse sektori juures isiklikult sportlastele, Igori kaudu, kes möödus minust tihti, kuna ma viimased 2 päeva praktiliselt ei lahkunud horvaatide juurest., üks kord helistasin telefoniga omal initsiatiivil B sektoris. Helistamine ei õnnestunud isegi hea tahtmise juures, kuna I Phone aku tühjenes kiiresti- hommikul laadisin pildid üles, mõned pildid vee ääres, video ja kõik-aku tühi. Laadimisvõimalus puudus, kõik 4 autot olid B ja C sektoris. Kahestsesin, et ei võtnud kaasa portatiivset laadijat ja tagavara, kui poleks olnud Elvirat, oleksin olnud hoopis ilma. Vlad märkis üles kõigi telefoninumbrid ekstreemsete olukordade tarbeks, kuid numbrite vahetamist eitoimunud, ei teadnud lõpuni ühtegi Kobraste numbrit ja ka sportlastelt ei tulnud korraldusi helistamiseks. Üldse puudusidkonkreetsed juhised vaatlejatele sportlaste poolt, olid ainult üldised suunised, kuid oleks soovinud aru saada, mida konkreetset sooviksid sportlased meie kaudu oma vastaste tegevuse kohta teada. Niiviisimeenutasmeie tegevus vähe meeskonnatööd, pigem olime vabad turistid. Kuigi saabusime 1. Päeval vara veekogu äärde, pidime sõitma linna Itaalia SIM kaartide järele, mida oli võimalik osta ainult ühest spets. Kauplusest passi ettenäitamisel. Pidime veel baasi sõitma ja otsima kohta, kust osta maisi. Ei väida, et tegelesime kogu aeg kõrvaliste asjadega, kuid stardil oleks pidanud olema vee ääres. Maisi ja internetita oleks olnud raske, kuid selle oleks pidanud lahendama varem või muul sobilikumal ajal. Kujunes välja, et meid ei olnud kohal, kui 10.30 kõik meeskonnad asusid markeerima, meid ei olnud ka siis, kui 12.30 kõlas stardisignaal, me jõudsime kohale alles 15.30 ajal. Me ei näinud midagi sellest, mida oleksime kohustatud olema nägema. Sellised vajalikud momendid mil vastaste meeskonnad valmistuvad: markeerivad, sügavuse määramine, mõõdavad kaugusi vaiadel, segavad sööta- kõike seda oleks me suutnud ka kõrvalt kaasa lugeda. Kõike seda algusest peale nähes, oleks olnud hiljem tunduvalt lihtsam aru saada, kus ja kuidas püüavad meid huvitavad paarid. Nähes alguses kuidas horvaadid mõõdavad varrastel söötmise ja rakenduste pikkusi (hiljem vardaid ei kasutatud) ei oleks ka Mišal tekkinud eksiarvamust, ta oleks teadnud, et horvaadid ei lisanud 10m. Oleks puudunud vajadus ketta pöörete lugemiseks ja kaugusmõõtjaga mõõtmiseks ( kõigil neid ei olnud, oli 1-2 tk, nagu ka binokleid) kusjuures kaugusmõõtjaga on raske määrata raketi täpset maandumiskaugust. Mõnede tugevate meeskondade tegevust oleks olnud võimalik jälgida algusest lõpuni, inimesed olid olemas. Puudub vajadus stardist alates kõiki kopeerida, kuid näiteks horvaatide tegevuse teadmine on kasuks ka tulevikus. Arvatavasti huvitab kõiki, kuidas liidrid püüdsid. Nii imelik, kui see ka ei ole, meie pikk puudumine ei huvitanud meie sportlasi üldsegi, neil puudus huvi täiendava info suhtes. Korraks veel peatudes kobraste aruandel, kus reklaami rohkem kui tõde. Pärast seda, kui kopraid neljapäeval kimbutasid kogred, otsustavad suurendada fraktsiooni, asendades purustatud maisi tervete teradega, mis nende arudt toob tulemuse. Kogred enam ei kimbuta ja 12.00 saavad oma esimese 3kg karbi, mille üle on rõõmsad, unustades, et peenike fraktsioon tõi neile 3 tundi varem 5 korda parema tulemuse, amuuri 15,83 kg. Jagavad kõigile infot, mistõttu ka oli edu ühel paaril. Kobrastel endil rohkem edu ei olnud. Siin saavad infot Mišalt, et ka horvaatidel on jäme fraktsioon, kas horvaadid käitusid nende järgi? Oleks võinud ausalt ütelda, et nägid kuidas tšempionid kasutavad jämedat sööta ja said lõppude lõpuks aru, kui oli juba hilja, et tšempionide sööt on efektiivsem, kuigi mitte ainult selles ei seisnenud edukus. Veel üks huvitav moment selles, et Miša rääkis kobrastele üht, kõigile teistele teist juttu. Nimelt, et nägi horvaate püüdmas kaugel söödaplatsi taga ja sööt oli rasvane ja pudrune, mitte sõnakestki jämedast fraktsioonist. Baasis samal ajal peenestati hakklihamasinas maisi ja muud, et viia see sportlastele järgnevateks päevadeks. Tõenäoliselt ei taibatud, koprad püüavad kokredest vabaneda, aga UžNemo püüab edukalt jämeda söödaga. Vale on ka see, et koprad püüdsid 2 õngega põhjalt ja 2 zigi, nagu nad aruandes mainivad. Kommentaarides Damir juba püüdis sellest eemalduda, seletades, et niiviisi püüdsid stardil. Väga pikk start, kuna ka järgmisel päeval jätkasid püüki põhjalt, mida võin fotodega kinnitada. Püük 2 õngega oli lubamatu luksus, samal ajal, kui horvaadid naabruses püüdsid juba ammu 4 zigiga. Ei tea kuidas oli varem, kuid sellel koondisel puudus isik, nimetagem teda treeneriks või ükskõik kuidas, kes oleks koordineerinud terve meeskonna tööd, mitte lootesisereguleerumisele. Ei kujta ette, mis oleks pidanud paaril toimuma, et sportlased oleks otsustanud tagavaramehe pingile istuda, kuid selliseid vahetusi oleks pidanud toimuma. Kobraste paar ei olnud füüsiliselt valmis püüdma tugevate naabruses, oleks pidanud kohe alguses teostama vahetuse. Neljapäeva lõunast hakkasid horvaadid aktiivselt kala püüdma kaugemalt, samas kobrastest kala möödus. Kui neile rääkisin, et horvaadid püüavad 130m pealt ja nad peaksid kah kaugemale lülituma, siis Saša Lipinski vastas, et me võime sinna zigi heita, kuid sööta nii kaugele ei suuda, peab mõtlema. Mida seal mõtelda, kui ei suuda. Oma aruandes kirjutasid nagu õiged kaugheitjad, et püüdsid 140m pealt, kaugemalt, kui horvaadid-tublid. Tegelikult suutsid ehk rakenduse palja boiliga sinnani heita, kuid sööta ei suutnud. Kirjutasid, et söötsid koha, kuid jätsid mainimata kuhu. Parem kui oleksid zigi heitnud ja ka sinna söötnud, siis oleks teine tera. Veekogul püüdsid edukalt ainult need, kes püüdsid kaugemal naabritest. 100-125m peal, kus püüdsid koprad, oli edu loota ainult sel juhul, kui naabrid oleks lähemal püüdnud. Reedel, kui tõusis tugev külgtuul-kuni 8m/s, siis pidid koprad pingutama juba, et oma kohtadele heita, lootmata horvaate üle trumbata, hakkasid söötma 3 korda harvemini, iga tunni järel. Zigiga püügil selline harv söötmine vaevalt, et efektiivne, pigem oli küsimus sportlaste füüsilises ettevalmistuses ja selles, et sööt oli peeneteraline ning selle kandis veega lihtsalt eemale. Neil vedas, et kala liikus looduskaitseala poolt ja tuul sundis kala aktiivsemalt liikuma, asudes kala teel enne horvaate, õnnestus neil veel püüda. Vedas neil ka sellega, et eespool olid belglased, kes kaugele ei heitnud, päeval jõid õlut, püüdsid eranditult öösel. Horvaadid oleks nende ees olles lõiganud neilt ära kõik kalad, nagu nad tegid ungarlastega, kel ei õnnestunud tabada ainsatki kala. Neil oli kohustus horvaatidest kaugemale heita, kuid füüsis ei võimalda, siis loovutada koht sellele, kes suudab. Sellega on kõik selge ja teistes koondistes treeneritega, nii ka toimus. Olid juhused koondistes, kus sportlased keeldusid lahkumast, kuid meil oli teine olukord ja taktikalise vahetuse varianti üldse ei arutatutki, ainult tervisehädad võisid viia sportlase vahtemiseni. Tegelikult plaanis sõita ühena varumeestest Vassili Adder Carp´ist, kes oleks suutnud kaugele heita, kuid viimasel hetkel loobus põhjusel, mille jätan nimetamata. Niiviisi ei olnud meil kedagi, kes oleks suutnud horvaate ületada, mille üle nad olid tõenäoliselt rõõmsad. Lõppkokkuvõttes meie kobraste mahajäämuse dünaamika horvaatidest oli selline, et nende edestamiseks oleks vaja olnud, et horvaadid oleksid kõik oma õnged vähemalt päevaks veest eemaldanud. Loota veel mõne suure amuuri tabamisele või loota, ehk hakkab kala lähemal võtma ei tasunud, kui siis ainult öösel, kui kala kaldale läheneb. Horvaadid söödastasid ööseks eraldi platsi 50 m kaugusel ja edukalt püüdsid iga öö, kusjuures kõigis tsoonides. Koju jõudes lugesin veekogu iseärasustest, kus maintakse seda, et kala liigub öösel lähemale toituma erinevate tigude ja krevettidega, öösel püütakse 48-60 m kaugusel, kus suhteliselt tasane ja puhas põhi ja ööseks söödetakse eelistatavalt tiigerpähkliga. Horvaadid käitusid just niimoodi. Meie sportlased püüdsid öösel samadelt kohtadelt, kust päevalgi, nagu kirjutasid oma aruandes koprad. Peamiselt seetõttu tulemuste puudumine meie sportlastel. Venelastel ei õnnestunud samuti öine püük. Anja kirjutas oma aruandes, et ei saa aru, miks öine püük ei õnnestu, kuigi nad seda oskavad, siin püüavad nende ümber naabrid. Niiviisi vist vihjas sellele, et nende käed on seotud, pidid olema kuulekad käsutäitjad, kõike otsustas treener. Selline olukord valitses neil B tsoonis, kus nende sportlased said ainult jälgida kuidas inglased püüdsid kalda äärest, aga ise midagi teha ei saanud, kuna kõike otsustas treener. Iglased heitsid 15m peale- võtt ja kala minuti pärast kahvas, niiviisi kestis terve öö, kuna niivõrd tihti võtsid sööta kogred, kuid 10 kogre peale tuli ka 1 karp. Arvan, et ka meie omadele oleks ära kulunud mõned öised karbid, kuid öösel said ainult koprad. Meile kõigile oli teada millega püüavad öösel edukalt belglased ja prantslased. Kuid kõik jälgisid tuimalt oma programmi, mis oli edu taganud treeningul. Prantsuse koondis saavutas 2. Koha, päeval püüdsid kuni 100m zigiga, päeval neil 78 kg, meil 100kg. Öösel prantslased püüdsid 150kg, meie 20kg. Samuti püüdsid belglased, öösel 160kg, päeval 26kg, seejuures pool saagist oli finisi eel. Sel veekogul ei suutnud keegi niiviisi öösel kala püüda nagu kaks sõbralikku Prantsuse ja Belgia koondist, mis üllatas kõiki. Nende kahe riigi kaasaelajad ärkasid hommikuti rõõmsate uudistega ja rõõmustasid üldfoorumis selle üle, et nende koondised igal ööl rühivad ettepoole. Horvaadid püüdsid päeval üle 200kg, näitaja, mis ületas lähimaid prantslasi 3 korda ja meid 2 korda. Seepärast päevasel zigi püügil on selge, keda tasub jälgida, kuid selleks peab oskama kaugele heita. Solo-Skolmaks paari vahetus. Kui paar ei püüa, siis teostatakse