Marker, Spod ja muu

Karpkala püügi edukus sõltub suurel määral õigest püügikoha valikust. Kala on võimalik pikaajalise eelsöötmisega omale sobilikumasse kohta meelitada, kuid see siiski ei anna alati tulemusi.

Püügikoha valikutest vaata ka Rene Martini artikleid

http://www.fishing24.ee/catalog/article_info.php?articles_id=30

http://www.fishing24.ee/catalog/article_info.php?articles_id=14

Kogu eelnevale infole ja kogemustele lisaks, mida me võime omada antud veekogu kohta, on siiski tähtis põhjareljeefi tundma õppimine.

Põhjareljeefi saab uurida kajaloodi abil paadist, kuid alati ei ole see siiski võimalik, lisaks saab kajaloodiga näha küll reljeefi erinevusi, kuid põhja pinna omadusi mitte eriti. Siin on meie abiliseks markerritv. Markerritv on spetsiaalne tundlik ritv, mis varustatuna ujuki ja raskusega, võimaldab meil uurida veekogu põhja. Ritv on tähistatud marker ja varustatud märgistega jalgades, test ei ole märgitud. Meil, meetermõõdustikuga harjunutel on mugavam kanda ridvale oma märked 25 ja 50 cm. Oma tundlikkuse juures peavad ridval olema head heiteomadused.

   Markerridval kasutatakse eranditult nööri, kuna oma venimatuse tõttu annab ta paremini infot edasi, mugav on kasutada märgistatud nööri, mille abil eri värvide järgi on lihtne määrata väljaheidetud pikkus. Kettana on hea baitrunner tüüpi ketas, mis tänu kahele sidurile võimaldab kiire ülemineku ühelt režiimilt teisele.

   Markerridva rakendus sisaldab nööri pealiinina, mille otsa kinnitatud monofiilist shock leader, mis väldib ujuki takerdumist . Kui kasutada ilma shock leaderita, siis on hea enne ujuki maandumist natukene nööri pidurdada, et ujuk jookseks otsa ja nöör ei oleks keerdunud. Shock leaderi peale on libisevalt asetatud hea ujuvusega ujuk , selle järel piisavalt suur stopperpall ja kõige otsas vastav  mügarlik tinaraskus. Markerujuk on piisavalt suur hea ujuvusega ujuk, kasutusel on tööstuslikel ujukitel erinevat värvi sabad, mida on võimalik vahetada- must veepeegelduse korral, kollane sudus ja kõige universaalsem oranži värvi. Soovitav on tina kinnitada läbi pikenduse, siis põhja mööda vedades on ujuki takerdumise oht taimestikku väiksem.

   Veekogu tundma õppimisel meie kõigepealt eemaldame ujuki ja veame paljast tina mööda põhja, niiviisi on ohutum, kui raskus takerdub põhja, siis liini katkemisel kaotame ainult tina, väiksemate takistuste korral on kinnijäämise oht ka väiksem, võime hilisema uuringu käigus hoiduda kahtlastest kohtadest.

   On üldtuntud tõde küll, et kala armastab varjulisi- risulisi kohti, kuid kuna oht kala  kaotada on suur, siis tuleks võimaluse korral sellistest kohtadest hoiduda. Kui siiski üritada seal kalastada, siis peab seda tegema küllaltki kinnikeeratud siduriga, õnged sel juhul liini suhtes risti ja kogu aeg peab keegi kõrval valves olema. Sel juhul kala võtu korral võtab koormuse enda kanda ritv ja kiirel tegutsemisel on võimalus kala rägastikust avavette juhtida.

