Siin kogu jutt paremakäelistele, kus vasak käsi hoiab ridva alumisest käepidemest ja parem asetseb ketta juures. Heidet alustades on vasak jalg eespool. Õng on tõstetud sirgetel kätel üles, õnge käepide ja ka vasak jalg on heitekoha suunas. Kontrollida tuleb, et liin jookseks vabalt ega ei oleks keerdus otsarõnga taga, liini kinni hoidmiseks ei ole vaja teda vastu ritva pigistada, piisab kui lihtsalt on sõrme taga, niiviisi on liini lahtipäästmine täpsem. Liini vabastamisel sõrme alt on vajalik tabada õige hetk, kuna liiga vara vabastades liigub raskus liiga kõrgele ja hilja vabastades liigub madalalt, mõlemal juhul jäävad heited lühikeseks. Jälgida, et ketta sidur oleks piisavalt kinni keeratud, et ei toimuks liini libisemist, mis võib sõrme vigastada. Heitekinnas või sõrmekaitse ilmtingimata. Siin tuleb saavutada olukord, kus keha on vabalt ja sirgelt, suuna muutmiseks tuleb jalgadega asendit muuta, mitte keha keerata. Ketas asetseb peast tagapool, üldjuhul on ritv horisontaalasendis. Tinaraskus peab olema õhus ja paigal, ei tohi kõikuda, mis mõjutab täpsust. Stabiilne heidete täpsus on tähtsam. Pigem stabiilselt 100 meetrit ühte punkti, kui korra 140 meetrit vasakule ja seejärel 150 meetrit paremale.
Heidet alustades viime keha raskuse tagumisele jalale, kallutame ülakeha ja ritva tahapoole. Harjutamisel võib vasakul jalal kand maas olla ja varbad õhus, niiviisi on lihtsam oma keha tasakaalu jälgida. Kõik jooksusammud tekitavad ebastabiilsuse, mis mõjutab täpsust ja ka kaugusele juurde ei lisa. Ritv sirgetel kätel, loomulikult ei ole käed joonsirged, mingi paine on ikka olemas.
Heite sooritamisel viime keharaskuse ette vasakule jalale- nagu teeks sammu ette, ülakeha liigub ettepoole. Kätega sirutame ridva ette, parem käsi peab seejuures jääma sirgeks, kuid vasakuga tuleb ritva järsult sikutada enda poole- vasak käsi liigub rindkere alla. Parem käsi toimib hoovana, mille ümber liikumine toimub.Siit lähtub ka vajadus, et õnge käepidemete- ketta kinnituse asetus vastaks heitja kasvule. Hoides ketta kinnituskohast väljasirutatud käes, siis ridva ots peaks ulatuma kaenla alla. Heide tuleb sooritada kiiresti, et ritv töösse painutada. Kuid heite alguses ei pea rakendama kogu jõudu. Heide peaks toimuma sujuvalt, kogu aeg peab liin olema pinges. Kui liin vahepeal või ka alguses on lõtv, võivad tekkida haakumised otsarõnga taha, mistõttu toimub liini katkemine ja tinaraskuse ohtlik lend. Heite alguses koormame tina ja üritame ridva paindesse väänata, sel hetkel, kui ritv on paindes, siis peaks toimuma maksimaalne kiirendamine, et ritv niiöelda tulistaks. Siin lisaks ülakeha ja käte liikumisele on võimalik mingil määral impulssi juurde anda ülakeha paindega, heite alguses on ülakeha painutatud paremale taha ja heite lõpus vasakule ette. Keha keeramisega ei tohi liialdada, et heide jääks ikkagi nõutava ülepeaheite raamidesse.
Heite lõpus peab ritv jääma umbes 45 kraadise nurga alla, ei tohi tipuga puudutada maad, tänu millele võib seda vigastada. Ridva peatamisel 45 kraadise nurga all on liini väljajooks kõige vabam ilma lisavõngeteta, mis raskendavad liini väljajooksu. Ridva otsa ei tohi liigutada vaid peab olema paigal. Parem jalg liigub ette vasaku juurde.
Heitel kasutame keha, käte ja ridva koostööd. Peamine töö tuleb teha kätega- parem käsi on kogu aeg sirge ja vasak liigub kiiresti rinna alla, ei ole vaja kehaga sügavalt kummardada- see aeglustab liikumist ja ritva ei ole võimalik nn. tulistama panna. Ridva parameetrid peavad olema vastavuses heitja füüsisega. Kui ritv on liiga jäik ja seda ei suuda heitel paindesse saada, siis ritv ei toimi- ei tulista. Jäiga ridvaga toimub nii ridva kui ka raskuse liikumine umbes ringikujulist trajektoori mööda ja heitekaugus on lühike. Joonisel mustaga ritv ja selle trajektoor, punasega tina trajektoor.Kui kiirel ja tugeval heitel ritv töötab- tulistab, siis raskus liigub rohkem sirgjoonelisemalt ja kaugus on tunduvalt suurem. Käte töö treenimiseks võib harjutada heiteid istudes, pink millel istuda peab tugev ja stabiilne olema.