vahetus. Mulle jääb arusaamatuks nende zigi püük eemal söödaplatsist, millest oli juba eelnevalt juttu, tean, et üteldi kuidas teised püüavad. Kui võrrelda meie ebaõnnestunud esinemist 2011 ja meenutada tulemust, õigemini selle puudumist A tsoonis peaaegu samas sektoris, kus paar jäi kalata, siis praeguse ühe kala tabamise võib lugeda progressiks ja süüdistada halba sektorit. Ei kiirustaks selliste järeldustega ainult seetõttu, et meie meeskond juba teist korda esineb siin halvasti, oleks hea teada, kuidas siin toimetavad kuulsad meeskonnad. Võib ka väita, et naabrid ahistasid, spetsiaalselt ei jälginud, kuid tundus, et oli piisavalt ruumi rumeenlaste poolelt. Igal juhul ei ole see halvema püügi põhjuseks, kuna naabrid said 4 kala. Võib ka itaallasi süüdistada, kuid meie omad siiski olid looduskaitsealale lähemal ja kohtasid kala enne neid.. Ainult meie koondis eristus, et itaallaste kõrval 1 kala, mujal 10 ja 12 kala. Teistel paaridel, kes olid itaallaste naabruses oli teisiti, kui ei püütud itaallaste kõrval, siis ei püütud ka mujal ilma nendeta. Olen veendunud, et koondisele oleks abiks olnud kaugheitja, kes oleks suutnud kaugemale heita ja meenud Vanja. Selliseid kaugheitjaid oleks pidanud vähemalt 2 olema tagacaraks, kuid polnud ühtegi. Veel üks moment, mida ei oska kuhugi liigitada. Esimese õhtu liginedes nägin eksimust, mis on enam omane algajale. Mitte ainult mina ei näinud kuidas Tarass zigi heites rebis 2 lipsu puruks. Kas tõesti oli see treeningu jätk. Tahan veel ära märkida ühe puuduse kogu koondisel, kobraste näitel, kuidas nad ei suutnud raskuse irdumise probleemi lahendada. Koprad teadsid juba ammu takistustest- juba treeningul, võistlusel nägid ise ja kuulsid vaatlejatelt kaasaarvatud minult, kuidas horvaadid momentaalselt kaotavad raskusi, kuid jätkasid omamoodi. Raskused olid klipsil isegi veel kala kahvates, sel põhjusel kaotasid 4 kala. Arvestades 10 püütud kala, on see väga suur kaotus. Kolesnikov oma aruandes mainis, et treeningul ei suutnud probleemi lahendada, mis olevat tema ainukene viga. Kobraste aruandes ei kajastunud nende tegevuses ainsatki eksimust, kirjutasid ainult reklaami, kuidas ACE klipsidest vabanes koheselt raskus, kuid fotod tõendavad vastupidist. Oleks võinud vähemalt ühe raskuse kaotada reklaamiks. Sportlased veetsid treeningutel veekogul kokkuvõttes pool kuud, kuid ei suutnud probleemi lahendada. Tean, et Tarassil olid mingid klipsid, need andis Vlad juba treeningul. Tuleb välja, et asjata andsin isiklikult Tarassile tema palvel enne treeninguid augusti keskel metallaasaga klipsid MCF Dumper Lead Clips. Andsin need tasuta, ei püüdnud kaubelda. Need klipsid on spetsiaalselt zigi jaoks ja raskus irdub koheselt, vähendades sellega äraminekuid kordades ja ideaalne lahendus keerulistes tingimustes. Minu arust on antud klips parem horvaatide lahendusest, klipsi aas surub raskuse pöörla tihedalt kinni ja on võimalik pinget reguleerida iseenesesliku haakumise parandamiseks. Ei ole vaja midagi ümber seadistada põhjarakenduseks, kui klips on koonuseta ja kasutatakse PVA sticki. Siin selleks, et tina ei irduks vette sisenemisel piisab PVA lindi kasutamisest, 5 sekundi mure, kuid võtul raskus irdub kohe. Kobrastele klipsid ei meeldinud, vist on nende arust parem, kui okstesse jäävad rakendused, mis muudavad püügitsooni veelgi keerulisemaks, pärast jutustavad , et kala alahuul on õrn ja kala vabaneb kalda juures. Koprad kirjutasid oma aruandes kuidas valmistasid fluorcarbon lipse 0,235; 0,25; 0,28 erinevate tingimuste tarbeks, kuid sattudes sellisesse keerulisse sektorisse kasutavad kõige peenemat lipsu. Missugused peavad tingimused olema, et nad oleks kasutanud jämedamaid lipse? Küsimus kõigile sportlastele, kui olete üks meeskond, tähendab kõik kasutasid selliseid peenikesi lipse. Horvaatidel oli põhiliin 0,26 ka kaugemal distantsil 150m, lipsud olid fluorcarbonist mitte peenemad kui 0,28 ja seda A06 sektoris, kus ei olnud takistusi. Koprad juba treeningutel jätsid vette kilomeetrite viisi tamiili, neil on sponsorid, kes selle knni maksavad, kuid võistlusel on tähtis iga kala. Kobrastele tundus, et neid toetatakse vähe, soovisid ka minu sponsorlust ilma minu nõusolekuta. Kodus Saša Lipski ütles, et vastasel juhul ei oleks mind kaasa kutsutud. Minu jaoks oli see uudis, ei meeldi, kui seatakse fakti ette. Vastasin, et nööri, mille eest lootsin raha saada võib endale jätta. Mina kellelegi kinke ei tee, nööri eest (spodile ja shock leaderid) tasusid kõik sportlased väljarvatud koprad. Sportlane tundis end ilmajäetuna, vaatamata sellele, et peale Normarki sponseeris ka Katran, kes peale tamiili pidi nka nöörid andma. Meie koondisel oli kõike piisavalt, olid sponsorabi, treeningud, soovitused, vajalikud klipsid, õige sööt, normaalsed sektorid, kuid ikka tundus veelvähe. Oli piisavalt vaatlejaid ( nagu Kolesnikov mainib oma aruandes), kuid nagu ütleb Saša Lipski (üks kobrastest) ei olnud minust isiklikult temale mingisugust abi. Sellega rõhutas veelkord oma individuaalset esinemist. Minule ütles, et mul ei ole midagi teha nende sektori juures. Hiljem selgus, et mind üldse ei arvestatud vaatlejana ja mitte ainult mind, see töö olevat usaldatud 2 tagavaraliikmele ja Mišale. Seda usaldas mulle Igor (Už). Oleksid võinud ka mind valgustada enne MM-i. Olles selline vaba turist, oleksin võinud jälgida rumeenlasi, LAV-i ja inglasi, teostades sellega oma unistusi, mitte pingutada selle nimel, et aidata koondist, kes tuelb välja minu abi ei vajanud. Kohe peale MM-i pärides Lipskilt, kas püüdis söödaplatsi taga? Vastas, et ma ei ole sel tasemel, et tema vaevuks minuga neid küsimusi arutama. Mulle meeldis see vastus ja sooviks teada, mis tasandist käib jutt. Võib olla kobras avastas endas Warvicki, kuna on 6. Maailmas ja selle järele vist sõitiski. Arvestades koondise vähest kogemust püügil sügavates veekogudes zigiga võis olla vigu, kuid see ei õigusta neid, kuna sportlased peavad olema oma ala asjatundjad mitte kitsa eriala spetsialistid. Meil on vähe veekogusid, kus on võimalik zigi kasutada ja veekogude omanikud püüavad seda igati takistada. Siinjuures pöördun veekogude omanike poole palvega- ärge takistage oma keeldudega sportlaste arenemist selles küllaltki efektiivses ja huvitavas püügivaldkonnas. Lõpetades siin selle ebameeldiva käsitluse, loodan, et mu jutustusest on kasu tulevastele koondislastele ja parandab nende tulemusi rahvusvahelisel areenil. Vaatamata kõigele loodan, et peagi tõuseb meie koondis pjedestaalile.                                                                                                                                                          Järgnenud aja kuni finišini olin A tsoonis ja jälgisin tsempone, paari Dalibor Banaj ja Hrvoe Jakopcevic, siit järgneb minu jutustus nendest ja Horvaadi koondisest, kes lõppkokkuvõttes võitis MM-i. See paar võitis ka individuaalarvetuses ja oli MM-l parim. MM-i valikul läbisid sportlased Horvaatia liigas keerulise tee näidates meisterlikkust, võites 3 kuld ja 1 hõbemedali, millega lunastasid endale õiguse MM-l esineda. Sellega nende eelnevad saavutused ei piirdu, rahvusvahelistel turniiridel osaledes nad 7. Turniirist saavutasid 4 kuld,1 hõbe ja 1 pronksmedali. Peale MM võib julgelt väita, et see oli nende aasta. Portugali MM-l koondises ekstšempionid, 2011 Itaalias nende paar C08 ja 3. Koht tsoonis, teine paar A01 võitis ka individuaalse kulla, kolmas paar B18 kukkus läbi ja seetõttu Horvaatia sai enda jaoks häbistava 4. Koha. Tollane koondise treener Gjelko rääkis, et paar kes samas sektoris treeningutel tabas 80 kala ei suutnud võistlusel püüda ainsatki. Ainult peale vahetust saadi 1 kala, mis andis 17. Koha tsoonis. Sel korral oli koondis uues koosseisus uue treeneriga ja hõivas tsoonides 2 esikohta ja ühe 2. Koha, tänu millele tõusis õigustatult pjedestaali tippu. Horvaadid jäid ainult ühes tsoonis natukene prantslastele alla. LAV koondise edu korrata, kes saavutas kõigis tsoonides esikohad, neil ei õnnestunud, kuid praeguse LAV koondisega võrreldes on nad paremad. Kodus võeti horvaate vastu auavaldustega, Nasica linnas oli organiseeritud kontsert, mille eel võtsid sõna linnapea ja spordiliidu peasekretär, kes lubas finantsilist abi. Kõne pidas ka treener Pavel Vukelic, kes tänas oma poisse ja nimetas neid geeniusteks. Kurbusega pean mainima, et kuu peale MM-i oma 58. Eluaastal Pavel Vukelic lahkus meie seast. Igavene mälestus heale sportlasele ja treenerile. Jälgisin horvaate mitmel põhjusel: 1. Oli näha, et nende takyika ja oskused zigiga viivad koondist võidule ja siin oli võimalik ammutada kasulikku infot meie koondisele. 2. Mind ei jätnud maha mõtted uusimast taktikast zigiga, mistõttu oli vaja täpseid andmeid. Söötmise kauguse määramisel oli abiks kaugusemõõtja, samuti lugesin pöördeid kettal. Kõige täpsema tuelmuse muidugi oleks saanud, vaadates sportlaste mõõtetegevust vaiadel, kuid turniiri 3. Päeval( minu 1. Jälgimine) nad seda ei teinud. Vaiad 5 meetrise vahega seisid sektori äärel, paar tundi enne võistluse lõppu õnnestus siiski näha mõõtmist. Nägin kuidas mõõdeti üht tagavaraõnge kaugemale distantsile 155m, lähema distantsi mõõtmist ei näinud. Viimasel päeval, kui katkes spodi nöör, nägin kuidas mõõdeti 150m. Kõrval seisis Läti kolleeg, kes samuti luges meetreid, kui küsisin oma tulemuses veendumiseks, palju tuli, siis vastas sada pool sada, tähendab ei eksinud 150m. Pärast võistlust küsisin horvaatidelt, kuidas oli neil õng klipsitud- vastasid 155m. Küsimusele miks 5 m kaugemal, vastas Dalibor, millega kinnitas minu mõtteid, et zigi raskus maandub täpselt spombi alla. Seda kuulis ka Kasahstani kolleeg Vitalik. Horvaat demonstreeris ka piltlikult, kuidas spomb kukub zigi peale. Nüüd ei jäänud kahtlustki, spomb täpselt zigi peale, mida oligi vaja tõestada.
