Roomas

Roomas viibides sai ka seal üht karpkalatarvete kalastuskauplust külastatud. Eelnevalt netis otsides leidsin ainult selle spetsiaalset karpkalavarustust pakkuva poe. Poodi peavad Riccardo Boncio ja Enrico Laria, nagu Itaaliale kombeks on pood lahti ainult hommikul ja õhtul. Kaubavalik on täitsa korralik sellise väikese poekese kohta ja hinnad kah normaalsed, kui nii võib ütelda. Vaatamata raskustele suhtlemises õnnestus nendega kokku leppida kauba tarnimisvõimalus Eestisse. Huvi pakkusid nende omanimelised boilid, mis olid soodsas hinnaklassis. Kuigi nende toimivad boilid on ennast näidanud soojas kliimas ja ei pruugi meie põhjamaistes oludes toimida.

MM3

Lõpuks õnnestus ka Lätlastel kala saada. Võistlus on pingeline, praktiliselt kõik võistkonnad püüavad zig rigiga, viimastel aastatel on selline praktika, peale kunagist LAV triumfeerimist, sellepärast on neil ka need kiled maha laotatud, et pikk lips ei takeduks.
https://www.youtube.com/watch?v=8rDB7BIZttg&list=UUyFNOo5Zuuy3GTq_Ddd_ZFQ

MM2

Kala tuleb vaevaliselt, siin hommikune tabel, kõik võistkonnad siis lingil.

http://portale.fipsas.it/LinkClick.aspx?fileticket=NZSmLAxKbOs%3d&tabid=314&language=it-IT

Pärast seda on veel kala saadud, täpsutamata andmetel Big Fish esialgu Ukrainlastel amuur 15,8 kg. Pinged on laes

MM1

Võstlus algas, meeskonnad loosimise tulemusel. Horvaatidel 5-6kg kala ja Kasahhidel 7kg kala.

Lago de Pietrafitta

16. maailma meistrivõistlused karpkala püügis. Järv on 132 ha suur, sügavus 3-17 meetrit. Enamus soomuskarbid keskmine kaal  3,5 kg, kuid on isendeid kuni 20 kg, amuurid keskmiselt 10 kg ja vähesel määral peegelkarpe keskmise kaaluga 5 kg. Osaleb seekord rekordarv riike- 24: Itaalia, Austria, Belgia, Bulgaaria, Horvaatia, Prantsusmaa, Makedoonia, Inglismaa, Kasahstan, Leedu, Holland, Portugal, Rumeenia, Venemaa, Sloveenia, Serbia, Hispaania, Lõuna Aafrika Vabariik, Ukraina, Läti, Kreeka, Ungari ning USA ja Israel- esmakordselt. Hoiame oma lõunanaabritele pöialt.

Sägapüügi võistlus.

Pühapäeval peale lõunat startisime sõbra Kristjaniga Lätti säga püüdma, sest meeskonna kahvamees ehk isa ei saanud olude tõttu tulla. Võistlus 8-10. septembril, kuid registeerimine juba 7. septembri õhtul. Enne kella seitset toimus sektorite loosimine ja peale seda oli meile organiseeritud söögilaud. Meie võistkond jõudis kohale täpselt seitsmeks, saime järele jäänud sektori, milleks oli 7. sektor. Söögilauas pidas Miervaldis kõne ja seejärel alustasime kalasupi söömisega. Kel kõhud täis,  need läksid enda telke ülesse seadma ja hommikul kella kuuest pidi algama võistlus. Me saime oma telgi  püsti ja hakkasime ritvu ette valmistama, kui meile üteldi, et võime  juba õhtul õnged sisse visata. Ilma mingisuguse eelsöötmiseta viskasime rakendused sisse ja läksime varakult magama, et hommikul vara askeldama hakata. Öösel eriliselt magada me ei saanud, sest enam vähem iga tunni aja tagant käis mõni piuks, kuid mitte midagi enamat. Ühe korra oli võtu moodi paar piuksu järjest, kuid selleks ajaks, kui telgist välja saime oli svinger sama koha peal ja ei näinud mõtet haakida.  Hommikul ei teadnud  keegi millal võib söötma hakata ja helistasime teiselpool järve olevale Topkale, et nõu küsida. Vastuseks saime, et meil on vaba sorti võistluspüük ja põhimõtteliselt tee mis tahad. Seega hakkasime 10. paiku söötma ja viskasime rakendused ümber. Kõikidel neljal õngel olid boilid otsast läinud ja üks mis öösel pikema piuksu tegi see oli kuhugile taha kinni jäänud ja pidime liini katki tõmbama. Õnneks oli meil tagavara õng olemas ja viskasime kohe selle sisse ja hakkasime katkisele õngele uut rakendust tegema.  Päev möödus rahulikult ja mõtlesime paarimehega teha üks tiir ümber järve ja uurida kuidas ka teistel läheb. Võtsime signalisaatorite saatjad kaasa ja läksime tiiru tegema. Kaasvõitlejatel ei olnud samamoodi midagi muud, kui suur peavalu ja omanik oli ka saanud öösel eestipärasema hüüdnime Valdis. Leppisime paarimehega kokku, et oleme vahetustega kogu aeg valves, et realiseerida iga võtt. Esimesena jäin mina valvesse ja selle aja jooksul tabasin 2 pisikest karpi umbes 15 min vahedega.  Hommikupoole valvas paarimees ja oli küll üks pisike võtt, aga otsa midagi ei jäänud. Päev oli  sombune ja ilus karpkala ilm, enamus aega istusime telgis. Päeval läks kõrvalsektorist Urmas teiste meeskondadega juttu ajama, tema paarimees oli samuti Andrese juures juttu ajamas, kui hakkas Urmase signalisaator korralikult häält tegema. Vaadates, et kedagi kohapeal pole, jooksime ise ja tõime kaldale 7kg karpkala. Kala oli ennast küljepealt kinni haakinud. Nagu alati jõuti pildistamise ajaks kohale ja peale tohterdamist lasime kala tagasi ujuma. Viskasime õhtul veel korra rakendused ümber ja läksime magama. Öö oli rahulik ilma ühegi piuksuta ja saime sõiduks korralikult välja puhata. Hommikul mõtlesime mitte veel alla anda, söötsime boilidega ja viskasime rakendused ümber. Kella kaheteist paiku hakkasime asju pakkima ja ühe kahe vahel võtsime õnged välja ja läksime ka meie minema. Topka jäi veel meist asju pakkima. Lõppkokkuvõttes keegi säga ei saanud  kuigi seda me ju sinna jahtima läksime.