Meenutagem karpkala MM 2014- Venemaa

Venemaa koondislase, praeguse treeneri Artjom Kolesnikovi aruanne MM 2014

Ma teadlikult ei nimeta seda teksti aruandeks, kuna kõik aruanded on selle oopuse valmisel juba avaldatud. Nende ridadega püüan ma leida vastuse ainult ühele küismusele- kuidas vaadelda Vene meeskonna tulemust Itaalia MM-l, kas paljude inimeste pikaajalise töö viljana või meeldiva erandina viimase 10 aasta negatiivsete tulemuste valguses. Kui lõplikult selgus, et järjekordne MM toimub Itaalias, kelle funktsionäridel õnnestus alistada kaks Rumeenia föderatsiooni ja selgus, et MM toimub juba tuttaval kaunil ja suurel järvel, mille vee värvus ja läbipaistvus on võrreldav mereveega, siis arvasin ma, et see on meie meeskonnale soodne. Siin ja edaspidi sõna meeskond all mõtlen ma Vene koondist, ei paare ega kolme paari, vaid kogu koondist ühe tervikuna. Antud juhul meeskond on nurgakiviks kõigele, mis puudutab MM-i. Meeskond ei ole ainult sportlaste grupp treenerite, mänedžeride ja logistikutega. MM-ks ettevalmistumisel ei ole see veel meeskond, ta peab selleks kujunema. Pikaajaline ja raske töö, vastastikune abi ja üksteisemõistmine. See on see joodis, mis peab individuaalselt tugevad sportlased liitma ja mille abil moodustub ühtne purunematu löögirusikas, mille abil võib alistada kõige kõrgemad tipud. Kui ühendada ja kokku sulatada ei õnnestu, siis ei ole meeskonda, see on lihtsalt grupp võib olla individuaalselt tugevatest sportlastest treenerite ja abilistega. Meeskond on alus- basic element. Kui meeskonda moodustada ei õnnestu, siis ei tasu MM-le sõita, see ei ole sport, see on rahvuslikus vormis turism rahvushümni all. Meeskondd- monoliiten kollektiiv, see on peamine aspekt ja selle loomiseks tuleb enim jõudu kulutada. Selle nimel peavad töötama kõik- sportlased, treenerid mänedžeridega, logistiud ja ka kaasaelajad. Meeskonda luua ei ole lihtne, arvan, et kõige raskem ja see on põhjustatud alljärgnevatest teguritest. Sisemiselt subjektiivne, meie nõukoguliku mentaliteediga, isikliku egoismi ja ambitsioonidega, erineva sisekultuuri ja südametunnistusega. Veendunult väidan, et palju, kes osalenud viiel viimasel aaastal, ei ole meeskond arvestanud, vaid on lähtunud oma isiklikest ambitsioonidest, kuigi väidavad vastupidist. Mõned ei ole isegi vaevunud seda varjama, vaid on avalikult deklareerinud, et neid huvitab ainult individuaalne paremusjärjestus. Ja seda miite ainult sõnades, vaid ka tegudega. Mõned valmistusid MM-ks oma isiklike arusaamade järgi, mitte järgides treenerite juhiseid, keegi püüdis treenerite seljataga kasutada oma salajasi boile, oma isiklikku söödaprogrammi, täielikult ignoreerides treenerite suuniseid. Nii on olnud igal MM-l, kus ma olen osalenud, mis seal salata. See on esimene põhjus, mis lõhub ühise meeskonna ideed. Küsimus on selles, et isegi, kui kellelgi veab ja ta saavutab hea tulemuse oma salajase boili või söödaprogrammi abil, siis meeskonda see ei aita, kuna teistel ei ole neid aineid. Isiklik tulemus on tühine, meeskonna tulemus on kõik. MM on esmajoones meeskondlik võistlus ja seda peaksid kõik meeles pidama. Kõrge isiklik tulemus ei anna midagi meeskonnale, kes võib asetuda teise kümne keskele. Kui on soovi isiklike eesmärkide saavutamiseks, siis palun World Carp Classic- mitte minigisuguseid eelnevaid valimisi, mitte mingeid treenereid, mitte mingeid juhiseid, täielik vabadus. Peab mainima, et sel aastal Itaalias, esmakordselt meeskonnas ei esinenud seda probleemi, mitte keegi sportlastest ei eitanud söödaprogrammi, kõik täistid vaikides juhiseid. Treenerid otsustasid- kõik koos tegutsesid. Võib olla kellelgi olid oma salajased söödad ja õnnestus neid ka kasutada. Peale läbiviidud treeninguid selle või teise sööda kasutamise kohta küsimusi ei tekkinud. Alguses küll tekkisid väited, kuid treenerid summutasid juba eos sellise initsiatiivi. Meie isiklikult olime õnnelikud. Mis võib olla lihtsam ja mugavam- siseneda sektorisse, koostöös treeneritega leida ja määrata sobilikud püügiplatsid, täpsustada taktika lähtudes püügisektorist ja kõrvalvõistlejatest ja mitte pead murda kuidas ja millega sööta. Kõik on juba valmis kogu meeskonnale. Põhimõtteliselt sportlane MM meeskonnas on tehniliselt ja füüsiliselt ettevalmistunud mõtlev täitja, kes peab täpselt täitma treenerite juhiseid, peab oskama jälgida olukorda ja kiirelt reageerima mmutustele. Seda teist osa peab ta realiseerima nii iseseisvalt kui kk koostöös treeneritega st. Sportlasel peab olema teatav kogemus. Kogu saladus meeskonna edukaks esinemiseks MM-l on tasakaal teatavates põhipunktides:

Ühtne söödaprogramm ja sööt kõigil paaridel

Ühtne püügitaktika korrektiividega püügisektori kohta

Ühtne tehniline ettevalmistus kõigil sportlastel sh. Reservil

Loodan, et teile on arusaadavad mu mõtted ühtse püügitaktika ja

püügitehnika suhtes. Nüüd püüan lahti seletada, mida ma mõtlen tehnilise ettevalmistuse all. Siin tuleb jutt sportlase oskusest heitmisel, söötmisel, markeerimisel ja iseseisval kahvamisel. St. Tehniliste tegevuste kompleks, mida sportlane sooritab kogu võistluse kestel. Spetsiaalselt rõhutan ajafaktorit, kuna mitte iga sportlane ei kesta pidevat tempot nt. söötmisel kogu turniiri vältel. Kõik koondise sportlased , kaasa arvatud reserv, peavad kohustuslikus korras vastama füüsilistele ja tehnilistele nõudmistele, mis kehtivad Vene koondisele.

See ei ole normaalne, et pea pooled sportlastest meeskonnas ei suuda heita rakendust, sööta raketiga ja markeerida 125 m distantsil, mis maailma mõistes on algtase. Sellele mõteldes peab vastama põhiküsimusele, mida me soovime oma meeskonnalt MM-l. Kas kõrgeid tulemusi või meelelahutust foorumlastele nimetuse all „ Vene turistid MM-l“ ja tühjalt kulutatud raha. Keegi võib väita, et alati ei ole vajalik osata heita rakendust 140-150 m või sööta 145 m, tihti püütakse 60m ja edukalt. See on tõesti argument. Kuid selleks, et niiviisi pingutamata püüda MM-l peab kõvasti õnne olema ja seda kõigil kolmel paaril. Kas seda on? Kui tihti? Möödunud MM-l Itaalias sattus meile imekombel äärmine sektor, kuid isegi seal pidime pingutama 150 meetril, kuna kala lihtsalt lähemal ei olnud, meil ei lastud lähemal püüda. Siis milline tõenäosus on suurem? Selline arvamus, et piisab, kui kõiki tehnilisi nüansse valdab üks sportlane paarist. Kolleegid- sellest ei piisa, arvestage ajafaktorit ja teile endile saab kõik selgeks. Teisisõnu kõik sportlased meeskonnas, rõhutan kõik sportlased paarides peavad omama enam-vähem ühesugust füüsilis-tehnilist ettevalmistust, et täita treenerite juhiseid ja millelegi loota MM-l. Sel aastal kaks kuuest põhikoosseisu sportlastest ei olnud võimelised täitma eelpool nimetatud tehnilisi toiminguid või sooritasid neid äärmiselt nõrgalt, arvestades isegi vene üleriigilisi turniire. Kuid see ei ole nende süü, selles on süüdi loodus. Mida me ootame meeskonnalt, kui me juba enne starti, enne loosimist kaotame ülejäänutele selle kolmandiku või kogu kolmandiku. Võidakse ju vastu väita, et sarnased paarid tihti edukalt esinevad ülevenelistel turniiridel ja mõnikord astuvad isegi pjedestaalile. Neil on õigus. Kuid ärge iialgi püüdke võrrelda mingit ülevenelist turniiri MM-ga, mitte iial. Esitan paar põhilist aspekti- osalejate hulk ja osalejate etttevalmistus, praktiliselt ei ole nõrku meeskondi, ülevenelistel samas ei ole tugevaid, mis annabki võiamluse võiduks meeskonnale, kus sektoris töötab ainult üks inimene- peab olema lihtsalt kloosiõnne. Seepärast räägin, et seni kuni kõik meie sportlased ei saavuta maailmataset, seni jäävad tulemused MM-l stabiilselt nõrkadeks. Valik on meie- reaalne võitlus või rahvuslik turism. Väline, objektiivne- treenerite kogemuste puudumine. Koondise ettevalmistamise kogemuse puudumine ja perioodilised probleemid rahastamisega. Sel aastal kutsutud Vene koondist treenima 3 kordne MM meister ja paljude tšempionide treener Željko Capan(Horvaatia), rõhutas mitu korda meeskonna moodustamise esmavajalikkust ja pärast alles püügitaktikat ja söödaprogrammi. Peab mainima, et kutsudes Željko meie kondise treeneriks ei arvestanud mitte niivõrd kõrgetele kohtadele pjedestaalil, kuivõrd võimalusele tunda, kuidas toimub treeneri ja meeskonna koostöö MM-le ettevalmistumisel ja seele ajal. Õppida