Minu arvestused „täppisteadlastele“
Otsustasin jagada oma arvestusi, mis mind painasid turniiri ajal ja pärast seda, kes ei tunne huvi, võib antud peatüki vahele jätta. Peale meie sportlaste oli ka teisi, kes lisasid meetreid sügavuse tarbeks, seepärast juba kodus omades kõik andmed, tahtsin kontrollida ja seejuures lükata ümber teooria, et peab distantsile sügavuse jagu lisama, valeks. Kui nägin horvaatide mõõtmist vaiadel oli tuulevaikne, klips spodil 150 m, spomb maandus 146m väikese kaare tõttu. Tööõngel oli klips 155m, sel päeval kerisid peale rakenduse maandumist 10-15 pööret ja zig asetus 146m peale. Sügavus oli seal 9m. Oma katsed viisin läbi tuulevikuses ja tulemus peaks olema maksimaalselt võrdne horvaatidega viimasel päeval tuulevaikuses. Eelneval päeval oli tugev külgtuul, umbes 8m/s ja siin viisid sportlased sisse korrektsiooni. Tööõnge klipsisin 155m, 146 m peale markersõlm, 10m lips, otsa ered aujuki. Heitsin rakenduse klipsini, 11 pööret kettal (9m), sellega nihutasin natukene raskust, kerisin lõtvunud liini, markersõlm täpselt ridva otsas-146m. Seejärel sõudsin paadiga ujukini, vahetasin selle poi vastu, mõõtsin kaugusmõõtjaga õngeni ja sain 146m. Spodil klipsisin 150m, heitsin poi suunas ja spomb maandus täpselt 146m juurde, mida kinnitas minu abiline paadis. Temaga on kõik korras, vigastada ei saanud. Kõik katsed teostasin 0,26 pealiiniga, vaiadel mõõdetuna. Omades ketast nagu horvaatidel, teades pooli mahutavust ja liini marki ning diameetrit, sain tulemuseks üks kettapööre on 0,83 m. Heitsin raskuse vette ja lugesin pöörded 146m, sain loomulikult suurema tulemuse, kui vaiadel. Sel viisil selgus, et raskuse väljakerimisel 146m pealt venib liin 2,5m. Mis tamiil horvaatidel oli, seda ütlesid nad ise. Enne, kui arutada horvaatide tegutsemist, siis mitte nähes vaiadel mõõtmist on ketta pöörete ja kaugusmõõtja abil vahemaa määramine keeruline. Seetõttu meie puudumine stardil jättis meid paljust kasulikust ilma ja juhul, kui ma ei oleks horvaate jälginud, sportlased ei teaks senini, et nad püüdsid söödaplatsilt ja kardan, et mõned jätkaksid meetrite lisamist sügavust arvestades, kuigi Pythagorase järgi oleks praegusel juhul see erinevus 30 cm.
Naastes horvaatide juurde
Horvaadid kerisid kiiresti, lugesin 180 pööret, kuid peab ju ka õigesti korrutama. Kuigi kasutan ka ise sarnaseid Basiaid, küsisin Igorilt- ta täpselt ei teadnud, kuid ssovitas 180x0,75. Mind jäid vaevama kahtlused, helistasin Ukrainasse, lõpuks jõudsime arvamusele 180x0,8m , siit veel tamiili venimine maha arvestada, siis 142m. Kaugusmõõtjaga spombi mõõtes sain 145m juures. Tulemused ligikaudsed, kuid juba oli selge, et horvaadid püüavad söödaplatsilt. Edastasin oma info, nüüd jäi sportlaste teha, kuidas nad kõike määravad. Ei tajunud Tarassi huvi minu arvutuste suhtes, leian, et tegin kõik,mis suutsin. Sain aru, et need andmed nõuavad täpsustamist, kuid põhimõte on selge, püük toimub söödaplatsill, mitte 10-15m tagapool. Kui sooritasin neid arvestusi puhus tugev külgtuul 8m/s, selge, et andmed olid erinevad tuulevaiksest. Klips 150m peal, siis spomb maandus 142-144m peale ja zig samasse alla. Nüüd teame, et täpse tulemuse saavutamiseks peame arvestama 83cm, liini venimist 2,5m ja lisaks tuulega 2m kaare jaoks. Minu arvestuse järgi raskuse asudes 142m peal, siis 176,7 pööret Basiatel. Kui võtta 180 pööret, siis raskus asetseks 145m peal. Sellest ka teatasin, et 145m on spombi maandumiskaugus ja tööõnged keriti samast välja, soovitan 180 pööret kettal. Kõike seda ei ole lihtne kohe välja arvutada, nagu ka praegu seletada. Ei ole ime, et Miša võis 10-15m eksida, vaevalt, et ta tegeles arvutamisega või nägi mõõtmist vaiadel, tõenäoliselt talle lihtsalt tundus nii. Mulle samuti näis, et horvaadid kasutavad oranzi vahtu zigil, teatasin sellest Tarassile, kuid hiljem selgus, et ei olnud puhas oranž. Siin küll ei oma tähtsust, mis värvi vahtu kasutad, kui püüad valest kohast. Tarass siis ise sellesse mitte uskudes pani zigile oranži vahu, see oli ainus soovitus minult, mida sportlased kuulda võtsid. Horvaadid samal ajal jätkasid püüki must-valge vahuga zigil ja niiviisi lõpuni. Meile ei olnud saladuseks, et nad püüavad edukalt sellega, kuid peitusemäng jätkus, ei olnud lihtne kõigest eemalt aru saada. Sportlased enne rakenduse veest välja võtmist, võtasid veest rusikas käega konksu välja, enne sisseheitmist asetati konks alusel topsi. Kui mul oleks võimalik olnud küljelt jälgida, oleks suutnud enamat näha. Need kellel oli PASS, said seda teha, näiteks Miša ja Jura fotograaf, samuti varumehed. Tänu pidevale jälgimisele binoklist õnnestus siiski mõndagi näha, kordadel, kui sportlased heitsid zigi käest, siisnägin, et neil oli must vaht üleval ja valge all, mitte vastupidi, nagu enamus meist on harjunud kombineerima. Alguses tundus see uskumatuna, kui sportlased tõesti niiviisi edukalt püüavad, kuidas on siis teooriaga, mida ka mina olen senini uskunud. Teoorias kala näeb paremini valget musta põhja taustal ja musta heleda taeva taustal. Enamikule meist on selline teooria vastuvõetav ja raske uskuda muud, kuid meie ei näe ja mõtle nagu kala, vaid püüame aimata. Antud juhul, kui vaht on keskvees kust nii üles kui alla 5m, ei ole tugevat kontrasti ei üles ega alla. Kala näeb selge veega ühtviisi hästi. Võibolla seostub värvikombinatsioon kalal mardikaga. Pärast võistlust veendusin oma õigsuses, kui õnnestus pilk heita ämbrisse, kus olid nende zigid, lisaks kinnitas seda ka leedukate video. Leedukate videol viimasel päeval horvaadid enam ei peitu ja lipsu harutamise hetkel on kõik selgesti näha. Sel ajal ei lahkunud horvaatide juurest ja kogu info edastasin Igori kaudu, kes meie omade juurde liikudes minust tihti möödus. Teatasin ka temale sellest nähtud nüansist, pärast seda, kui olin nähtus veendunud. Ta vastas, et tõenäoliselt see ainult näis mulle niiviisi. Teda veenda ei üritanud, minu tegevus on lihtne, teatada nähtust. Ei tea, kas Igor edastas selle info, kuid isegi, kui see oleks jõudnud pärale A sektoris, siis nagu eelnev ja järgnev info B ja C sektorisse ei oleks jõudnud. Pärast turniiri rääkisin Igor Danilitšiga (UžNemo) sellest nähtud zigi kombinatsioonist. Ta kuulis sellest esmakordselt ja ütles, et ei tasu sellele tähelepanu osutada- tõenäoliselt horvaadid lihtsalt ajasid segamini. Saan aru, miks taniiviisi ütles, kuid horvaadid ei teinud midagi juhuslikult ja midagi segamini ei ajanud. Viimasel päeval, kui horvaadid tegutsesid avalikult, siis õnnestus lähemalt näha seda oranži zigi, millega nad püüdsid, seda oli võimalik vaadelda, kui ta terve minuti rippus alusel. Oli võimalik selgelt eristada, et ei olnud lihtsalt oranž vaid kombineeritud, koosnedes neljast kettast- 2 oranzi ja 2 roosat, mille tõttu meenutas putukat. Gjelko jutt lillast, mida kuulsin paar päeva varem venelaste juures, leidis seletuse. Tal ei olnud käepärast roosat värvi ja ta näitas sarnasele boilinõelale, millegipärast juba siis arvasin, et jutt käib vahu värvist. Selline vaht on Gardneril, Gardner Zigrig Foam Pink. Juba siis neljapäeval edastasin Vladile selle info, siis see ei jõudnud kõigi sportlasteni, kes kuulis sel puudus natud vaht ja kel oli selline vaht ei saanud infot.. Tarass ( Solo) pärast turniiri rääkis, et tal on selline vaht, kuid ta ei kasutanud seda. Nüüd saan aru, et selleks, et info jõuaks kõigi sportlasteni peab turniir olema lõppenud. Selline teadmine ei rõõmusta mind sugugi, käid ja hangid infot, kuid pärast selgub, et tühja. Kellegi jaoks võibolla ei oma värvus ja kooskõla tähtsust, kuid tulemus sõltub siin kompelksis kõigist detailidest, siin pisiasju ei ole. Pärast turniiri Dalibor ja Harvey kinkisid mulle selle vöödilise zigi. Nähes minu rõõmu, lisasid, et alati see ei toimi niivõrd hästi. See on ka arusaadav, kala eelistused muutuvad. Karbipüük ongi selle tõttu huvitav, kes õigeaegselt reageerib näidates meisterlikkust, on ka tulemusega, nagu antud juhul horvaadid. Ikkagi olin ma rõõmus selle kingi üle ja talletasin endale mõned nüansid. Neil oli Korda Choddy Hook 8, vaht oli kinnitatud eraldi pehmele juusele. Palju meie omadest kasutavad üht materjali, kus lipsu tamiilist on ka juus, antud juhul oli ka sportlastel selline rakendus. Siin kipub juus tihti painduma ja teda peab sirgestama. Nagu märkis Igor Grabinski, siis pehme juusega konksu liikumine on vabam ja on rohkem šansse, et ta haakub kala huulde, ükskõik milliselt küljelt see ei läheneks. Mõtlen,  ei ole vaja enne võistlusi valmistada hulganisti lipse, mis hiljem kasutust ei leia. Piisaks kümmekonnast lipsust esialgseks, rohkem ette valmistada erivärvilisi vahtusid. Kui on varasemalt teada, mis konksu kasutada, siis võib valmistada toorikuid konksu ja vahuga. Võistluse ajal lihtsalt võtad sobiliku tooriku ja seod ta vajaliku pikkusega lipsu otsa. Kiire, ökonoomne ja efektiivne. Oma aruandes kirjutasid Koprad, et võistluse käigus sõlmisid 120 lipsu, selle peale võis kuluda 10 tundi väärtuslikku aega, aga on  ka vaja millalgi sööta, kusjuures zigipüügil tuleb seda teha tihti. Meie koondisel olid kõik lipsud kollasega, peamiselt kollane-valge, natukene kollane-must ja puhtalt kollaseid. Itallased kasutasid kah peaasjalikult kollast värvi. Jutu lõpetuseks pean mainima, et kui oleks lõpuni jooksnud sektorite vahel, siis oleks mitmed horvaatide toimingud jäänud märkamata. Ei oleks märganud, et reedel kella 14 ajal söötsid ühe platsi 50m kaugusel ööseks- päeval ei üritanudki seal püüda.  Heitsid umbes 30 spombi palja tiigerpähkliga, see ei olnud maitsestatud. Konkreetne info oleks ehk võimaldanud Tarassil Dimaga tabada vähemalt ühe kala öösel ja loodan, et see jõudis nendeni. Sel ajal edastasin juba kogu info Igori kaudu, keda sportlased kuulasid, kuid ikkagi info teiste sportlasteni ei jõudnud. Horvaadid püüdsid iga öö ja ei ole välistatud, et lisaks põhjarakendusele kasutasid zigi (öösel toimib paremini must värv), need on küll ainult mõtted, kuna öösel keegi jälgida ei saanud. Nägin kuidas reedel kasutasid GOOd, sportlane läks ämbri uurde, millel rippusid tagavaraõngede zigid ja dippis vahtusid. Binoklist oli näha, et tihti heideti ebamäärase värviga zigi- tõenäoliselt oli peibutist millegagi puuderdatud. Nad leotasid zige ka tiigerpähkli leotises, kuid sellest kuulsin hiljem. Mõningad asjad, mida kuulsin horvaatidelt isiklikult ja nägin ka ise. Spodid FreeSpirit Spomb 13ft, ketas Daiwa spod nööriga. Tööõnged FoxHorizon XT 13ft 3,5lb, klipsitud 155m kaugelt püügiks, NashEntity 13ft 3,5lb klipsitud 120m lähemalt püügiks.