   Peale palja tinaga põhja iseloomu tundma õppimist, kinnitada markerujuk ja asuda põhja loodimisele koos iseloomu jälgimisega. Selleks tuleb valida sobiv orientiir ja heita õng selles suunas kaugemale eeldatavast püügialast. Laseme raskuse põhja vajuda ja seejärel kerime liini pingule, kuni ujuk puutub tina, sealjuures peab ritv olema ühel joonel liiniga, kui nüüd liini järgi anda vastavalt märgistusele 50 cm kaupa kuni ujuk pinnale kerkib, siis on meil võimalik välja arvutada sügavus antud punktis. Siinjuures ilmnevad baitrunner ketta eelised, kuna siduri ümberlülitamisega on meil mugav liini järgi anda. Kui tahta olla piinlikult täpne, siis peaks saadud tulemusele lisaks arvestama veel selle pikkuse, mille võrra tinal on pikendus. Kuna veekogul üldiselt  veetase kõigub, siis meie seda lihtsuse nimel ei tee. Meid huvitab ju mitte niivõrd täpne sügavus, kuivõrd sügavuste erisused. Nüüd uuesti ujuk vastu raskust kerida ja rahulikult ritva pinges olekus kõrvale vedades, annab põhja mööda liikuv raskus läbi liini edasi meile põhja iseloomu, kivisel osal on tunnetatavad klõksud, mudasel osal on ta kinni, misjärel järsku vabaneb jne. Kogu see tunnetus tuleb praktilise töö käigus. (Eelnevalt võib harjutamiseks veekogu ääres vedada tina kaldajoone lähedal vees, ise küll seejuures eemal asudes- kaaslane saab kommenteerida põhja ja siis ise  üritada seda vibratsiooni omandada).Seda protseduuri kordame mitu korda omal alal. Kui on tähistatud nöör, siis näiteks esmasel uuringul näiteks iga 5 meetri järel või tavalise nööriga näiteks ketta 5 pöörde järel. Sama tegevust tuleb teha veel mitmel suunal. Nüüd oleme saanud esmase ülevaate meid huvitaval alal põhja iseloomust. Analüüsides neid tulemusi on võimalik leida eeldatav koht, kus teha täpsem uurimine, millel mõõtepunktide vahe on väiksem, näiteks kuni 0,5 meetrit.

Meie vanadest skeemidest natukene korralikum. Siin me uurisime oma arust sobilikke kohti, paremad kohad meie arvates olid küll kaugemal, kuid kuna ei suuda nii kaugel püüda-sööta, siis tuleb arvestada oma võimalustega. Meie arust oli selline põhi ja kuna sööda presenteerimine on kõvemal põhjal lihtsam, siis lähtusime suures osas sellest, samas arvestades põhja reljeefi. Sellepärast sai tehtud valitud kohtades natukene täpsem uuring.

Kuigi saame aru põhja uuringute vajadusest kipume siiski natukene vähe sellele tähelepanu osutama, suur kihu on õnged sisse heita. Antud kohas püüdes saime suurema kala kaugemast punktist, lähem punkt andis paar väiksemat kala. Arvestades ka meie heitetäpsust ei saa siiski täielikult väita, et ka tegelikult meie sööt ja peibutis just täpselt valitud alal asetsesid, aga püüdleme selle poole.

Sellise korduva tegevuse tulemusena kipub meil markerridval liin keerduma, mille vältimiseks on vajalik aegajalt spin doctori kasutamine, mis sirgestab nööri.

Selleks seotakse see raskus otse pealiinile ja tehakse vabasse vette mõned heited, algul pikemad hiljem lühemad ja liini kerides saame sealt eemaldada keerud. Selle raskuse puudumisel on võimalik ta ise valmistada või kasutada mõnda muud tehnikat liini sirgestamiseks.

   Üldiselt segaduse vältimiseks on soovitav marker  püügiritvade sisseheitmisel välja kerida, olles eelnevalt vajaliku kauguse liini klipsiga fikseerinud või kasutanud muud märgistust. Võimalik on ka markerõng kogu sessiooni ajaks vette jätta, sel juhul tuleks sidur lõdvestada, marker uputada ja õng asetada eraldi tugedele. Siis on kala võtu korral haakumise oht väiksem ja äärmisel juhul kinni jäämise korral on siiski võimalik kala välja kerida. Pikkadel püügisessioonidel on kasutuses ka statsionaarsed markerid, mis paadiga kohale asetatakse ja hiljem ära koristatakse( on olemas isegi valgustusega lahendused), nende konstruktsioon lubab haagitud kala liinil libiseda takistamatult üle markeri.

Peibutussöötmine on karbipüügil väga tähtis komponent. Kuna püük toimub küllaltki kaugel ja ka söödakogused on märkimisväärsed, siis on sööda kohaletoimetamise vahenditele küllaltki suured nõuded. Söötmise täpsusest, kogusest ja kvaliteedist sõltub püügi edukus. Kõige lihtsam on sööt kohale toimetada paadi abil, eeldab paadi olemasolu ja kahjuks pole see ka alati võimalik. On olemas ka raadio teel juhitavad spetsiaalsed söödalaevukesed, kuid nende hind on kasutatud sõiduauto hinnaga võrreldav. Võistlustel on mõlemad vahendid keelatud.

