Balti karikas 2016

Peteris Dikis Upesciems

28.-31 juuli toimus esimene Balti karikas karpkalapüügis, kus osalesid Eesti, Läti ja Leedu esindused, igast riigist 6 võistkonda. Leedu esindus oli professionaalne, nende meistrivõistluste kolme etapi tulemuste järgi 2-7 koha omanikud. Korraldajamaa Läti poolt oli tänu nende teatavatele nägelemistele sealsete karpkalapüüdjate vahelm esindus natukene nõrgem, kuid siiski tasemel, mida näitas ka lõpptulemus. Eestist sõitsid kohale meie aktiivsemad püüdjad, kes ei rahuldu püügiga oma koduveekogudel, vaid soovivad end edasi arendada ja oma oskusi võõrastel veekogudel pingelise konkurentsi tingimustes ka proovile panna. Tänu sellistele üritustele ja nendel osalemisele on Eesti karpkalapüügi huvilised astunud pika sammu edasi oma arengus, mis ei ole jäänud märkamata ka meie naabritele lätlastele. Hommikuse loosimise käigus selgusid meeskondade püügisektorid ja tuli tööle asuda. Veekogu üldpildi järgi oleks Minikalastaja võistkond eelistanud kas 1 või 9 sektorit, kus olid mugavamad tingimused. Lisaks mõlemad äärmised sektorid, kus ühelt küljelt ei oleks pressingut ja 1. Sektori juures oli väike saar, mis eeldatavasti peaks kaladele meeldima. Kaalumisel ringi liikudes oli seal saare ümber ka kalu näha. Loosi tahtel sattus meile 18 sektor, mis samuti äärmine. Antud sektor ka perspektiivne, läheduses kaldaäärne pilliroosopp, kus eeldatavasti kala varjub, põhi suhteliselt kõva, sügavus väike.Sektori piirimärgid ei lubanud meil heita otseselt pilliroo äärde. Kala oli kuuma ilma tõttu väheaktiivne, kuid väljahüpped olid peamiselt 10.-18. sektoritepoolsel küljel, 1.-9 sektori alal neid niipalju ei täheldanud. Kuna sellel veekogul oli see üldse esmakordne võistlus, siis loomulikult kala tõmbus peale massilist sissesöötmist veekogu keskele ja esialgu valitses vaikus. Minikalastajal oli esimene võtt kella 13 ajal kuid kahvamisel murdus konks ja kala pääses minema. Nüüd oli meie võistkonnal võimalus nautida teiste parastamist ja soovitusi oma alumiiniumkonksud välja vahetada. Sellega päästsime me Oti, kelle sarnane kogemus Järanikul on nüüd ajaloo hämarustesse vajunud. Sel aastal oli meil juba teine sarnane juhtum, kogu meie karpkalapüügi  aja jooksul meenub eelnevalt ainult üks juhtum. Sel aastal on meid alt vedanud siis Korda kurv shank ja nüüd siis Byron. Esimesel ööpäeval toimus kogu tegevus valdavalt meiepoolsel küljel, esikohal oli meie kõrval 17. Sektoris asetsev kohalik meeskond ja temale järgnesid leedukate Alexbaits ja Eesti Dorpat Carp Catchers, kala oli üldiselt väiksemapoolne. Reede õhtuks õnnestus Dorpatil end esimeseks rabeleda, nende järel Alexbaits ja lätlaste G and L ( Malpilsist Eesti- Läti Sõpruskarikalt meile tuttav võistkond, kes seal esireas on). 11. Sektoris leedukate Ovila püüdis karpkala 8.25 kg, mis jäi kuni lõpuni suurimaks.Laupäeva hommikuse kaalumise ajal selgus, et G and L on oma sektori tööle saanud ja esikoha hõivanud, nende järel Petera Dikis ja Alexbaits. Kolm võistkonda olid kalata, teised olid juba kalaga. Võistkonnad toimetasid usinalt oma oskuste kohaselt, kel enim oskusi neil ka tulemused paremad. Meie oma sektoris nägime küll kala väljahüppeid söödaplatsi juures ja ka sööda söömist, millest andsid märku veepinnale tekkivad kanepiõli laigud, kuid vaatamata sellele kala konksu otsa meelitamine meil ei õnnestunud. Vahepeal muutsime ka püügipaiku, et ehk saadab edu meid mujal, kuid tulemusi ei järgnenud. Pühapäeval oli meil õnnetu äraminek kala kahvamisel. Kala ei õnnestunud kuidagi pinnale tirida ja tal õnnestus  kaldaäärse betooniplaadi servaga lips läbi lõigata. Ilm pakkus meile kõike, alates palavast leitsakust- temperatuur üle 35 kraadi, kuni äikesevihma ja tugevate tuulehoogudeni. Telgi püstitamisel tuleb meeles pidada matkatarkusi, et ei uputaks ära ja kinnitused peavad korralikud olema. Viimase kaalumise ajal üleläinud paduvihm andis järele ja lõputseremoonia ajal paistis päike. Esikoht G and L, teine koht Alexbaits ja kolmas koht Petera Dikis, suurim kala Ovila. Riigiti siis loetelu alt üles, 1. Koht Leedu, 2. Koht Läti ja 3. Koht Eesti. Tänud korraldaja Copesnams- Maris Nukisele ja sponsorile Miranda Spice, kes oli omalt poolt lisanud rahalised auhinnad.