Kettad Daiwa Basia, põhiliin 0,26, raskused longcast 100 ja 120 r. Ohutu klips ilma koonuseta, et tagada momentaalne irdumine. Kaugemal platsil sügavus 9m, lipsud 3-5m, leadcore ei kasutanud. Päeval püüdsid kahelt platsilt zigidega, reedel ei olnud niipalju võtte, kui lõpus. Kuid söötsid küllaltki tihti, 5-7 raketti jämedateralist sööta ja eraldi miniboile 10-12mm, söötmine midispombiga iga 10 minuti tagant, tugeva tuulega kasutasid Horvaatia raketti Alen. Kogu aja jooksul ei kasutanud kordagi kobrat. Ülejärgmises sektoris astesevad kasahhid seletasid, et ka öösel kobrat ei kasutatud. Söötsid täpselt, kui sportlane märkas, et spomb kaldub kõrvale, siis pidurdas poolel teel. Rakendusi väga tihti ümber ei heitnud, sportlased olid veendunud, neil on rakendustega kõik korras, zigiga mööda heites, sooritati koheselt ümberheide. Ei näinud kordagi, et oleksid zigi lähemale kerinud, kuigi pöörasin sellele tähelepanu. Muidugi selleks, et kindel olla, oleks pidanud jälgima algusest, võibolla tegid seda 1 päeval, kui ma neid veel ei jälginud. Olen sellest kuulnud ja nägin, kuidas venelased seda tegid. See on aktiivne zig, et provotseerida karpkala võtule, samas muutub ka püügi sügavus või välja selgitada kala liikumise rada. Omab mõtet esialgu, kuid ei ole mõtet ju kogu aeg kõiki nelja zigi liigutada, nagu mainisid Koprad oma aruandes. Nende järgi horvaadid kaugemalt distantsilt lähemale, iga 20-30 minuti järgi kettal 7-10 pööret, kõigil õngedel algusest lõpuni. Nagu igalpool mujal olid kala väljahüpped harvad, nägin nende tsoonis ainult paari väljahüpet viimasel päeval, kui veepind oli sile umbes 200m peal. Reedel oli tuulega neid raske näha, kuigi Kolesnikovil õnnestus oma sektoris neid palju näha 200m peal, seejuures kurdab veel halva sektori üle. Kala võtul käitusid horvaadid rahulikult, väsitamine oli ettevaatlik. Kuni üks sportlane kala väsitas, keris teine koheselt kõrvalasetseva õnge välja. Üldiselt alati keriti välja parempoolne rakendus lähemalt distantsilt, nimelt sinnapoole looduskaitseala suunas üritas kala põgeneda. Üks kord läks kala naabrite- Makedoonlaste liini, need juba rõõmustasid kala üle, kuniks said aru valehäirest. Kui kerisid kala oma juurde, siis ei suutnud kaua otsustada, mida ette võtta, kas lasta horvaatide juurde või hoida veel natukene oma juures, see oli vist esimene kala, mida neil õnnestus oma sektoris näha, kuigi võõraste oma. Peale minutilist seisakut ja horvaatide palveid, meenusid neile fairplay reeglid, vabastasid liini ja seejärel suundus kala horvaatide juurde, kes ta oskuslikult kahvasid. Võtsin selle videole, kuid lõputa, kuna kohtunikud segasid. Mu vana tuttav kohtunik seletas,et piiri ületada ei tohi ja horvaatidelt oleks pidanud luba küsima filmimiseks. Ta ei teadnud, et olin horvaatidega juba sõbrunenud ja luba ei vajanud, nad ei võtnud mind enam spioonina ja isegi kostitasid oma firmajoogiga. Makedoonlastel ei õnnestunudki kala tabada, kuigi pidid kala varem kohtama, ei suutnud piisavalt kaugele heita. Austerlastel, horvaatidest vasemal õnnestus natukene paremini, tabasid 4 kala, püüdsid 130m peal, söötsid horvaadi rakettidega Alen, nagu tahtes sellega austsust avaldada naabritele. Horvaadid kahvasid tavapäraselt vette uputatud kahvaga ja rahulikult juhtisid kala kahva, kav oli väga pika varrega ja võrk jäiga raamiga. Mõningad sportlased, näiteks venelased B15 ja leedukad A02 hoidsid kahva veekohal ja seejärel järsu liigutusega võtsid kala kahva. Võib arvata, et sellise käitumise põhjuseks oli vee läbipaistvus, mistõttu kala võis kahva karta. Horvaatidel sujus kõik, nägin neil ainult korra ei saanud 1 katsel kahvatud, peamine ühtegi äraminekut ei toimunud. Finiši lähenedes võtud sagenesid, oli olukordi, kus rodpodile ei jäänud ainsatki ritva, tempo oli väga hea ja peatada suutis neid ainult lõpusignaal. Lähemale enam õngi sisse ei heidetud, samuti lõpetati sinna söötmine, kaugemal platsil jätkus tegevus lõpuni. Pool tundi enne lõppu, kui mõned meeskonnad lõpetasid söötmise, nemad vastupidi avasid 2L konservmaisi purgi, segasid selle sama koguse söödga,mis oli termokonteineris. 80% sööda koostisest oli nähtav, soovisin täpsemalt teada, lõpuks sain teada enamat kui mitte kõigest. Sööt koosnes maisist, tiigerpähklist, kanepist, mis oli immutatud tumeda vedelikuga ( vist CSL) otseselt enne söötmist lisasid konservmaisi. Söödas puudusid värvained, ei olnud vedel ega rasvane nagu mõnele näis. Boilid olid 12mm, küllaltki pehmed juba peale 2 tundi vees paisusid 14mm, pealmine kiht lagunes, tõenäoliselt nõrgalt keedetud, seemnesegu baasil. Boilidest nagu söödastki ei kandunud mingit lõhna. Telgis oli vedelik, kirjaga tiigerpähkel, milles ujusid zigi vahud. Sellise täpse info edastasid mulle mu ued sõbrad Kasahstanist, Maksim ja Vitalik- tervisi neile. Kasahhid ei salatse ja otsustasid ka teiste omadele jälile saada. Pärast finisit, kui horvaadid võtsid vastu õnnitlusi, kasahhi ettevalmistunud partisanid sisenesid sektorisse. Liikusid kõikjal, vaatasid telki, kui sorisid söödaämbris, siis märkas neid üks Horvaatia koondise liige, kes palus neil lahkuda. Kuid ikkagi võtsid nad kaasa peotäie sööta ja ära minnes kiikasid ämbrisse zigidega, kust haarasid kaasa mõned vahud. Otsustasin ka mina vaadata, ämbris olid zigid millega pidevalt püüti, must-valge ja vöödiline. Niiviisi hangitakse salajast infot. Pärast küsitleti sportlasi, kes õnnejoovastuses olid nõus paljust rääkima. Vitalik päris tamiilide kohta, sai teada, et horvaadid kasutasid kollast Daiwa Justron 0,26. Miskipärast ei sõnagi Katrani tamiilist. Katran oli 2o sponsori seas, kes Horvaatia reklaamtahvlil ja Vitalik Kremenets mainis korduvalt, et horvaadid kasutavad Synapse.
Logistika
Ei tea, kuidas varasemalt, kuid meil puudus konkreetne inimene, kes oleks selle eest vastutanud. Ei unune, milliste raskustega pidin kohale jõudma, kujutasin ette, et kõik on korraldatud ja piisab ainult viisa vormistamisest. Võib meenutada ruumide broneerimist, kuigi tänu broneeritud villa peremehe vastutulelikkusele ei pidanud lõppude lõpuks täishinda maksma. Toetajate registreerimine peab toimuma varakult enne võistlust, ka raha eelnevalt, et ei toimuks äkilisi äraütlemisi. Veel võib meenutada, kuidas pidime 1. Päeval maisis ostma, seda oleks võinud teha juba varem, ka SIM kaardid eelnevalt muretseda, mitte tegeleda sellega võistluse ajal. Kõik sportlased ei olnud samuti ettevalmistunud, Koprad näiteks kerisid tamiili ketastele, valmistasid zigrige ja sööta. Horvaatidel erinevalt meist on inimene, kes vastutab logistika eest.