   Peamiseks sööda kohaletoimetamise vahendiks on nn. spod rod-söödaõng. Antud ritv saab kõige enam koormust ja selle tõttu peab ka olema kvaliteetne, kuna tema abil on vaja toimetada arvestatavad söödakogused märkimisväärsele kaugusele. Ridvad omavad vastavat tähistust, testi ei ole märgitud- see kõigub vahemikus 4-7 lb. Ridvaga töötades on kindlasti vaja kasutada sõrmekaitset ja jälgida tuleb ka ühenduskohta, lõtk seal viib  ridva purunemiseni.

   Söödaridva abil on võimalik sööta raketiga, kui nn. parašutiga. Viimase eeliseks on lihtsalt valmistatav konstruktsioon ja võimalus lühikese aja jooksul sisse heita suur kogus sööta, tunni ajaga on võimalik sisse heita oma 30 kg sööta. Kuna pall eraldub heitel küllaltki lähedal, siis abivahendi tagasi kerimiseks kulub vähem aega ja energiat. Peamiseks puuduseks on võimalus heita ainult söödapalle, nad peavad olema küllaltki tugevad ja selle tõttu ei ole võimalik söödas kasutada palju suuri osiseid, lisaks ka teatav ebatäpsus. Söödarakettte on mitmesuguse teostusega, on aukudeta kaugemale lendavad ja ka võimalik seal siis vedelamaid segusid kasutada. Aukudega variandi puhul on tühjenemine efektiivsem ja on ka nn. spomb rakett, mis võimaldab söötmisel kasutada ka ainult boile ja kadudeta sööt kohale toimetada. Spombi heitmisel peab olema heide kaares, et rakett maanduks otsapidi vette ja avaneks. Söötmist on parem sooritada kahekesi, kus üks täidab ja teine heidab, siis kujuneb välja rütmiline tegevus, mis parandab täpsust. Söödaridva rull peaks olema varustatud nööriga, olema tugeva konstruktsiooniga, omama piisavalt suurt pooli ja  kiire ülekandega.

    Cobra ehk heitetoru on väga vajalik abivahend, mis võimaldab heita boile piisavalt kaugele ja mis peamine, teha seda vaikselt.  Võistlustel, kus raketiga söötmise aeg on piiratud, on see ainukene abivahend söötmiseks väljaspool seda aega, lisaks saab alati kiiresti peale võttu sinna kohta saata mõned boilid. Neid valmistatakse erinevate mõõtmetega, tuleb arvestada oma poolt kasutatavate boilide mõõtudega ja seda, et mida suurem boil, seda raskem ja kaugemale lendab. Kasutusmugavuselt on kergemad variandid paremad, kuid seejuures peavad nad olema ka tugevad ja istuma kindlalt käes, mida pikem vahend, seda kaugemale on temaga ka võimalik heita, kuna annab enam energiat edasi. Söötmisel tuleb hoida kindlalt õiges asendis käes ( soovitavalt kindaga), jälgida käe liikumist heitel, boilid on hea omada käepärast, kas vöökotis või spetsiaalsel kõrgel alusel, niiviisi ilma liigsete liigutusteta saavutame parema täpsuse. Heiteomaduste parandamiseks on hea toru aegajalt niisutada, siis pöörlevad seal boilid paremini, mistõttu parem täpsus- kaugus. Kui toru ei kasuta, siis peaks ta hoidma varjus vältimaks ülekuumenemist, mis võib viia toru kõverdumiseni.

   Kui on tegemist lühemate distantsidega, umbes 30-40 meetrit, siis on võimalik kasutada söödakadasid. On olemas ka spetsiaalsed kummidega varustatud jalgtoel katapuldid, kuid praktilises elus on nad vähekasutatavad. Nagu me lapsepõlvest teame, siis oleks hea kada hoidvas käes kasutada kinnast, mis kaitseks kätt kummi katkemise korral. Veel on võimalik kasutada ka spetsiaalset heitkoppa, mis sobitub kahva varre otsa.

Tegime boile!

 Kõigepealt tegime suurele kalale ühe boili.

Siis rullisime väiksematele kaladele ka midagi.

                                                                     Siis keetsime.

                                                                     Asetasime kuivama .

                                                        Kokku saime 4 erinevat sorti boile.