ja püüda seda tohutut kogemust omandada. Positiivsed muudatused on kiiremini saavutatavad teiste kogemuse kaudu, mitte omade „muhkude“ arvel. Etteruttavalt võin veendunult väita, et me mitte ainult ei saanud ettekujutust sellest, kuidas peab koondise töö korraldama, vaid ka arusaama ja vastused küsimustele- mida me peame muutma üleriigilises süsteemis kandidaatide valikul koondisesse. Ma arvan, et Željkol oli raske ja mitte ainult seetõttu, et ta tegi koostööd teise riigi koondisega. Peamiseks probleemiks oli tal minu arvates töö sellise tegelikult madalatasemelise koondise sportlastega, mis ei ole võõreldav tavapäraste horvaatidega. Distsipliini ja koostöö küsimusi ma ei puduta, kõik sujus hulga ladusamalt, kui eelnevatel MM-del, kus ma olen osalenud 2010 aastast. Olen siiralt tänulik kõige selle eest. Üks asi on minu hinnang, hoopis teine välismaalasest treeneri hinnang, hoopis teine mentaliteet. Mõnikord oli piinlik, kuid võib olla olen ma lihtsalt selline tundlik ja teised ei märganud midagi. Puudutan kergelt finantsküsimust, kuna see nii otseselt kui kaudselt mõjutab meeskonna mikrokliimat. Eelarvest, mille me kogume üleriigilistelt turniiridelt, jätkub vaevalt treenerite ja ametlike esindajate kulude katteks, lisaks sportlaste majutus. Kõik ülejäänud kulutused- transpordivahendite rent, treeningute kulud, söödad, varustus- see lasub sportlaste õlgadel. Siin on palju veealuseid karisid, mis meplaanime lähiajal koristada oma teelt. Tähtsam on suhtumine meeskonda ja tema põhimõttesse mõnede sportlaste poolt, kes kulutades küllaltki suured rahasummad, peavad õigeks käituda oma isiklike ambitsioonide järgi, kuna nad on ju teinud kulutusi. Vastasseis oma südametunnistuse ja raha vahel on raske taak, mida igaüks ei suuda kanda. Praeguses koondises sellist vastandumist nii väliselt kui ka sisemiselt ei ilmne- ühesõnaga progress. Meeskond oli meil kirev, iialgi ei ole näinud meeskonnas kahte naist põhi- ja reservkoosseisus, ühte olen näinud ainult möödunudtel Vene võistlustel. Välisriikide võistkondades viie viimase MM ajal ei ole naisi kohanud. Tõenäoliselt on siin tegemist soolise diskrimineerimisega ja naiste ahistamisega. Meil on kõik vastupidi j Euroopa inimõiguste kaitsjad võivad meid eeskujuks seada. Kuid jätkem naljad. Meeskonda kogunesid sportlased erineva rahvusvahelise kogemusega, rekordimees MM-l Dmitri Šapovalov on minu teada osalenud 2008 a. Alates. Ma ei tea kuidas tal on õnnestunud 7 aastat järgepidi sattuda koondisesse, kuid tal on MM püsiliikmete seas sõpru rohkem, kui mõnel meist eralelus. Kogemus puudus Dmitri Tugušil ja Tatjana Deinekal, Anna Smirnoval oli õnn jälgida kõrvalt Portugali MM-i, mis on kah positiivne otsese osalemise kogemuse puudumisel. 4 sportlast olid osalenud ühel või kahel MM-l. Mitte asjata ei lahka ma niivõrd üksikasjalikult MM kogemust. MM ei ole mitte ainult peamine võistlus karpkala püügis maailmas, see on lühike, nagu säraküünla põlemine, sündmus, kuhu saabub sportliku karpkalapüügi eliit ja kus kasutatakse kõiki lubatud ja mitte väga lubatud meetodeid võitluses ja vastase alistamisel oma ihaldatud tulemuse saavutamiseks. See on väga erakorraline ja keeruline turniir, niivõrd keeruline, et ei oska seda sõnades kirjeldada. Kui peale treeningut meeskond kogunes lõppkoosolekule enne kojusõitu, siis paljud meist olid heas tujus, et treening kulges edukalt ja õnnestus hästi kala püüda. Gjelko rääkis meile loo, kuidas 3a tagasi MM-l üks tema paaridest püüdis treeningul 80 kala, loosi tahtel sattus neile sama sektor, kuid MM-l 2 ööpäeva jooksul samad sportlased ei suutnud tabada ainsatki kala. Alles pärast sportlaste vahetust selles