Logistika sektoris
Horvaadid tegutsesid oskuslikult ilma liigse saginata. Pean ära märkima erinevate paaride sarnase käitumise. Kõigil paaridel olid õnged sarnaselt paigutatud 2 rodpodile, zigi heitmise abivahendid olid ühesugused, kahvad ühesugused. Söödakastid, kausid olid ühesugused, isegi telkide paigutus oli ühesugune. Neil ei olnud erisusi püügil ja söötmisel, sisenedes sektorisse oli koheselt selge- siin püüavad horvaadid. Peamiselt huvitas mind tšempionide tegevus, seetõttu võin vähe rääkida meie sportlastest, kuid erinevat tegutsemist siiski märkasin, olgugi, et püüdsid olla üks meeskond, igaüks siiski käiyus omamoodi. Ühed söötsid söödapallide ja spombiga, teised ainult spombiga, ühed klipsivad, teised heidavad markersõlme järgi, kes püüab söödaplatsil, kes aga kaugel selle taga, ühed heidavad zigi toelt magneti küljest, teised aga maapinnalt, seejuures lipse katki rebides.
MM-ile valik
Vaatamata sellele, et MM-l esindas meid üks klubi, esines sportlaste tegevuses individuaalse tegutsemise ilminguid, ei tahetud või ei osatud ühise rusikana tegutseda. Siin oli raske ilma treenerita (nagu horvaatidel) keda sportlased oleks kuulanud. Horvaatidel toimub valik individuaalsete tulemuste järgi ja võiks arvata, et koostöö on raskendatud, kuid peab au andma, et tegutsesid nagu üks mees treeneri juhtimisel. MM-le pääsemiseks vist ei piisa 4 valiketapi edukast läbimisest, iga paar peab vastama meisterlikkuse kõrgele tasemele ja olema füüsiliselt ettevalmistunud püügiks kaugelt ja täpselt. Põhjusega seati Venemaa koondises sisse täiendavad reeglid castingul, millele sportlased peavad vastama. Casting on loomulikult vajalik ja normid peaks olema seatud paaridele, mitte eraldi sportlastele, kun võistlemine paaris. Kui paar suudab püüda 3 ööpäeva 145 ja 110 nagu horvaadid antud juhul, siis lipp neile kätte. Selle asemel, et seada iga sportlase eesmärgiks 130m, on kasulikum nihutada paari siht 150m. Igas paaris peaks olema kaugheitja, teisele piisaks ka 110m. Enamasti kasutatakse 2 püügiplatsi. Ei kuujta ette, kuidas 160 cm pikkune horvaadi sportlane oleks suutnud püüda ja sööta 145m peal, kuid töötades paaris oli kõik neile jõukohane ja miski ei takistanud seekord maailmameistriks tulemast. Etteruttavalt pean märkima, et ka Ukraina koondise moodustamisel hakatakse nõudma tetavate normide täitmist, mis on õige. Ei kujuta ette, kuidas see sujub klubisüsteemis, igal juhul tuleks sellised castingud läbi viia enne Ukraina meistrivõistlusi, muidu võime ka Hispaanias näha sportlasi, kellele 130m on kättesaamatu ja lootus ainult vedamisele.
Materiaalne külg
Etendab küllaltki tähtsat rolli, kui näiteks Kobrastel püüdub füüsis, kuid neil on Normark, keskõik kinni maksab, sõidavad nemad, aga mitte sportlane, kes on paremini ettevalmistunud, kuid ilma finantsiliste võimalusteta. Horvaatidel ei ole suur, kuid piisav finantseerimine spordikomitee poolt ja MM-le pääsevad parimad, mitte rahakamad. Erinevalt meist nende sportlik karpkalapüük on sarnasem spordile, sportlased käivad ja treenivad. Seetõttu ka tuelvikus on edu nendega, meie hakkame ka edaspidi uhkustama oma tulemustega keskel. Tuline soov oleks, et MM-le sattuksid tugevaimad sportlased, aga mitte“lendavad hollandlased“, kes praegu on 10. Maailmas ja hästi sponseeritud „Warvickid“, kes on kuuendad.
Taaskord horvaatidest
Teades, kuidas tegutsesid sel korral horvaadid võib ütelda, et see oli töövõit ja tahaks uskuda, et ei ole enam sportlaste hulgas sellist inimest, kes väidaks, et neil vedas sektoritega, nagu seda väitis Kolesnikov, et kuidagi õigustada oma ebaõnnestumist. Sellised read kirjutas sportlane foorumil:
Horvaatidel oli poolenisti uus koondis, kuid seal on enamus Gjelko õpilased. Nende edukus seisneb: tugev valiksõel 4 võistluse näol, distsipliin ja tehniline ettevalmistus, treenerite kogemus, hea loosiõnn antud korral. Ei nõustu tema viimase lausega. Enne kui upitada Gjelkot, et koondises on enamus tema õpilasi, vaatame keda horvaadid ise tänavad, nemad teavad paremini. Horvaatias on piisavalt häid sportlasi ja treenereid, Gjelko ei ole seal ainus.
Allikas www.nasice.com/sport/79-klubovi2013/ostali2013/5897-veliki-broj-na%C5%A1i%C4%8Dana-do%C4%8Dekao-svjetske-prvake-%E2%80%93-velika-galerija.html
Sportlane mainib kogu horvaatide koondise loosiõnne. Tahaks meenutada kui kaugel perspektiivsest sektorist olid nad A ja B tsoonis, C tsoonis aga vedas Kolesnikovil endal. A tsoonis olid sportlased kaugel perspektiivsest sektorist, kuid nende oskused kaugel tegutsemisel isegi tugeva tuulega võimaldas neil eralduda naabritest. Jälgisin vaimustunult nende ladusat koostööd, tegevus oli viidud automatismi, toimetasid sihikindlalt üksteist poolelt sõnalt mõistes, nendel õnnestus sektorist maksimumvälja pigistada. Pärast võistluse lõppu üks sportlastest- Dalibor hõiskas:” Ma olen tsempion, zigrigi meister.” Kõik juuresviibijad mõistsid tema rõõmu. Teiste koondiste esinejad tulid neid õnnitlema, nägin inglasi, leedukaid, makedoonlasi, kasahhe jt. Samal ajal tegi saadet inglastele tuntud Korda guru ja manager Neil Spooner. Pärast turniiri kaks inglaste kalastustarvete firmat pakkusid oma sponsorabi kuulsatele sportlastele.
Finiš
Enne lõppu kõlas kolm signaali:
Kell 12.15 andis märku, et sportlastel on jäänud 15 min lõpuni
Kell 12.30 finiš
Kell 12.45 kolmas signal, mis tähendas, et sportlastel on lõppenud aeg kala kahvamiseks, kes on tabatud enne 2. Signaali
Autasustamine
Kell 18.00 toimus pidulik auhinnatseremoonia Pietrafitta amfiteatris. Sportlased oma sümboolikaga istusid loožides. Kõlas organisaatorite tervitus, järjekorras kutsuti võitjad pjedestaalile. Kõlasid orkestrihelid ja aplausid kõigi kogunenud sportlaste ja esindajate poolt, sportlased ei varjanud oma rõõmu. Šampusepudelite avamine, rõõmsad näod, rõõmupisarad näitasid võidu tähtsust. Pärast oimus restoranis galaõhtusöök. Sportlased sisenesid kutsetega, kel see puudus, oli võimalik 50 eurose tasu eest osaleda. Me hõivasime kohad laudade taga ja “ sõin ja join seal minagi, kuid kõhtu ei saanud midagi”, seda sõna otseses. Olid ettekandjad, oli menüü, kuid kõike oli ainult proovimiseks- arvan, et kõik olid “rõõmsad” Itaalia külalislahkuse eest. Restoranis kõlasid ka osavõtvate riikide hümnid. Ukraina hümni kõlades tõusime me püsti, üksteisest kinni hoides moodustasime ringi ja laulsime kogu hingest, pärast aplodeeriti meile samaväärselt võitjatega. Sellistel hetkedel tunned uhkust, et oled ukrainlane. Valitses sõbralik õhkkond. Ainult, kui meie laua juurde tuli FIPSAS president Danilo Barbarossa ja soovitas käepigistusega venelastega näidata leppimist kahe sõdiva riigi vahel, siis me viisakalt keeldusime. Võiolla oleks reageerinud teisiti, kui oleks märganud hea tahte avaldust viimaste sündmuste põhjustajate poolt, kuid see on juba minu isiklik arvamus. Piduliku õhtusöögi ajal toimus elav suhtlemine ja T-särkide vahetus, nagu tavaks. Kõik vahetasid, kuid mina ei alistunud isegi Itaalia fotokorrespondendile, keda Saša veel hiljem pikalt rahustas. Ukraina sümboolikaga soni kinkisin kohe ära, kuid T-särk oli tugevalt “kleepunud” ihu külge, nii head mälestused. Veneetsias, kui kiirustasime kaatrile, siis mõned sümpaatsed neiud, kes märkasid meid tänu T-särgile, hõikasid meile järele- AU UKRAINALE, joostes vastasin neile-AU KANGELASTELE.