Meisterdused

Piiratud materiaalsete võimaluste korral on mitmeid karpkalapüügi abivahendeid ka ise valmistada. Kui on olemas oskused, töökoda ja tehniliste seadmete ja materjalide olemasolu, siis nende esemete kvaliteet pahatihti isegi ületab laiatarbe toodangut. Kuna, aga üldjuhul on siiski tegemist piiratud võimalustega, siis on nemad abiks eeskätt rahakoti tervisele, samas andes teatava emotsionaalse heaolu oma käelisest tegevusest.

   Tinade valamist siin ei käsitle, see on kõigile arvatavasti tuttav. Karbitinade katmise moodustel maskeerimise eesmärgil siiski lühidalt. Lihtsalt küllaltki kindla tumeda katte saab, kui kõigepealt valatud tinaraskused asetada ööpäevaks äädikhappesse ja seejärel ööpäevaks kangesse kaaliumpermanganaadi lahusesse.

Värvimisel on peamiseks ohuks värvide lõhn. Võimalik on katta raskused liivapuruga, kasutades selleks kuumutatud vedeldatud liimipulkasid, mida kasutatakse kuumutava liimipüstoliga. Kui püügikoht ei ole väga kaugel, siis on võimalik kasutada kividest valmistatud raskusi.

Lipsuhoidja

Valmistatud laste pinalist

Rod pod

Meie näidis, mis ei nõua valmistamisel erilisi oskusi ega materjale.

Kasutatud olemasolevad sobilikud õhukeseseinalised metalltorud, nurkühendustel on kasutatud plastmassist santehnilisi kolmikuid, ainult pika vahetoru puhul on metallist kolmikud jäikuse tagamiseks.

Antud konstruktsioon on küllaltki stabiilne, miinuseks võib lugeda natukene suuri transpordigabariite ja vähest jalgade regleerimise ulatust.

Mehhaanilised signalisaatorid-swingerid.

Kasutusel kõik käepärastest materjalidest , pilt on piisavalt illustratiivne. Välgumihklist läbipaistvasse ümbrisesse on esiotsa auk puuritud valguspulga asetamiseks.

Karbimatt1

Kasutatud  tugevat mummulist pakkematerjali 2 kihti, mis kaetud impregneerriidega. Võib kasutada ka muud suvalist materjali, peab tagama  pehmuse ja ei tohi vettida, sellepärast poroloon ei ole just kõige parem materjal, kuigi teda saab kasutada.

Karbimatt2

Kasutatud väikelaste täispuhutavat paati, millele õmmeldud äravõetav impregneeritud riidest kate, mida on võimalik mustumise korral pesta.

Säilituskott

Kasutatud spordiriiete võrgutaolist voodrimaterjali, millele külge õmmeldud tõmblukk ja nöör.

Söödarakett

Täiendus, et oleks mugavam raketti välja kerida peale tühjendamist.

Rakett on võimalik ka ise valmistada, näiteks kasutatud neutraalse silikooni tuubist, millele on kinnitatud nöörid ja etteotsa vahtplastist pea.( ei tohi kasutada tavalist äädikhappelist silikoonituubi lõhna pärast)

Vanad videod carper.su foorumi lehelt

Kellel huvi on, siis võib ka ise sarnaseid katseid korraldada. Antud katse abil üritatakse modelleerida karbi võttu mitteaktiivselt toituva karbi puhul, kus kala ei liigu. Antud katsed ei näita valmistatud montaaži tegelikku efektiivsust, kõige kindlam näitaja on ikkagi kala matil. Pigem on abiks montaaži käitumise mehhanikast arusaamisel.

Seletuseks niipalju:

1.videol

1. Banaan rõngaga po-up

2. Wide Gape juus lähtub konksusilma juurest

3. WG silikoontoruga

4. WG rõngaga

5. Long Shank termokahaneva toruga

2. videol

1. WG termokahanev + silikoon toru

2. WG juus lähtub konksusilma juurest, lipsul haavel

3. Banaan rõngaga juusel jäik osa, mis ei lase rõngal konksusilma juurde liikuda

4. nn Hinged Rig, montaaž liigendiga, mis tagab eriti hea liikuvuse rõngaga

5. nn Hinged Rig, montaaž liigendiga, mis tagab eriti hea liikuvuse silikooniga

Juusrakendatud lipsud

Vastavalt kasutatavale materjalile on pehmest materjalist, jäigast kaetud materjalist ja kombineeritud erinevatest materjalidest lipsud.

Sööda esitlemise järgi uppuvad, neutraalsed ja ujuvad.