sektoris õnnestus horvaatidel kala saada. Sel hetkel oli vaja vabaneda eufooriast ja viia sõnum iga sportlaseni- trenn ei ole MM, seal on kõik hulga raskem, mis hiljem ka tõestus. Liigume edasi. Meeskonnas oli esmakordselt välismaalasest treener. Kuulus mees, nii treeneri kui ka sportlasena. Huvitav oli jälgida, kuidas meie küllaltki tuntud sportlased, kes on olnud mitmeid kordi ülevenelistel auhinnapjedestaalidel, kommunikeeruvad sellise treeneriga, kes on lisaks kuulus oma järsu ütlemise poolest ja kellele ei meeldi, kui tema käske ignoreeritakse. Siin toimis vahelülina lisaks oma otsestele kohustele koondise vanemtreenerina Ruslan Djukov- selle ülesandega sai ta suurepäraselt hakkama. Üldse olen ma väga tänulik Ruslanile ja Gjelkole selle eest, et kahe treeneri ja nende erinevatele lähenemisele vaatamata ei tekkinud konfliktsituatsioone, mis oleks meeskonna sisekliimat halvendanud. Kahjuks, seoses finantsiliste raskustega meeskond oli sunnitud keelduma mänedžeri Mihhail Zraitšenko osalemisest MM-l, kes oli juba eelnevalt oma põhitöö teostanud ja kindlustas meile vajalikud tingimused ettevalmistuseks ja osalemiseks. MM-l meeskonnal oli katastroofiliselt puudus abilistest, et realiseerida neid ülesandeid, mis olid treenerite poolt planeeritud.  Minu teada oli Ukraina ja Kasahstani koondistel sel aastal üle 20 inimese, mistõttu said teostada mitmeid ülesnadeid- logistika, luure, jälgimine ja analüüs, viimane ma arvan pigem fännide  personaalne entusiasm. Meie meeskonnal oli inimestest puudus, kui logistikaga oli kõik enamvähem korras, siis täielikku ülevaadet veekogul toimuvast me ei omanud. Juhtus nii, et Gjelko veetis suurema osa ajast B tsoonis meie meeskonnaga- kõige keerulisemas tsoonis, Ruslan üksi ei suutnud olla kahes tsoonis samaaegselt. Muidugi, osaliselt egelesid sellega meie varuliikmed Ševtšuk-Šapovalov, kuid ikkagi oli see ebapiisav- sportlased peavad treeneriga otse suhtlema. Sündmuste pidev kontroll veekogul on väga tähtis, see annab treeneritele võimaluse operatiivselt korrigeerida püügitaktikat. Kui meenutada, et MM kulgeb väga kiirelt, siis otsuste tegemise kiirus ja õigeaegsus on üks otsustavatest teguritest. Meie meeskond käivitus raskelt ja ka treningul oli keeruline, kuid edasiminek oli vaieldamatult olemas. Arvestades, et meeskond viis läbi ainult ühe treeningu, ostsustati varem koguneda ja juba 21. Septembril treenerid ja mõned sportlased kogunesid baasis, nii me tinglikult nimetasime villat, mille osa me rentisime. Villa asetses 8 km. Kaugusel veekogust ja see oli väga mugav. Tähtis oli, et me ei rentinud ainult eluruume, vaid ka lao ja köögi, kus saime hoida oma asju, valmistada söötasid ja toitu sportlastele. Juba peale treeningut oli selge, et meeskond tegutseb hoopis teisiti. Rahulik sihikindel töö, toimetuste mõistlik planeerimine ja jõu ratsionaalne kasutamine. Minu arust on see tähtis, sest kui Gjelko teats, et põhikoosseisu sportlased ei lähe avatseremooniale, siis keegi ei imestanud. Kõik adusid, et on veel palju ära teha. Iga paar kontrollis oma varustust, pooliti liine ümber, valmistati ette juusrakendusi, PVA sukki jne. Treenerid tegelesid oma asjadega, perioodiliselt suheldes iga paariga ja kontrollides iga toimingut. Õhtu lähenedes valmistasime sööta ette. See oli nimelt planeeritud võiamlikult stardieelselt, et sööt oleks maksimaalsetl värske. Kookuvõtlikult meie tuba muutus tsehhiks, kus peale õhtust koosolekut kella 22 ajal suundusime me põhikoosseisuga magama. Homme on start. Loosimine kulges meile üllatuslikult soodsalt. Ruslan loosis mitte kõige parema järjekorra, Gjelko päris sobiliku kombinatsiooni. Kuid jätkame järjekorras.