Lõpp
Minu videod
Leedukate video
Itaallaste video
Kasahhide videod

Wednesday, July 29, 2015

Meenutagem karpkala MM 2014- Venemaa

Venemaa koondislase, praeguse treeneri Artjom Kolesnikovi aruanne MM 2014

Ma teadlikult ei nimeta seda teksti aruandeks, kuna kõik aruanded on selle oopuse valmisel juba avaldatud. Nende ridadega püüan ma leida vastuse ainult ühele küismusele- kuidas vaadelda Vene meeskonna tulemust Itaalia MM-l, kas paljude inimeste pikaajalise töö viljana või meeldiva erandina viimase 10 aasta negatiivsete tulemuste valguses. Kui lõplikult selgus, et järjekordne MM toimub Itaalias, kelle funktsionäridel õnnestus alistada kaks Rumeenia föderatsiooni ja selgus, et MM toimub juba tuttaval kaunil ja suurel järvel, mille vee värvus ja läbipaistvus on võrreldav mereveega, siis arvasin ma, et see on meie meeskonnale soodne. Siin ja edaspidi sõna meeskond all mõtlen ma Vene koondist, ei paare ega kolme paari, vaid kogu koondist ühe tervikuna. Antud juhul meeskond on nurgakiviks kõigele, mis puudutab MM-i. Meeskond ei ole ainult sportlaste grupp treenerite, mänedžeride ja logistikutega. MM-ks ettevalmistumisel ei ole see veel meeskond, ta peab selleks kujunema. Pikaajaline ja raske töö, vastastikune abi ja üksteisemõistmine. See on see joodis, mis peab individuaalselt tugevad sportlased liitma ja mille abil moodustub ühtne purunematu löögirusikas, mille abil võib alistada kõige kõrgemad tipud. Kui ühendada ja kokku sulatada ei õnnestu, siis ei ole meeskonda, see on lihtsalt grupp võib olla individuaalselt tugevatest sportlastest treenerite ja abilistega. Meeskond on alus- basic element. Kui meeskonda moodustada ei õnnestu, siis ei tasu MM-le sõita, see ei ole sport, see on rahvuslikus vormis turism rahvushümni all. Meeskondd- monoliiten kollektiiv, see on peamine aspekt ja selle loomiseks tuleb enim jõudu kulutada. Selle nimel peavad töötama kõik- sportlased, treenerid mänedžeridega, logistiud ja ka kaasaelajad. Meeskonda luua ei ole lihtne, arvan, et kõige raskem ja see on põhjustatud alljärgnevatest teguritest. Sisemiselt subjektiivne, meie nõukoguliku mentaliteediga, isikliku egoismi ja ambitsioonidega, erineva sisekultuuri ja südametunnistusega. Veendunult väidan, et palju, kes osalenud viiel viimasel aaastal, ei ole meeskond arvestanud, vaid on lähtunud oma isiklikest ambitsioonidest, kuigi väidavad vastupidist. Mõned ei ole isegi vaevunud seda varjama, vaid on avalikult deklareerinud, et neid huvitab ainult individuaalne paremusjärjestus. Ja seda miite ainult sõnades, vaid ka tegudega. Mõned valmistusid MM-ks oma isiklike arusaamade järgi, mitte järgides treenerite juhiseid, keegi püüdis treenerite seljataga kasutada oma salajasi boile, oma isiklikku söödaprogrammi, täielikult ignoreerides treenerite suuniseid. Nii on olnud igal MM-l, kus ma olen osalenud, mis seal salata. See on esimene põhjus, mis lõhub ühise meeskonna ideed. Küsimus on selles, et isegi, kui kellelgi veab ja ta saavutab hea tulemuse oma salajase boili või söödaprogrammi abil, siis meeskonda see ei aita, kuna teistel ei ole neid aineid. Isiklik tulemus on tühine, meeskonna tulemus on kõik. MM on esmajoones meeskondlik võistlus ja seda peaksid kõik meeles pidama. Kõrge isiklik tulemus ei anna midagi meeskonnale, kes võib asetuda teise kümne keskele. Kui on soovi isiklike eesmärkide saavutamiseks, siis palun World Carp Classic- mitte minigisuguseid eelnevaid valimisi, mitte mingeid treenereid, mitte mingeid juhiseid, täielik vabadus. Peab mainima, et sel aastal Itaalias, esmakordselt meeskonnas ei esinenud seda probleemi, mitte keegi sportlastest ei eitanud söödaprogrammi, kõik täistid vaikides juhiseid. Treenerid otsustasid- kõik koos tegutsesid. Võib olla kellelgi olid oma salajased söödad ja õnnestus neid ka kasutada. Peale läbiviidud treeninguid selle või teise sööda kasutamise kohta küsimusi ei tekkinud. Alguses küll tekkisid väited, kuid treenerid summutasid juba eos sellise initsiatiivi. Meie isiklikult olime õnnelikud. Mis võib olla lihtsam ja mugavam- siseneda sektorisse, koostöös treeneritega leida ja määrata sobilikud püügiplatsid, täpsustada taktika lähtudes püügisektorist ja kõrvalvõistlejatest ja mitte pead murda kuidas ja millega sööta. Kõik on juba valmis kogu meeskonnale. Põhimõtteliselt sportlane MM meeskonnas on tehniliselt ja füüsiliselt ettevalmistunud mõtlev täitja, kes peab täpselt täitma treenerite juhiseid, peab oskama jälgida olukorda ja kiirelt reageerima mmutustele. Seda teist osa peab ta realiseerima nii iseseisvalt kui kk koostöös treeneritega st. Sportlasel peab olema teatav kogemus. Kogu saladus meeskonna edukaks esinemiseks MM-l on tasakaal teatavates põhipunktides:
Ühtne söödaprogramm ja sööt kõigil paaridel
Ühtne püügitaktika korrektiividega püügisektori kohta
Ühtne tehniline ettevalmistus kõigil sportlastel sh. Reservil
Loodan, et teile on arusaadavad mu mõtted ühtse püügitaktika ja
püügitehnika suhtes. Nüüd püüan lahti seletada, mida ma mõtlen tehnilise ettevalmistuse all. Siin tuleb jutt sportlase oskusest heitmisel, söötmisel, markeerimisel ja iseseisval kahvamisel. St. Tehniliste tegevuste kompleks, mida sportlane sooritab kogu võistluse kestel. Spetsiaalselt rõhutan ajafaktorit, kuna mitte iga sportlane ei kesta pidevat tempot nt. söötmisel kogu turniiri vältel. Kõik koondise sportlased , kaasa arvatud reserv, peavad kohustuslikus korras vastama füüsilistele ja tehnilistele nõudmistele, mis kehtivad Vene koondisele.
See ei ole normaalne, et pea pooled sportlastest meeskonnas ei suuda heita rakendust, sööta raketiga ja markeerida 125 m distantsil, mis maailma mõistes on algtase. Sellele mõteldes peab vastama põhiküsimusele, mida me soovime oma meeskonnalt MM-l. Kas kõrgeid tulemusi või meelelahutust foorumlastele nimetuse all „ Vene turistid MM-l“ ja tühjalt kulutatud raha. Keegi võib väita, et alati ei ole vajalik osata heita rakendust 140-150 m või sööta 145 m, tihti püütakse 60m ja edukalt. See on tõesti argument. Kuid selleks, et niiviisi pingutamata püüda MM-l peab kõvasti õnne olema ja seda kõigil kolmel paaril. Kas seda on? Kui tihti? Möödunud MM-l Itaalias sattus meile imekombel äärmine sektor, kuid isegi seal pidime pingutama 150 meetril, kuna kala lihtsalt lähemal ei olnud, meil ei lastud lähemal püüda. Siis milline tõenäosus on suurem? Selline arvamus, et piisab, kui kõiki tehnilisi nüansse valdab üks sportlane paarist. Kolleegid- sellest ei piisa, arvestage ajafaktorit ja teile endile saab kõik selgeks. Teisisõnu kõik sportlased meeskonnas, rõhutan kõik sportlased paarides peavad omama enam-vähem ühesugust füüsilis-tehnilist ettevalmistust, et täita treenerite juhiseid ja millelegi loota MM-l. Sel aastal kaks kuuest põhikoosseisu sportlastest ei olnud võimelised täitma eelpool nimetatud tehnilisi toiminguid või sooritasid neid äärmiselt nõrgalt, arvestades isegi vene üleriigilisi turniire. Kuid see ei ole nende süü, selles on süüdi loodus. Mida me ootame meeskonnalt, kui me juba enne starti, enne loosimist kaotame ülejäänutele selle kolmandiku või kogu kolmandiku. Võidakse ju vastu väita, et sarnased paarid tihti edukalt esinevad ülevenelistel turniiridel ja mõnikord astuvad isegi pjedestaalile. Neil on õigus. Kuid ärge iialgi püüdke võrrelda mingit ülevenelist turniiri MM-ga, mitte iial. Esitan paar põhilist aspekti- osalejate hulk ja osalejate etttevalmistus, praktiliselt ei ole nõrku meeskondi, ülevenelistel samas ei ole tugevaid, mis annabki võiamluse võiduks meeskonnale, kus sektoris töötab ainult üks inimene- peab olema lihtsalt kloosiõnne. Seepärast räägin, et seni kuni kõik meie sportlased ei saavuta maailmataset, seni jäävad tulemused MM-l stabiilselt nõrkadeks. Valik on meie- reaalne võitlus või rahvuslik turism. Väline, objektiivne- treenerite kogemuste puudumine. Koondise ettevalmistamise kogemuse puudumine ja perioodilised probleemid rahastamisega. Sel aastal kutsutud Vene koondist treenima 3 kordne MM meister ja paljude tšempionide treener Željko Capan(Horvaatia), rõhutas mitu korda meeskonna moodustamise esmavajalikkust ja pärast alles püügitaktikat ja söödaprogrammi. Peab mainima, et kutsudes Željko meie kondise treeneriks ei arvestanud mitte niivõrd kõrgetele kohtadele pjedestaalil, kuivõrd võimalusele tunda, kuidas toimub treeneri ja meeskonna koostöö MM-le ettevalmistumisel ja seele ajal. Õppida ja püüda seda tohutut kogemust omandada. Positiivsed muudatused on kiiremini saavutatavad teiste kogemuse kaudu, mitte omade „muhkude“ arvel. Etteruttavalt võin veendunult väita, et me mitte ainult ei saanud ettekujutust sellest, kuidas peab koondise töö korraldama, vaid ka arusaama ja vastused küsimustele- mida me peame muutma üleriigilises süsteemis kandidaatide valikul koondisesse. Ma arvan, et Željkol oli raske ja mitte ainult seetõttu, et ta tegi koostööd teise riigi koondisega. Peamiseks probleemiks oli tal minu arvates töö sellise tegelikult madalatasemelise koondise sportlastega, mis ei ole võõreldav tavapäraste horvaatidega. Distsipliini ja koostöö küsimusi ma ei puduta, kõik sujus hulga ladusamalt, kui eelnevatel MM-del, kus ma olen osalenud 2010 aastast. Olen siiralt tänulik kõige selle eest. Üks asi on minu hinnang, hoopis teine välismaalasest treeneri hinnang, hoopis teine mentaliteet. Mõnikord oli piinlik, kuid võib olla olen ma lihtsalt selline tundlik ja teised ei märganud midagi. Puudutan kergelt finantsküsimust, kuna see nii otseselt kui kaudselt mõjutab meeskonna mikrokliimat. Eelarvest, mille me kogume üleriigilistelt turniiridelt, jätkub vaevalt treenerite ja ametlike esindajate kulude katteks, lisaks sportlaste majutus. Kõik ülejäänud kulutused- transpordivahendite rent, treeningute kulud, söödad, varustus- see lasub sportlaste õlgadel. Siin on palju veealuseid karisid, mis meplaanime lähiajal koristada oma teelt. Tähtsam on suhtumine meeskonda ja tema põhimõttesse mõnede sportlaste poolt, kes kulutades küllaltki suured rahasummad, peavad õigeks käituda oma isiklike ambitsioonide järgi, kuna nad on ju teinud kulutusi. Vastasseis oma südametunnistuse ja raha vahel on raske taak, mida igaüks ei suuda kanda. Praeguses koondises sellist vastandumist nii väliselt kui ka sisemiselt ei ilmne- ühesõnaga progress. Meeskond oli meil kirev, iialgi ei ole näinud meeskonnas kahte naist põhi- ja reservkoosseisus, ühte olen näinud ainult möödunudtel Vene võistlustel. Välisriikide võistkondades viie viimase MM ajal ei ole naisi kohanud. Tõenäoliselt on siin tegemist soolise diskrimineerimisega ja naiste ahistamisega. Meil on kõik vastupidi j Euroopa inimõiguste kaitsjad võivad meid eeskujuks seada. Kuid jätkem naljad. Meeskonda kogunesid sportlased erineva rahvusvahelise kogemusega, rekordimees MM-l Dmitri Šapovalov on minu teada osalenud 2008 a. Alates. Ma ei tea kuidas tal on õnnestunud 7 aastat järgepidi sattuda koondisesse, kuid tal on MM püsiliikmete seas sõpru rohkem, kui mõnel meist eralelus. Kogemus puudus Dmitri Tugušil ja Tatjana Deinekal, Anna Smirnoval oli õnn jälgida kõrvalt Portugali MM-i, mis on kah positiivne otsese osalemise kogemuse puudumisel. 