MM 2016 Prantsusmaa

Sel aastal osaleb 20.-24. Septembril Prantsusmaal rekordiliselt 26 riiki. Vahepeal kaks aastat eemal olnud Moldaavia ja neli aastat eemal olnud Kreeka on jälle osalejate seas.

Upesciems- tutvumisretk

Plaanipärane tutvumispüük kujunes küll lühemaks planeeritust, reedese väljasõidu asemel ja siis hilisema ümerarvestuse kohaselt, mille järgi pidime me kohale jõudma vähemalt laupäeva varahommikul, siis tegelikult jõudsime alles ennelõunal kohale. Ilm oli kena- päike ja soojus, just selline, et puhata ja päikest võtta. Kuumus tahtis liiga teha ja vaatamata sellele, et püüdsin enamasti varjus olla, õnnestus päikesel siiski natukene liiga teha. Õnged sisse heidetud, siis jäime ootele. Kuna meie luuregrupi eelsalk Andrese ja Egoni näol oli juba varem kohal, siis nendel olid tulemuseks mõned väikesed karpkalad ja kogred Andresel, ka Egonil õnnestus siiski lõpuks kokre näha. Kala oli väheaktiivne, puhkas samuti. Meil õnnestus pühapäeva varahommikul üks umbes kolmekilone karbikene kätte saada. Muidu oli ainult üksikuid piiksatusi ja hilisemal väljakerimisel siis tühjad rakendused. Kogred tõenäoliselt üritasid bolidega hakkama saada. Andrese saakide järgi otsustades tegemist siiski suhteliselt väikeste isenditega, kellele suuremad bolid ülejõukäivad olid. Pühapäeva öösel hakkas juba müristama ja hoomikul oli ka vihm kohal- ilmaprognoosid läksid täppi. See võis mõjutada kalade käitumist. Kalade väljahüppeid ( õhtusel ajal aktiivsemalt) võis täheldada kogu veekogu ulatuses. Teistele huvilistele võiks siis niipalju mainida. Veekogu on suhteliselt madal, sügavus keskmiselt meetri ringis, kõige sügavam koht pidi olema keskel 2,5 m. Põhi on savine, saviliivane. Savisesse põhja kipuvad tinad kinni jääma. Pehme põhja korral loomulikult eelistatumad popup boilid, boilid rohkem teravad ja kalamaitselised. Meie kala tuli küll põhjarakendusele. Kui Google mapist vaadata, siis tegemist selle tiigiga, mis jääb Alberta dikisest vasakule. Sealse tammi peal peab arvestama, et hiljuti on täidetud seda ehitusprahiga, on klaasi- ja keraamiliste plaatide kilde, telgivaiu on raske sisse lüüa. Kahe tiigi vahel sissesõidul on väike putka, kust on võimalik osta karastusjooke ja krõpse.

Süües kasvab isu

Eesti lipupäeva vääriline kena saavutus. Kuna eelmine rekordiparandus oli väikesevõitu, siis vaja ju oma positsiooni kindlustada. Laupäeval 4.06 sündis Davet Dorbekil siis järjekordne uus Eesti rekord karpkalapüügi vallas. Lõuna Eesti järvel alustas Davet püügisessiooni reedel peale lõunat.  Laupäeval kella 10-13 vahel oli kolm võttu- rekordkarp kaaluga 21.3 kg eksis konksusööda otsa kella 11 ajal. Söögieelistuseks oli mais-tiigerpähkli lumememm, tundub olevat selle aasta hitt. Pühapäeva hommikul oli lõpetuseks veel üks „ väiksemat sorti“ karpkala12.5 kg. Davet lubas nüüd natukene pausi pidada nii et rekordijahtijad, teil on võimalik pingutada, et lähedaste tulemusteni jõuda või isegi ületada.