Lipsu valikul tuleb arvestada veekogu põhja iseloomu- kas mudane või kivine, taimestikuga jms., püütava kala oletatavat suurust, kas kala on arglik jne.

   Eduka püügi eelduseks peab rakendatud lips vastama teatud nõuetele- hea isehaakimine, ei tohiks heitel sassi minna, piisav tugevus kala väljatoomisel, silmatorkamatus ja peibutise loomulik esitlemine. Kõiki neid asjaolusid ei ole võimalik üheselt jälgida, seetõttu tuleb leida mõistlik kompromiss. Kui oleks mingisugune montaaž, mis järgiks kõiki neid asjaolusid, siis kõik kalamehed kasutaksid ainult seda ja ei oleks välja töötatud sellist suurt hulka erinevaid rakendusi. Enimkasutatud on jäigast materjalist lipsud:

võimaldab valmistada rakendust nii uppuva kui ujuva boili tarbeks, jäiga pealispinna osalise eemaldamisega saavutame sarnase liikuvuse kombineeritud lipsuga, boili parem esitlemine ja kalal on seda lihtsam sisse imeda, konks pöördub tänu pehmele osale sobilikku asendisse, mis tagab haakumise kala lihavasse alalõuga. Tänu jäikusele on vähene sassimineku oht heitel, jäik materjal on vastupidav veekogu põhjas olevatele kivikestele ja teokarpidele. Täielikult jäigast materjalist lipsu puhul ei ole tagatud konksu liikuvus, kalal on seda samuti raskem haarata ja samas võib ta ka tänu materjali jäikusele paremini ohtu tajuda ja sööda suust välja sülitada. Punutud lipsumaterjalide tugevus väljendatakse naelades, enamlevinud 15-25 naela.

   Konksu puhul peame olema kindlad tema teravuses, levinud meetod on proov küünel- terav konks peab lõikuma küünde isegi väikese surve all. Konksu teravust on võimalik vaadelda ka luubi all, võib üllatuda pahatihti, kui kumer ja ebamäärane on konksu teravik, pahatihti on konksu ots väändunud  juba pakendis, selletõttu on paremad pakendid, kus iga konks on eraldi fikseeritud. Konksu teravust tuleb kontrollida ka uute konksude puhul ja alati enne igat rakenduse sisseheidet.

  Lipsu valmistamiseks võtame vajaliku pikkusega materjali tüki, umbes 40cm. Eemaldame otsast umbes 15cm kattekihti, kas küüntega või kasutades spetsiaalset abivahendit. Erinevatel materjalidel on kattekihid erinevad, mõni irdub kergemini, mõni raskemalt- tuleb jälgida, et sisemine punutis ei saaks kattekihi eemaldamisel vigastada.

Hambaid kasutada kattekihi eemaldamiseks ei soovita, kuna hambaarsti teenused on meil küllaltki kulukad. Moodustame tavalise sõlme abil pehme osa peale väikese aasa.

Võtame väikese silikoontoru jupikese, paneme lipsu otsa ja viime sealt konksu läbi- kogu see protseduur on soovitav teha materjali otsa juures, kuna siis saab kahjustuse korral vigastatud koht hiljem ära lõigatud.

 Boilinõela abil monteerime  aasa külge  boili ja kinnitame stopperiga. Juhul, kui on soov kasutada kahte erinevat boili (nn. lumememm), siis selleks, et tagada boilide teineteisega koospüsimine, tuleb veel sinna pehme osa peale asetada silikoonstopper, millega boilid omavahel kokku fikseerida.

Suuname vaba lipsumaterjali osa konksu välisküljelt läbi aasa, teeme 7-8 keerdu ümber varre ja suuname uuesti konksu välisküljelt läbi aasa- see on nn. sõlmeta sõlm- knotless knot. Sõlmimisel peame eelnevalt reguleerima juuse pikkuse, selleks on vajalik boili kinnitamine( on olemas spetsiaalsed abivahendid, mille abil on võimalik seada juuse pikkus ilma boili asetamata). Boil peaks saama vabalt pöörelda ümber konksu, liigutades boili peaks igas asendis jääma oma 2-3 mm tema ja konksu vahele, sellega tagame kala puhul sööda haaramisel konksu pöördumise meile vajalikku asendisse ja haakumise kala lihavast alalõuast.