4 sportlast olid osalenud ühel või kahel MM-l. Mitte asjata ei lahka ma niivõrd üksikasjalikult MM kogemust. MM ei ole mitte ainult peamine võistlus karpkala püügis maailmas, see on lühike, nagu säraküünla põlemine, sündmus, kuhu saabub sportliku karpkalapüügi eliit ja kus kasutatakse kõiki lubatud ja mitte väga lubatud meetodeid võitluses ja vastase alistamisel oma ihaldatud tulemuse saavutamiseks. See on väga erakorraline ja keeruline turniir, niivõrd keeruline, et ei oska seda sõnades kirjeldada. Kui peale treeningut meeskond kogunes lõppkoosolekule enne kojusõitu, siis paljud meist olid heas tujus, et treening kulges edukalt ja õnnestus hästi kala püüda. Gjelko rääkis meile loo, kuidas 3a tagasi MM-l üks tema paaridest püüdis treeningul 80 kala, loosi tahtel sattus neile sama sektor, kuid MM-l 2 ööpäeva jooksul samad sportlased ei suutnud tabada ainsatki kala. Alles pärast sportlaste vahetust selles sektoris õnnestus horvaatidel kala saada. Sel hetkel oli vaja vabaneda eufooriast ja viia sõnum iga sportlaseni- trenn ei ole MM, seal on kõik hulga raskem, mis hiljem ka tõestus. Liigume edasi. Meeskonnas oli esmakordselt välismaalasest treener. Kuulus mees, nii treeneri kui ka sportlasena. Huvitav oli jälgida, kuidas meie küllaltki tuntud sportlased, kes on olnud mitmeid kordi ülevenelistel auhinnapjedestaalidel, kommunikeeruvad sellise treeneriga, kes on lisaks kuulus oma järsu ütlemise poolest ja kellele ei meeldi, kui tema käske ignoreeritakse. Siin toimis vahelülina lisaks oma otsestele kohustele koondise vanemtreenerina Ruslan Djukov- selle ülesandega sai ta suurepäraselt hakkama. Üldse olen ma väga tänulik Ruslanile ja Gjelkole selle eest, et kahe treeneri ja nende erinevatele lähenemisele vaatamata ei tekkinud konfliktsituatsioone, mis oleks meeskonna sisekliimat halvendanud. Kahjuks, seoses finantsiliste raskustega meeskond oli sunnitud keelduma mänedžeri Mihhail Zraitšenko osalemisest MM-l, kes oli juba eelnevalt oma põhitöö teostanud ja kindlustas meile vajalikud tingimused ettevalmistuseks ja osalemiseks. MM-l meeskonnal oli katastroofiliselt puudus abilistest, et realiseerida neid ülesandeid, mis olid treenerite poolt planeeritud.  Minu teada oli Ukraina ja Kasahstani koondistel sel aastal üle 20 inimese, mistõttu said teostada mitmeid ülesnadeid- logistika, luure, jälgimine ja analüüs, viimane ma arvan pigem fännide  personaalne entusiasm. Meie meeskonnal oli inimestest puudus, kui logistikaga oli kõik enamvähem korras, siis täielikku ülevaadet veekogul toimuvast me ei omanud. Juhtus nii, et Gjelko veetis suurema osa ajast B tsoonis meie meeskonnaga- kõige keerulisemas tsoonis, Ruslan üksi ei suutnud olla kahes tsoonis samaaegselt. Muidugi, osaliselt egelesid sellega meie varuliikmed Ševtšuk-Šapovalov, kuid ikkagi oli see ebapiisav- sportlased peavad treeneriga otse suhtlema. Sündmuste pidev kontroll veekogul on väga tähtis, see annab treeneritele võimaluse operatiivselt korrigeerida püügitaktikat. Kui meenutada, et MM kulgeb väga kiirelt, siis otsuste tegemise kiirus ja õigeaegsus on üks otsustavatest teguritest. Meie meeskond käivitus raskelt ja ka treningul oli keeruline, kuid edasiminek oli vaieldamatult olemas. Arvestades, et meeskond viis läbi ainult ühe treeningu, ostsustati varem koguneda ja juba 21. Septembril treenerid ja mõned sportlased kogunesid baasis, nii me tinglikult nimetasime villat, mille osa me rentisime. Villa asetses 8 km. Kaugusel veekogust ja see oli väga mugav. Tähtis oli, et me ei rentinud ainult eluruume, vaid ka lao ja köögi, kus saime hoida oma asju, valmistada söötasid ja toitu sportlastele. Juba peale treeningut oli selge, et meeskond tegutseb hoopis teisiti. Rahulik sihikindel töö, toimetuste mõistlik planeerimine ja jõu ratsionaalne kasutamine. Minu arust on see tähtis, sest kui Gjelko teats, et põhikoosseisu sportlased ei lähe avatseremooniale, siis keegi ei imestanud. Kõik adusid, et on veel palju ära teha. Iga paar kontrollis oma varustust, pooliti liine ümber, valmistati ette juusrakendusi, PVA sukki jne. Treenerid tegelesid oma asjadega, perioodiliselt suheldes iga paariga ja kontrollides iga toimingut. Õhtu lähenedes valmistasime sööta ette. See oli nimelt planeeritud võiamlikult stardieelselt, et sööt oleks maksimaalsetl värske. Kookuvõtlikult meie tuba muutus tsehhiks, kus peale õhtust koosolekut kella 22 ajal suundusime me põhikoosseisuga magama. Homme on start. Loosimine kulges meile üllatuslikult soodsalt. Ruslan loosis mitte kõige parema järjekorra, Gjelko päris sobiliku kombinatsiooni. Kuid jätkame järjekorras.
A16- sektor peale madalamat osa(kurvi taga). Minu arvates tsoonis on A3-A10 raskemad sektorid, 3a. Tagasi Artjuhhin-Lapušinski said seda tunda. + erinevad sügavused, suur veepeegel – tugevad vastased, veealused takistused.
B8- keerulisim meie sektoritest, kuigi püüdsime seal treeningul. Enne võistlust andsin Tugušile meie kaardi sektorist. Nimelt selles sektoris püüdsid Lutski „Koprad“ Aleksander ja Damiir mitte halvasti 3 aastat tagasi. 100 m vasemal püüdis meie paar Arhipov-Šapovalov. Koht üldiselt tuttav, kuigi mitte kerge, probleemid tekivad kala väsitamisel, mitte võttudega minu arvates.+ tuttav koht, erinevad sügavused, suur veepeegel – peenar, võimalikud veealused takistused.
C24- äärmine sektor, hea sektor. Selles ektoris püüdsid 3a. Tagasi Morozov-Smirnov ja saavutasid personaalse2 . koha tsoonis, eelnevalt pikka aega juhtides. Paremal möödunudaasta tšempionid, veel paremal horvaadid. Sektori iseloom oli tuttav. + tuttav koht, äärmine sektor – madal, veealused takistused.
Ettekujutades sihti, markeerisime küllaltki kaua. Standartselt B ja C tsoonile veealune kivide ja teokarpide rant 85-90 meetril, sujuv üleminek mudasele ja üksikud veealuste taimede juurikad. Veetase oli 2011 aastaga võrreldes pool meetrit kõrgem ja paljud taimevarred ei olnud nähtaval. 140 m. Sügavus 6,5m., 100m. 4,5m., kalda ääres umbes 2 m. Selgelt madalaveeline osa, tõenäoliselt koelmu. Kala väljahüppeid nägime 400m. Peal ja meist 200m. Vasakule tammi juures. Ilm oli sombune ja külm. Ilmateade lubas soojenemist 3. Ööpäeval. Püük algas plaanipäraselt, õnged sisse, stardisöötmine, tunni aja pärast ümberheide zigi pikkuse muutmisega, 3-5 raketitäit 30-40 minuti järgi. Siis jälle ümerheide zigi pikkuse muutmisega ja juussööda vahetus. 3-5 raketti, põhjarakenduse ümberheide ja nii ringiratast. Sööt oli meil sarnane horvaatidele- mais, tiigerpähkel, magus mais, kanep, CSL, melass, boilid. Treenerite juhis oli lihtne- söötade ja zigiga leida kiiremini optimaalne kala paiknemine vahemikus 50-150 meetrit. Kala me ei avastanud. Võibolla oli see põhjustatud pressingust, karpkala näitas end väga kaugel vastaskaldal. Päevasel ajal vastavalt treenerite juhistele ühel püügiplatsil1 põhjarakendus ja 1 zig. Kui ühel neist oleks olnud mitu võttu( mitte vähem, kui 2-3), siis mõlemad rakendused ühesuguseks. Kõigi 4 õnge ühesuguseks rakendamine ainult peale aktiivset võttu, mis puudutas püüdmist vee keskkihis, kuna 4 zigiga toimetamine on äärmiselt keeruline. Kui hämardus, siis tuli ette valmistuda öiseks püügiks. Tähtis oli tulemuse saavutamine, me eeldasime, et öösel peaks kala lähenema vasakult poolt tammi suunast. Nii ka juhtus, 1. Võtt oli lähemal platsil kell 22.30, karpkala 3,5 kg. Esimene kala võib sellisel turniiril jääda ka viimaseks, seetõttu toimetasime väga ettevaatlikult. Järgmine võtt ei lasknud end kaua oodata, umbes tund aega hiljem 1,5kg koger, milliseid on Pietrafittal palju ja kes regulaarselt tülitasid kõiki sportlasi eranditult. Öösel arvestasime võtte põhjarakenduste peale, kuid hommikuseks kaalumiseks oli meil ainult 1 karp. Tulemus oli nõrk, tuli jälgida kõrvalvõistlejaid. Meie koondise ülejäänud paarid ei olnud veel kala saanud, nagu ka paljud teised meeskonnad. Külm ilm koos vihmaga viis sisse omad korrektiivid. Veekogu avanes väga aeglaselt. Öösel portugallased said ühe kala, horvaadid neli. Need olid orientiirid, mida jälgida. Järgmine päev möödus sarnaselt, ainsaks erinevuseks oli, et horvaadid paremal hakkasid veel aktiivsemalt püüdma. Püüdsid 130-150m. Peal, omades eelist neist paremal astseva sektori ees oma 50-60 meetrit, selline oli kaldajoon C22 juures. Kala liikus nende poolt ja seal kulges veekogu keskele, järgides põhjareljeefi meie arvates. Portugallased, kes asetsesid meie ja horvaatide vahel suutsid saada ainult ühe kala, lisaks 2 äraminekut otse kalda juures( jõekarbid lõikasid zigi ).Kokkuvõttes portugallased edestasid meid kahe, horvaadid 7-8 kalaga. Sel päeval oli neil eeskujulik tulemus, kui mitte prantslaste öised püügid (5-6 kala igal ööl), siis oleksid horvaadid tsoonis juhtinud. Kogu päev kulges ühtlaselt- sisseheide, zigi pikkuse muutmine, söötmine, ümberheide piikuse muutmisega, söötmine, juussööda vahetus, söötmine, raadio teel ettekanne treeneritele. Me proovisime sektori läbi kogu ulatuses servast servani, söötmise täpsuse viisime laserlikuni, kuid võtte ei olnud. Meie küsivatele pilkudele vastas Gjelko- oodake, teil on järeleproovitud sööt, õnged paiknevad õigesti, te teete kõik õigesti, ainult oodake. Ja me ootasime, töötasime ja ootasime. See on väga raske olukord, kui sa tajud, et võibolla esimene ja viimane kord MM-l, sulle sattus hea sektor, kus võib võistelda kõrgete tulemuste nimel, kuid sa ei suuda püüda kala. Kõige hirmsam on, et ei saa aru. Miks? See on põrgu. Sinu ümber keerleb palju „heategijaid“, kes ei lase käest võimalust meenutamaks, et see on niivõrd hea sektor, siin peab võitma. Kõik on sellised kogenud, haritud, targad analüütikud, nagu oleks mitemid kordi MM-i võitnud. Ainult meie rahulik enesekindel treenerite staap- oodata, töötada, oodata.