A16- sektor peale madalamat osa(kurvi taga). Minu arvates tsoonis on A3-A10 raskemad sektorid, 3a. Tagasi Artjuhhin-Lapušinski said seda tunda. + erinevad sügavused, suur veepeegel – tugevad vastased, veealused takistused.

B8- keerulisim meie sektoritest, kuigi püüdsime seal treeningul. Enne võistlust andsin Tugušile meie kaardi sektorist. Nimelt selles sektoris püüdsid Lutski „Koprad“ Aleksander ja Damiir mitte halvasti 3 aastat tagasi. 100 m vasemal püüdis meie paar Arhipov-Šapovalov. Koht üldiselt tuttav, kuigi mitte kerge, probleemid tekivad kala väsitamisel, mitte võttudega minu arvates.+ tuttav koht, erinevad sügavused, suur veepeegel – peenar, võimalikud veealused takistused.

C24- äärmine sektor, hea sektor. Selles ektoris püüdsid 3a. Tagasi Morozov-Smirnov ja saavutasid personaalse2 . koha tsoonis, eelnevalt pikka aega juhtides. Paremal möödunudaasta tšempionid, veel paremal horvaadid. Sektori iseloom oli tuttav. + tuttav koht, äärmine sektor – madal, veealused takistused.

Ettekujutades sihti, markeerisime küllaltki kaua. Standartselt B ja C tsoonile veealune kivide ja teokarpide rant 85-90 meetril, sujuv üleminek mudasele ja üksikud veealuste taimede juurikad. Veetase oli 2011 aastaga võrreldes pool meetrit kõrgem ja paljud taimevarred ei olnud nähtaval. 140 m. Sügavus 6,5m., 100m. 4,5m., kalda ääres umbes 2 m. Selgelt madalaveeline osa, tõenäoliselt koelmu. Kala väljahüppeid nägime 400m. Peal ja meist 200m. Vasakule tammi juures. Ilm oli sombune ja külm. Ilmateade lubas soojenemist 3. Ööpäeval. Püük algas plaanipäraselt, õnged sisse, stardisöötmine, tunni aja pärast ümberheide zigi pikkuse muutmisega, 3-5 raketitäit 30-40 minuti järgi. Siis jälle ümerheide zigi pikkuse muutmisega ja juussööda vahetus. 3-5 raketti, põhjarakenduse ümberheide ja nii ringiratast. Sööt oli meil sarnane horvaatidele- mais, tiigerpähkel, magus mais, kanep, CSL, melass, boilid. Treenerite juhis oli lihtne- söötade ja zigiga leida kiiremini optimaalne kala paiknemine vahemikus 50-150 meetrit. Kala me ei avastanud. Võibolla oli see põhjustatud pressingust, karpkala näitas end väga kaugel vastaskaldal. Päevasel ajal vastavalt treenerite juhistele ühel püügiplatsil1 põhjarakendus ja 1 zig. Kui ühel neist oleks olnud mitu võttu( mitte vähem, kui 2-3), siis mõlemad rakendused ühesuguseks. Kõigi 4 õnge ühesuguseks rakendamine ainult peale aktiivset võttu, mis puudutas püüdmist vee keskkihis, kuna 4 zigiga toimetamine on äärmiselt keeruline. Kui hämardus, siis tuli ette valmistuda öiseks püügiks. Tähtis oli tulemuse saavutamine, me eeldasime, et öösel peaks kala lähenema vasakult poolt tammi suunast. Nii ka juhtus, 1. Võtt oli lähemal platsil kell 22.30, karpkala 3,5 kg. Esimene kala võib sellisel turniiril jääda ka viimaseks, seetõttu toimetasime väga ettevaatlikult. Järgmine võtt ei lasknud end kaua oodata, umbes tund aega hiljem 1,5kg koger, milliseid on Pietrafittal palju ja kes regulaarselt tülitasid kõiki sportlasi eranditult. Öösel arvestasime võtte põhjarakenduste peale, kuid hommikuseks kaalumiseks oli meil ainult 1 karp. Tulemus oli nõrk, tuli jälgida kõrvalvõistlejaid. Meie koondise ülejäänud paarid ei olnud veel kala saanud, nagu ka paljud teised meeskonnad. Külm ilm koos vihmaga viis sisse omad korrektiivid. Veekogu avanes väga aeglaselt. Öösel portugallased said ühe kala, horvaadid neli. Need olid orientiirid, mida jälgida. Järgmine päev möödus sarnaselt, ainsaks erinevuseks oli, et horvaadid paremal hakkasid veel aktiivsemalt püüdma. Püüdsid 130-150m. Peal, omades eelist neist paremal astseva sektori ees oma 50-60 meetrit, selline oli kaldajoon C22 juures. Kala liikus nende poolt ja seal kulges veekogu keskele, järgides põhjareljeefi meie arvates. Portugallased, kes asetsesid meie ja horvaatide vahel suutsid saada ainult ühe kala, lisaks 2 äraminekut otse kalda juures( jõekarbid lõikasid zigi ).Kokkuvõttes portugallased edestasid meid kahe, horvaadid 7-8 kalaga. Sel päeval oli neil eeskujulik tulemus, kui mitte prantslaste öised püügid (5-6 kala igal ööl), siis oleksid horvaadid tsoonis juhtinud. Kogu päev kulges ühtlaselt- sisseheide, zigi pikkuse muutmine, söötmine, ümberheide piikuse muutmisega, söötmine, juussööda vahetus, söötmine, raadio teel ettekanne treeneritele. Me proovisime sektori läbi kogu ulatuses servast servani, söötmise täpsuse viisime laserlikuni, kuid võtte ei olnud. Meie küsivatele pilkudele vastas Gjelko- oodake, teil on järeleproovitud sööt, õnged paiknevad õigesti, te teete kõik õigesti, ainult oodake. Ja me ootasime, töötasime ja ootasime. See on väga raske olukord, kui sa tajud, et võibolla esimene ja viimane kord MM-l, sulle sattus hea sektor, kus võib võistelda kõrgete tulemuste nimel, kuid sa ei suuda püüda kala. Kõige hirmsam on, et ei saa aru. Miks? See on põrgu. Sinu ümber keerleb palju „heategijaid“, kes ei lase käest võimalust meenutamaks, et see on niivõrd hea sektor, siin peab võitma. Kõik on sellised kogenud, haritud, targad analüütikud, nagu oleks mitemid kordi MM-i võitnud. Ainult meie rahulik enesekindel treenerite staap- oodata, töötada, oodata.