Eesti rekordkarp elab

Pühapäeval  22. mail õnnestus Eesti kehtiva rekordkarpkala püüdjal Davet Dorbekil oma tulemust tervelt 600 g võrra parandada. Senine teadaolev Eesti rekord 18,5 kg ( jutud liiguvad küll suurematest tabatud isenditest) , Eestis küll minu teada ametlikku tabelit ei peeta ja seetõttu ei ole ka ära fikseeritud rekordi registreerimise korda. Mujal on kala kaalu, pikkuse ja ümbermõõdu fikseerimine tunnistajatega. Möödunud aastal Ungaris tabatud karpkalapüügi maailmarekordi fikseerimiseks koostasid püüdjad notariaalselt kinnitatud akti. Kõigile Eesti karpkalapüüdjatele siiski uueks teetähiseks mille poole püüda ja mida ületada oleks 19,1 kg.

Ühele Lõuna- Eesti järvele saabus Davet laupäeva hommikul, ettevalmistused võtsid oma aja, kuid lõunaks olid õnged sisse heidetud. Eelnevat peibutussöötmist ei olnud tehtud. Pühapäeva hommikul signalisaatori pirin, kuid äraminek. Pühapäeval siis kella 20 paiku kala otsas, tegemist oli tugeva kalaga, kes püüdja oskused proovile pani ja lihtsalt end kätte ei andnud, kuid seekord oli õnne. Õigesti timmitud rakendus ja oskus kala ohtlikest kohtadest eemal hoida andsid tulemuse. Kala 19,1 kg oli matil, maitseeelistus oli mais-tigerpähkel. Peale fotosessiooni sai kala tagasi oma loomulikku keskkonda, et edaspidiseks suurust kasvatada. Esmaspäeval oli veel üks äraminek. Suured kalad tunnevad väga hästi oma veekogu ja neile on pelgupaigad teada, seetõttu on igas veekogus sealsete suurte isendite tabamine paras õnnemäng.