Sel päeval meie paar Tuguši-Deineka B tsoonis said 6 kg kala, mis oli meeldivaks uudiseks. Tabada kala kõige keerulisemas tsoonis on hea saavutus, kuna kõigil teistel on seetõttu raskem. Öö saabudes treenerid otsustasid põhirõhu asetada põhjaralendustele, mistõttu jätsime ainult ühe zigi. Öises söödas domineerisid boilid, iga tund saatsime kobraga igale platsile 15-20 boili. Kell 23, samalt platsilt, kust esimesel ööl, saime teise kala, eelmisega sarnase umbes 3 kg. Järgnevad öised võtud olid 1,5m. Zigil, kuid väsitamisel lipsud lõikas katki. Hommikuks oli meil jälle ainult1 kala, portugal ja horvaadid nullis. Kuid varahommikul lõpuks ometi tabas kala meie paar C tsooni Tšaika-Smirnova. Hommikuse protokolli järgi, nendest vähestest riikidest, kel oli õnnestunud kala tabada kõigis 3 tsoonis, asetse Venemaa allpool, kuna meie paar oma 15 kohaga, 2 kalaga, viis koondise üldarvestuses allapoole, samal ajal, kui meie teised paarid A tsoonis 5. Kohal ja B tsoonis 6. Kohal. Pidime pingutama, kuid päeval valitses meil vaikus. Panime tähele, et horvaadid, kes eile ei lahkunud rod podi juurest, istusid täna ilma võttudeta. Portugallastel oli see eest juba kella 10.30-ks kolm võttu, kuid ühtegi realiseerida ei õnnestunud- zigi läbilõiked. Nemad- praegused maailmameistrid olid sellest niivõrd tujust ära, et valasid oma raevu välja õngedele, toolidele ja telikdele togides neid. Mingisugused muutused vees toimusid, kala käitus eilsega võrreldes erievalt. Kaugemal sagenesid kala väljahüpped, mõned juba päris lähedal, umbes 200m. Kaldast.Meie jätkasime söötmist vastavalt graafikule ja seadsime zigid 3 ja 3,5 meetrit. Päike oli kõrgel, teise ööpäeva lpp, keskpäev. Pärast järjekordset ümberheidet ja söötmist kostus signalisaatori ärev piiksumine. Võtt toimus kõige kaugemal asetseval rakendusel, st. 150 m. Peal, umbes 20-25m. Peale söödaplatsi. Sel ajal, kui toimus meie esimene päevane võtt, oli sektoris Gjelko ja esimese zigi kala kahvasime tema juhiste saatel, umbes 9 kg karp. Kohe heitsime sinna ka teise rakenduse. Teine kala ei lasknud end kaua oodata, umbes 10 min. peale sisseheidet karp, küll väiksem eelnevast, kuid mitte vähemtähtis. Kala väsitades mõlkus meeles, kui tähtis on iga püütud kala. Sel ajal on pinge suur, mida mõjutavad ka sektori ääres paiknevad luurajad. Peale kahvamist ümber pöörates nägin 7-8 inimest seismas meie sektori juures, kes jälgisid tähelepanalikult meie toiminguid. Edasi toimus kõige põnevam. Kõigil meie õngedel olid zigid ja juhtus duubelvõtt. See oli tipphetk, mis pid meid viima tsoonis juhtima või täielikule meeleheitele. Õnneks zigid ei olnud väga pikad ja me oleme võimelised kala iseseisvalt kahvama, kuid kalda lähedal on veel kõrvalasetsevad liinid ja vee allvaritsevad kivid ja oksarägu, mis kaetud teravate teokarpidega. Gjelko fraas- polako,polako jääb mind veel pikaks ajaks kummitama, millega ta manitses meid mõõdukalt ja rahulikult toimetama. Meie õnneks kalad ujusid eri suunda ja meil õnnestus nad kahvata. Järgmise kalaga ebaõnnestumine, zigi läbilõige kalda juures, sarnaselt portugallaste hommikuste kolme kalaga. Me püüdsime kala pinnal hoida ja mitte lasta tal põhjale minna, kuid alati see ei õnnestunud. Treeningul Ruslaniga sama probleemiga kokku puutudes, püüdsime kasutada äratulevaid raskusi, kuid see ei aidanud palju kaasa. Raskus ei tahtnud irduda, kala liikus veealusesse rägasse. Hiljem saime teada, et horvaadid olid probleemi lahendanud viisil, kus tinad irdusid juba väikseima nihutamise peale põhjal. Meie igatahes seda probleemi kohapeal lahendada ei suutnud ja see tähendas viie kala kaotamist. Minu arust oli see meie suurim viga, me ei suutnud lahendada lipsu katkemise probleemi, õigemini tina irdumist. Me ei oleks tohtinud kaotada neid 5 kala, kuigi üldises võtmes see koondise tulemust ei oleks mõjutanud. Enamus võtte toimus paremalt, tõenäoliselt möödus parv portugallastest, kes ei suutnud stabiilselt püüda isegi 120m. pealt(kokkuvõttes piirdusid 90m.) Hiljem toimus võtte ka vasematel õngedel. Õhtul, kui treenerid tulid oli meil kottides 7 kala ja sektori ääres 15 „külalist“. Õhtu hämardudes võtud harvenesid, me püüdsime maksimaalselt kala tabada enne, kui ta lahkub. Protokolli järgi tõusime me 15. kohalt 4. –le tsoonis ja kogu meeskond 4. kohale üldarvestuses. Imelik, kuid selline vahetulemus ei rõõmustanud mind üldse. Parem on sihipäraselt tõusta ülespoole, mitte järskude hüpetega. Selline olukord umbes 12 tundi enne finišit. Heitsime õnged ümber, öösel oli vaja kala tabada. Peale õhtust kaalumist oli meil kotis veel üks kala. Kogu öö suhtlesime kaaslastega raadiosaatjate abil, üritasime tähelepanu pöörata isegi pisiasjadele. Standardsed 1-2 võttu öösel, kahvame mõlemad kalad. Hoomikusel kaalumisel esitame 3 kala, möödume 135 gr. Itaallastest ja tõuseme 3. kohale tsoonis. Sellest, et me itaallastest möödusime, võisime aimata juba enne kaalumist. Valgenedes saabusid meie sektori juurde itaallaste „nuhid“, kohtunikud, kaptenid ja muud tegelased, kes lootsid tabada meid mingisugustelt rikkumistelt. Meil aga oli kõik reegltepärane. Kuid öösel ei muutunud olukord ainult meie tsoonis, A tsoonis loovutas meie paar 2 kohta langedes 7., C tsoonis loovutasid 7 kohta ja asetusid 13. kohale. Üldarvestuses langes meeskond 6 kohale, lastes mööda Inglismaa ja Itaalia. Sel hetkel olid meie pilgud suunatud B tsooni, kuna seal oli võimalik sooritada hüpe üles, isegi ainult 1 kala püüdes. Gjelko veetis öö külmetades (Kõige külmemöö +10) seal sektoris ja oli ka hommikul. Samal ajal jätkasime meie plaanipäraselt, söötmine iga 30 min. järel asendus sagedasemaga, kuid kogus väiksem. Iga 15 min. järgi 1-2 raketti, ümberheide iga 1,5 tunni tagant. Horvaadid paremal alustasid uuesti oma võttude festivali, portugallased vaikisid. Mei valitses vaikus, peale hommikust järjekordset karbimõõtu kokre püsisid svingerid paigal. Päike tõusis aina kõrgemale, silmapiiril sagenesid karpide väljahüpped. Finišini oli jäänud natukene üle tunni. Täpselt nagu eile mõlesin, võtud hakkavad lõuna ajal, kuid siis on finiš juba toimunud. Sel hetkel saabus Gjelko, kes teatas, et peame rakendused ümber heitma, kuid ei sööda. Saabus vaikne režiim- nagu allveelaeval. Viimane tund on vaikne tund MM-l. Kui ma olin parempoolse õnge ümber heitnud, toimus võtt. Haakimine, käed värisevad, kuna see kala kindlustab meile 3. koha tsoonis. Kala väsitamine 150 meetri pealt on küllaltki keeruline tegevus, kui veel arvestada veealuseid takistusi. Kala liikus mõned meetrid sügaviku suunas-peatus, siis tegi veel söödu ja peatus uuesti. Kala oli rägastikku kinni lipsanud. Asetasime õnge tugedele ja ootasime, minutit 15 muutuseta. Samal ajal raadio teel teade Annalt ja Igorilt, et neil samalaadne olukord. Mingid lootused meil olid, kuid edasi üritades lips katkes. Ümber pöördudes nägin sektori juures Inglise sportlast, kes tuttav juba varasemast 3 aastat tagasi. Vahetasime temaga mõned sõnad, misjärel ta varjamatu rõõmuga omade juurde tõttas. Arvatavasti inglased möödusid meist hommikul. Nii oligi, Bojan Serbia koondisest samuti edestas meid 900 grammiga, mistõttu me langesime 5. kohale tsoonis. A tsoonis säilitasid meie omad 7. koha, B tsoonis meie paar langes veelgi ja peatus 15. kohal,mis lõppkokkuvõttes andis Venemaa koondisele 7. koha Itaalias MM-l
Lõpetuseks.
Üllatuslikult oli itaallaste korraldus tasemel, ei ole võrreldav sellega, mis toimus siin 3 aastat tagasi. Peab küll mainima, et sportlasi toitlustama ei ole nad veel õppinud. See eest kohtunike töö oli korrektne, protokollid olid õigeaegselt ja alati saadaval. Kogunes rekordiline arv osavõtjaid 24 riigist, mis räägib sellest, et tulevikus on heitlus aina pingelisem. Möödunudaastased tšempionid portugallased asetusid 19-ks, Venemaa ja Ukraina esikümnesse, natuke langes sealt välja Kasahstan, kuid siin oli tegemist ebaõnnega- palju katkemisi B1 sektoris, niipalju, kui minul on infot. Kõige üllatavam, et see oli esimene MM, kus ma adusin mida ootavad meilt treenerid ja mida me peame tegema. Sellist selgust ja täpsust ei mäleta ma üheltki eelnevalt MM-lt, kus me oleme osalenud. Kuidas hinnata siis Venemaa koondise esinemist mmödunud MM-l. Sellele küsimusele ei ole ühest vastust. Kui arvestada realiseerimata võtte ja arvestades loosiõnne, siis tulemust heaks pidada ei saa, pigem rahuldavaks. Rahulolematu Gjelko on selle tõestuseks. Kui vaadata tulevikku, siis üleveneliste võistluste nõrga taseme tõttu ja lihtsat koondise moodustamist, võib praegune tulemus jääda pikaks ajaks parimaks. Jumal hoidku küll selle eest. Selleks, et igal aastal me võiks meeskonda vastu võtta ja tervitada väärika esinemise eest on vaja veel palju ära teha. Siinjuures on asju mida saab muuta ja teisi, milleks me ei ole võimelised. Näiteks me ei suuda mõjutada meeskondade taset, kes osalevad üleriigilistel turniiridel ja seoses sellega mõjutavad sportlaste koondisesse valikut. Siin jääb üle ainult oodata, kui meie üldine tase tõuseb. Kuid me võime põhjalikumalt valida koondise kandidaatide vahel, et luua ühtlane ja võimekas meeskond.Kõik meie sportlased, kes soovivad esindada riiki MM-l, kaasaarvatud naised, peavad endale aru andma, et meie füüsiline ja tehniline ettevalmistus on küllaltki nõrk. Kõik peavad aru saama, et Venemaa koondis MM-l ei ole turism rahvuslikus vormis, vaid reaalne võitlus meie riigi au ja maine eest spordimaailmas.