Sel päeval meie paar Tuguši-Deineka B tsoonis said 6 kg kala, mis oli meeldivaks uudiseks. Tabada kala kõige keerulisemas tsoonis on hea saavutus, kuna kõigil teistel on seetõttu raskem. Öö saabudes treenerid otsustasid põhirõhu asetada põhjaralendustele, mistõttu jätsime ainult ühe zigi. Öises söödas domineerisid boilid, iga tund saatsime kobraga igale platsile 15-20 boili. Kell 23, samalt platsilt, kust esimesel ööl, saime teise kala, eelmisega sarnase umbes 3 kg. Järgnevad öised võtud olid 1,5m. Zigil, kuid väsitamisel lipsud lõikas katki. Hommikuks oli meil jälle ainult1 kala, portugal ja horvaadid nullis. Kuid varahommikul lõpuks ometi tabas kala meie paar C tsooni Tšaika-Smirnova. Hommikuse protokolli järgi, nendest vähestest riikidest, kel oli õnnestunud kala tabada kõigis 3 tsoonis, asetse Venemaa allpool, kuna meie paar oma 15 kohaga, 2 kalaga, viis koondise üldarvestuses allapoole, samal ajal, kui meie teised paarid A tsoonis 5. Kohal ja B tsoonis 6. Kohal. Pidime pingutama, kuid päeval valitses meil vaikus. Panime tähele, et horvaadid, kes eile ei lahkunud rod podi juurest, istusid täna ilma võttudeta. Portugallastel oli see eest juba kella 10.30-ks kolm võttu, kuid ühtegi realiseerida ei õnnestunud- zigi läbilõiked. Nemad- praegused maailmameistrid olid sellest niivõrd tujust ära, et valasid oma raevu välja õngedele, toolidele ja telikdele togides neid. Mingisugused muutused vees toimusid, kala käitus eilsega võrreldes erievalt. Kaugemal sagenesid kala väljahüpped, mõned juba päris lähedal, umbes 200m. Kaldast.Meie jätkasime söötmist vastavalt graafikule ja seadsime zigid 3 ja 3,5 meetrit. Päike oli kõrgel, teise ööpäeva lpp, keskpäev. Pärast järjekordset ümberheidet ja söötmist kostus signalisaatori ärev piiksumine. Võtt toimus kõige kaugemal asetseval rakendusel, st. 150 m. Peal, umbes 20-25m. Peale söödaplatsi. Sel ajal, kui toimus meie esimene päevane võtt, oli sektoris Gjelko ja esimese zigi kala kahvasime tema juhiste saatel, umbes 9 kg karp. Kohe heitsime sinna ka teise rakenduse. Teine kala ei lasknud end kaua oodata, umbes 10 min. peale sisseheidet karp, küll väiksem eelnevast, kuid mitte vähemtähtis. Kala väsitades mõlkus meeles, kui tähtis on iga püütud kala. Sel ajal on pinge suur, mida mõjutavad ka sektori ääres paiknevad luurajad. Peale kahvamist ümber pöörates nägin 7-8 inimest seismas meie sektori juures, kes jälgisid tähelepanalikult meie toiminguid. Edasi toimus kõige põnevam. Kõigil meie õngedel olid zigid ja juhtus duubelvõtt. See oli tipphetk, mis pid meid viima tsoonis juhtima või täielikule meeleheitele. Õnneks zigid ei olnud väga pikad ja me oleme võimelised kala iseseisvalt kahvama, kuid kalda lähedal on veel kõrvalasetsevad liinid ja vee allvaritsevad kivid ja oksarägu, mis kaetud teravate teokarpidega. Gjelko fraas- polako,polako jääb mind veel pikaks ajaks kummitama, millega ta manitses meid mõõdukalt ja rahulikult toimetama. Meie õnneks kalad ujusid eri suunda ja meil õnnestus nad kahvata. Järgmise kalaga ebaõnnestumine, zigi läbilõige kalda juures, sarnaselt portugallaste hommikuste kolme kalaga. Me püüdsime kala pinnal hoida ja mitte lasta tal põhjale minna, kuid alati see ei õnnestunud. Treeningul Ruslaniga sama probleemiga kokku puutudes, püüdsime kasutada äratulevaid raskusi, kuid see ei aidanud palju kaasa. Raskus ei tahtnud irduda, kala liikus veealusesse rägasse. Hiljem saime teada, et horvaadid olid probleemi lahendanud viisil, kus tinad irdusid juba väikseima nihutamise peale põhjal. Meie igatahes seda probleemi kohapeal lahendada ei suutnud ja see tähendas viie kala kaotamist. Minu arust oli see meie suurim viga, me