Neljapäeva hommikul kogunes
meid kokku 8 võistkonda, kes vaatamata eelnevate võistluste ebaõnnestumisele ei
olnud lootust kaotanud ja oma kohalolekuga kinnitasid antud ürituse
vajalikkust. Tegemist ei ole ju mitte niivõrd tõsise omavahelise
mõõduvõtmisega, vaid sõbraliku kohtumisega, et oleks võimalik argipäevase kiire
elutempo vahel ka aatekaaslastega kokku saada ja mõnusalt aega veeta. Meid, kes
sportliku karpkala püügi vastu tõsisemat huvi tunnevad ei ole Eestis just eriti
palju. Seoses sellega kutsume tulevikule mõeldes kõiki, kes antud alaga
tegelevad või selle vastu huvi tunnevad järgneval võistlusel osalema. Tänu
Harri ettevõtlikkusele ja võistluste korraldamisele on selle möödunud viie aasta
jooksul Eesti karbiküttide arv jõudsalt suurenenud. Kui ei oleks olnud seda
esimest võistlust ei oleks ka Minikalastaja meeskonda.
Loosimisel sattus meile 7. sektor, mis
asetses järve lõunakaldal elektriliinide all. Esialgu oma kõrge rohuga kaetud kaldaga
ja vees asetsevate penikeelte ja vesikupu lehtedega ta meis erilist vaimustust
esile ei kutsunud. Kuna koht asetses järve keskosas, olime eemal ka järve
sopistustest ja ka pea kohal olevad kõrgepingeliinid seadsid meid raskesse
olukorda. Peale tõsist heinatööd nii vees, kui maa peal omandas meie püügiplats hubase välimuse. Etteruttavalt võib ütelda, et tänu kalda ääres kasvavatele
puudele, mis võimaldasid telgi varju paigutada ja ka muidu varju pakkusid, oli
meie püügiplats nende päikeseliste ilmadega vägagi mõnus.
Ettevaatlik töö markeriga, mille käigus siiski
korra õnnestus ka elektriliine tabada, meile põhja uuringutel midagi eripärast
ei näidanud. 50. meetri peal oli sügavus 3. meetri juures, mis sujuvalt tõusis
2,5 meetrini kaldataimestiku juures. Põhi oli ühtlaselt mudane, kaugemal oli
mudakiht sügavam. Mõned korrad õnnestus tabada järvekarpide kolooniaid, kuid
korduvate heidetega ei suutnud me neid kindla peale tabada. Antud järves
täheldasime suure järvekarpide asurkonna, mille kolooniate lähedal toituvad ka karpkalad. Kohalike kalade mokad peaksid olema tugevad, kuna toitumisel tuleb neil kokku puutuda järvekarpide teravate servadega.
Selliste kalade püüdmisel peavad olema konksud eriti teravad ja kala osutab
haakumisel mehist vastupanu, mis kindlustab tugeva adrenaliinilaksu.
Trofeekalade püügil on võimalik oma püügiplatsi valida ja ei ole sellist
pressingut nagu võistlusel. Sellega seoses on arusaadav Egoni armastus selle
veekogu vastu.
Peale markerdamist otsustasime sööta ühe püügiplatsi kaldataimestiku
lähedal järvekarpide läheduses 25. meetri peal, kuhu asetada 2 õnge ja 3. PVA
stickiga kaugemale otsingutele seada. Söötsime tavapärase sooja aja magusa
söödaga koha sisse ja jäime ootele. Eelnevalt olime arvestanud teiste osalejate
toimingutega ja otsustasime seekord piirduda minimaalse söödakogusega. Ilm oli
palav ja seda arvestades võis mingit tulemust alles ööjaheduses oodata. Öösel
oli üks õrn võtt ja varahommikul saime oma esimese kala, kelleks osutus
latikas. Öösel käis ka tõenäoliselt latikas meid kimbutamas. Peale seda
heitsime pikali ja jäime seetõttu ilma võistluse suurest vaatemängust. Kella 8
ajal oli meie kõrvalplatsil, järsul kaldal asetseval Otil võtt, vastaskalda
võistkonnad võisid niiöelda VIP areenilt jälgida mehe teleportatsiooni telgist
rod podi juurde, kusjuures ime, et jalaluud terveks jäid, mis lõppes
maandumisega järves, koos rodpodiga, millel üks signalisaator murdus ja siiski seejuures
õnneliku kala välja kerimisega. Karpkala 11,1 kg oli vähemalt autasuks sellise
tormilise toimetuse eest ja sellega oli needus, mis on kogu aeg rippunud nende
võistluste kohal murtud. Võistluse võib lugeda toimunuks, kuna kala on kätte
saadud. Keskpäevaks oli kala kaal, info Viljandisse jõudes juba pool kilo
juurde võtnud. Kuna ilm meid ei soosinud, algne soe ilm vahepealse väikse
sombususega, kui kala õnnestus välja püüda, asendus uuesti palavusega- õhurõhk
tõusis 20 pügalat, siis ka tulemusi enam ei olnud. Mõned latikad õnnestus meil,
Andresel ja Otul kokkuvõttes saada. Otul seejuures õnnestus mõned latikad juba
koomaseisundis välja püüda. Kalad suitsutati kohe Hannese poolt ära ja
maitsesid head. Kokkuvõttes võib võistlusega rahule jääda. Loomulikult ei
tekkinud sportlikku momenti, kuid meeldivas seltskonnas möödus aeg ruttu. Meie
metsikud veekogud siiski ei kannata sellist pressingut välja ja need vähesed
karpkalad ehmuvad sisseheidetavate söödakoguste peale ja poevad peitu. Kui arvestada söödakoguseid ja kalade (lisaks karpidele on ju hulgaliselt särge, latikat jne.) üldkogust veekogus, siis siiski on pigem püüdjate aktiivne tegevus see, mis sunnib neid kahtlustavaid kalu ohtu tunnetades peitu pugema. Käsiõngega õnnestus meil püüda palju särgi, kel kõht punnis, kuid ikka veel sööta himustasid. Senini
on ka kõigi võistluste ajal valitsenud Eesti mõistes meeletult kuumad ilmad.