Liiga pikk juus võib keerduda ümber konksu ja liiga lühike ei taga vajalikku liikuvust ( on olemas spetsiaalsed pikendusega stopperid, mille abil on võimalik kasutada suuremaid söötasid valmisseotud lipsude korral,  arvestada tuleb, et  konksu ja sööda suurus peaks olema omavahel kooskõlas, väga palju mängumaad siis arusaadavalt ei ole.)

Boili- konksu sobivustabel
	Boili diameeter	Konksu suurus
	8 мм	10
	10 мм	8
	12 мм	8
	14 мм	6
	16 мм	6
	18 мм	6/4
	20 мм	4
	22 мм	4

Antud tabel on soovitusliku iseloomuga, kuna konksude numeratsioon ja mõõdud on siiski erinevad.

Kasutades abivahendeid tuleb sõlm pingutada, peale pingutamist tuleb jälgidas, et juus kulgeks piki konksu väliskülge, eelnevalt konksule asetatud silikoon torukene asetseks konksuteraviku vastasküljel. Võimalik on sõlme fikseerimine liimi abil, täpikene mõlemasse otsa- tuleb vältida liimi liigset kasutamist, kuna see võib muuta kinnituskohad nõrgemaks. Sõlme kinnitamise järel võiks peale konksu olla 2-3 cm katteta materjali. Kui kasutada tavalisi lühikesevarrelisi konkse, siis haakeomaduste parandamiseks võib varrele panna jupi termokahanevat toru, mis oleks konksuvarre mõtteliseks pikenduseks. Toru pikkus peaks olema selline, et kataks konksuvarrel sõlme ja vaba osa oleks peale termotöötlust selline, et lipsu väljatuleku koht oleks samal joonel konksu teravikuga, konksu pöördeomaduste parandamiseks tuleks otsast lõigata välja sälk või boilinõela abil vedada lips läbi toru otsa, mis tagab selle, et lips väljub kindlalt samal joonel konksu teravikuga ja tagab siis haakumisel konksu pöördumise vajalikku asendisse.  Toru tuleb konksule vedada ja seejärel keevas vees kuumutada ja vormida sobilikku asendisse, vees peaks olema ainult töödeldav osa, pärast protseduuri vajalikus asendis jahutada. Veel võib ka haakeomaduste parandamiseks kinnitada lipsumaterjali jäiga osa algusesse väike tinahaavel või kasutada selleks pehmet tina- viimase puhul on lipsumaterjali vigastusoht väiksem.

 Seejärel asetada lipsule silikoonkoonus ja otsa sõlmida aas või siduda rõngas, mille abil on siis võimalik kiiresti püügi käigus klipsi abil lipse vahetada. Koonus on kasulik selleks, et klipsile asetatult väldib ta lipsu juhuslikku lahti tulekut ja samas hoiab ka lipsu kindlas asendis, mis aitab vältida sassi minekut. 

Valmis lips on vaja auru käes kuumutada ja sirges asendis jahutada, lipsude hoidmine peab toimuma lipsuhoidjas, et vältida nende deformeerumist.

 

   Kombineeritud lips fluorkarbonist ja pehmest lipsumaterjalist.

Eriti aktuaalne kevadel ja selge vee korral, kuna fluorkarbon on oma omaduste tõttu vees nähtamatu, tänu jäikusele ei lähe lihtsalt sassi ja tagab hea peibutise esitluse.

Lipsu valmistamise protsess analoogne eelnevaga. Võtame umbes 20 cm pehmet lipsumaterjali, seome juuse aasa, asetame boili, silikoontorukese konksule, vajadusel juusele silikoonstopperi, seame konksu, reguleerime juuse pikkuse, kinnitame sõlmeta sõlmega, lisame termokahaneva toru. Edasi seome pehme lipsumaterjali ja fluorkarboni omavahel sarnase sõlmega, mida kasutasime pealiini ja shock leaderi ühendamisel, pehme osa pikkus peaks olema sarnasel eelnevaga 2-3 cm. Asetame lipsule silikoonkoonuse, sõlmime aasa või rõnga. Valmisseotud lipsud tuleb hoida lipsuhoidjas.

 Lipsude omaduste kontrollimiseks võib nende omadusi kontrollida peopesal- asetades boili peopesale ja vedades teisest otsast üle serva on võimalik jälgida, kas konks pöördub ja tungib oma teravikuga peopesasse, see annab mingil määral kindlust lipsu korrektsuse suhtes, on mõned montaažid, mis niiviisi ei haaku, kuigi kala püüavad väga edukalt. Peamine õige lipsu näitaja on siiski karpkala matil.