ei suutnud lahendada lipsu katkemise probleemi, õigemini tina irdumist. Me ei oleks tohtinud kaotada neid 5 kala, kuigi üldises võtmes see koondise tulemust ei oleks mõjutanud. Enamus võtte toimus paremalt, tõenäoliselt möödus parv portugallastest, kes ei suutnud stabiilselt püüda isegi 120m. pealt(kokkuvõttes piirdusid 90m.) Hiljem toimus võtte ka vasematel õngedel. Õhtul, kui treenerid tulid oli meil kottides 7 kala ja sektori ääres 15 „külalist“. Õhtu hämardudes võtud harvenesid, me püüdsime maksimaalselt kala tabada enne, kui ta lahkub. Protokolli järgi tõusime me 15. kohalt 4. –le tsoonis ja kogu meeskond 4. kohale üldarvestuses. Imelik, kuid selline vahetulemus ei rõõmustanud mind üldse. Parem on sihipäraselt tõusta ülespoole, mitte järskude hüpetega. Selline olukord umbes 12 tundi enne finišit. Heitsime õnged ümber, öösel oli vaja kala tabada. Peale õhtust kaalumist oli meil kotis veel üks kala. Kogu öö suhtlesime kaaslastega raadiosaatjate abil, üritasime tähelepanu pöörata isegi pisiasjadele. Standardsed 1-2 võttu öösel, kahvame mõlemad kalad. Hoomikusel kaalumisel esitame 3 kala, möödume 135 gr. Itaallastest ja tõuseme 3. kohale tsoonis. Sellest, et me itaallastest möödusime, võisime aimata juba enne kaalumist. Valgenedes saabusid meie sektori juurde itaallaste „nuhid“, kohtunikud, kaptenid ja muud tegelased, kes lootsid tabada meid mingisugustelt rikkumistelt. Meil aga oli kõik reegltepärane. Kuid öösel ei muutunud olukord ainult meie tsoonis, A tsoonis loovutas meie paar 2 kohta langedes 7., C tsoonis loovutasid 7 kohta ja asetusid 13. kohale. Üldarvestuses langes meeskond 6 kohale, lastes mööda Inglismaa ja Itaalia. Sel hetkel olid meie pilgud suunatud B tsooni, kuna seal oli võimalik sooritada hüpe üles, isegi ainult 1 kala püüdes. Gjelko veetis öö külmetades (Kõige külmemöö +10) seal sektoris ja oli ka hommikul. Samal ajal jätkasime meie plaanipäraselt, söötmine iga 30 min. järel asendus sagedasemaga, kuid kogus väiksem. Iga 15 min. järgi 1-2 raketti, ümberheide iga 1,5 tunni tagant. Horvaadid paremal alustasid uuesti oma võttude festivali, portugallased vaikisid. Mei valitses vaikus, peale hommikust järjekordset karbimõõtu kokre püsisid svingerid paigal. Päike tõusis aina kõrgemale, silmapiiril sagenesid karpide väljahüpped. Finišini oli jäänud natukene üle tunni. Täpselt nagu eile mõlesin, võtud hakkavad lõuna ajal, kuid siis on finiš juba toimunud. Sel hetkel saabus Gjelko, kes teatas, et peame rakendused ümber heitma, kuid ei sööda. Saabus vaikne režiim- nagu allveelaeval. Viimane tund on vaikne tund MM-l. Kui ma olin parempoolse õnge ümber heitnud, toimus võtt. Haakimine, käed värisevad, kuna see kala kindlustab meile 3. koha tsoonis. Kala väsitamine 150 meetri pealt on küllaltki keeruline tegevus, kui veel arvestada veealuseid takistusi. Kala liikus mõned meetrid sügaviku suunas-peatus, siis tegi veel söödu ja peatus uuesti. Kala oli rägastikku kinni lipsanud. Asetasime õnge tugedele ja ootasime, minutit 15 muutuseta. Samal ajal raadio teel teade Annalt ja Igorilt, et neil samalaadne olukord. Mingid lootused meil olid, kuid edasi üritades lips katkes. Ümber pöördudes nägin sektori juures Inglise sportlast, kes tuttav juba varasemast 3 aastat tagasi. Vahetasime temaga mõned sõnad, misjärel ta varjamatu rõõmuga omade juurde tõttas. Arvatavasti inglased möödusid meist hommikul. Nii oligi, Bojan Serbia koondisest samuti edestas meid 900 grammiga, mistõttu me langesime 5. kohale tsoonis. A tsoonis säilitasid meie omad 7. koha, B tsoonis meie paar langes veelgi ja peatus 15. kohal,mis lõppkokkuvõttes andis Venemaa koondisele 7. koha Itaalias MM-l

Lõpetuseks.

Üllatuslikult oli itaallaste korraldus tasemel, ei ole võrreldav sellega, mis toimus siin 3 aastat tagasi. Peab küll mainima, et sportlasi toitlustama ei ole nad veel õppinud. See eest kohtunike töö oli korrektne, protokollid olid õigeaegselt ja alati saadaval. Kogunes rekordiline arv osavõtjaid 24 riigist, mis räägib sellest, et tulevikus on heitlus aina pingelisem. Möödunudaastased tšempionid portugallased asetusid 19-ks, Venemaa ja Ukraina esikümnesse, natuke langes sealt välja Kasahstan, kuid siin oli tegemist ebaõnnega- palju katkemisi B1 sektoris, niipalju, kui minul on infot. Kõige üllatavam, et see oli esimene MM, kus ma adusin mida ootavad meilt treenerid ja mida me peame tegema. Sellist selgust ja täpsust ei mäleta ma üheltki eelnevalt MM-lt, kus me oleme osalenud. Kuidas hinnata siis Venemaa koondise esinemist mmödunud MM-l. Sellele küsimusele ei ole ühest vastust. Kui arvestada realiseerimata võtte ja arvestades loosiõnne, siis tulemust heaks pidada ei saa, pigem rahuldavaks. Rahulolematu Gjelko on selle tõestuseks. Kui vaadata tulevikku, siis üleveneliste võistluste nõrga taseme tõttu ja lihtsat koondise moodustamist, võib praegune tulemus jääda pikaks ajaks parimaks. Jumal hoidku küll selle eest. Selleks, et igal aastal me võiks meeskonda vastu võtta ja tervitada väärika esinemise eest on vaja veel palju ära teha. Siinjuures on asju mida saab muuta ja teisi, milleks me ei ole võimelised. Näiteks me ei suuda mõjutada meeskondade taset, kes osalevad üleriigilistel turniiridel ja seoses sellega mõjutavad sportlaste koondisesse valikut. Siin jääb üle ainult oodata, kui meie üldine tase tõuseb. Kuid me võime põhjalikumalt valida koondise kandidaatide vahel, et luua ühtlane ja võimekas meeskond.Kõik meie sportlased, kes soovivad esindada riiki MM-l, kaasaarvatud naised, peavad endale aru andma, et meie füüsiline ja tehniline ettevalmistus on küllaltki nõrk. Kõik peavad aru saama, et Venemaa koondis MM-l ei ole turism rahvuslikus vormis, vaid reaalne võitlus meie riigi au ja maine eest spordimaailmas.