Eesti-Läti Sõpruskarikas 2016

12.-15. mail toimus Lätis Malpilsis juba neljas Eesti-Läti sõpruskarikas. Osales 8 võistkonda Eestist ja 8 Lätist. Võistluse eel oli kena päikeseline ilm, ilmateade lubas küll reedeks-laupäevaks vihma ja äikest, mis siiski tõeks ei osutunud. Vihma sadas laupäeval, kuid pühapäeva hommikul oli kuiv ja oli võimalik telgid ja varustus kuivalt kokku pakkida. Peale loosimist sektoritesse asudes ja eelnevate aastate tulemustest lähtudes sihtis Dorpat Carp Catchers esikohta, et paranda oma eelmise aasta tulemust. Tuhnik oli samuti 5. sektoris löögivalmis ja arvestas tõenäoliselt medalikohaga. Algussignaali kõlades oli juba varsti 1. sektoris asetseval Dorpat Carp Catchers võistkonnal esimene kala käes, peagi järgnes ka teine, siis aga õnneratas pöördus ja oli rida äraminekuid ja rakenduste purunemisi. Teistes sektorites valitses pinev vaikus. Meie asetsesime alumisel järvekesel, meie kõrval Sigulda 84, kes ka möödunud aastal Eesti võistlusel osales ja kolmandaks tuli. Pika ja vaevalise heitluse tulemusena hakkas võistkondadel kala tulema. Seekord 16 võistkonnast õnnestus kala tabada 12 võistkonnal, mis on juba tubli edasiminek, kui arvestada 2013 a. 16-st 3 meeskonda kalaga, siis Tuhnik 3. koht. 2015 a. 16-st 6 meeskonda kalaga, Dorpat Carp Catchers pingelises heitluses 2. koht. 2016 a. Siis Sigulda 84 1. koht, eelnev esikohapaar G and L ( Guntars and Lolita- senini esikohad saavutanud) 2. koht ja Dorpat Carp Catchers 3. koht. Malpilsi võistluste ajaloo esimese amuuri tabas A Team. Big Fish 15, 75 samuti Sigulda 84. Korraldaja Copesnams poolt lubatud Shimano Tribal ridvad üle 15 kg kaaluva karpkala eest reaalselt küll uut omanikku ei leidnud, kuna oli tegemist mingi praagiga ja üle ulatati ümbrik vastava rahasummaga. Kuna tegemist ju Sõpruskarikaga, siis peab ka ära kirjeldama reaalse sõbraliku koostöö. Pühapäeva varahommikul, kella 6 ajal  Arnold valves. Istudes varju all, nautides hommikukohvi ja ärkavat loodust. Kuulen, et keegi hüüab midagi, alguses arvasin, et keegi kutsub oma koera.  Siis vaatan varju serva alt välja ja näen, et naabermeeskonna Renars liigub ritv lookas nende tsoonis asetseva künka otsa, kuna kala on otsustanud küljepealsesse soppi ujuda, kus tal juba varem olid mõned äraminekud. Tema paarilised aga magavad rahulikku und. Jooksin nende sektorisse, haarasin kahva ja pakkusin abi kahvamisel. Esialgselt oli plaanis kalal lasta sinna soppi ujuda, kus ma oleks siis kahvaga ees oodanud. Seal künka käänaku peal oli aga vettelangenud puu, kuhu ridva liin tal kinni takerdus. Nüüd vahetasime me osad, mina võtsin ridva oma kätte ja Renars ronis selle veesasetseva puu alumisele oksale- minul oli kogu aeg hirm, et see suhteliselt peenike oks tema raskuse all ära murdub samas oli ka küllaltki tegemist sel järsul vihmamärjal nõlvakul püsimisega. Renars puul, soovitasin see oks ära murda mille taha liin oli takerdunud, et oleks võimalik ridvaga natuke kala juhtida, kuna tundus selline korralik tegelane otsas olevat- senini ei olnud me teda näinud. Ritv vaba, ulatasin temale kahva- esimesel korral kahvamine ei õnnestunud, nüüd püüdis ta liinist kala lähemale sikutada, mille ma ära keelasin, kuna minul oli parem ridvaga rahulikult kala ülespoole vedada. Veepinnal kalal rapsima hakates oleks liinist hoides kaotus kindel olnud. Teisel korral  kala rahulikult lähemale ja ülespoole vedades õnnestus ta meil kenasti kahva saada. Oks ragises mehe ja kala raskuse all, kuid ei jõudnud kala üle pealmise oksa tõsta, nüüd pidi vahepealseid väiksemaid oksi murdma, et altpoolt avaus moodustuks, mille kaudu lahtivõetud kahvas kala kaldale vedada- andsin ridval liini vabaks ja ulatasin kahva varre, et saaks selle abil oksalt kalda peale astuda. Kaldal siis selgus, millise kena kalaga tegu. Kuna Renarsi kaalul patarei tühjenenud, siis sai meie kalakaal esmakordselt sellist raskust taluda. Sportlikku adrenaliini oli küllaga, kuid kuidagi suutsin rahulikku mõistust säilitada, vist seetõttu, et tegemist teise meeskonna kalaga. Meie võistkonnas muidu kipun mina see olema, kes rohkem rabistama kipub. Minikalastaja jäi siis järjekordselt kalata, kui mitte välja arvata latikad ja üks karpkala- kogre hübriid, poised sellel kalal puudusid, kuid kehakuju oli rohkem karpkala moodi ja oli ka nn. saag alumisel tagauimel millega ta meil kahva kinni jäi. Eelnevat sel aastal arvestades siis tulebki vist Minikalastaja võistkonnal kalavaba aasta, kui nüüd just Tarvo meid needusest välja ei too.

5. Nations Carp Cup 2016

Sel aastal juba teistkordselt Leedu karbiklubi Aukso Zvinas poolt korraldatav võistlus toimus 4.-8. maini- kestvus 96 tundi. Osalejad viis riiki Eesti, Läti, Leedu, Venemaa ja Poola, igast riigist 2 võistkonda. Eesti jäi eelmisel aastal neljandaks edestades Poolat, seekord oli siis meil võimalus- kas samm edasi või tagasi. Lätlased olid sõjakalt meelestatud ja lootsid lõpuks ikka ka esikoha välja võidelda. Kogunemine toimus tavapäraselt juba eelõhtul koos tavapärase koosistumise ja tünnisaunaga. Sel õhtul olime me veel sõbrad- järgmisel päeval rivaalid. Ilm oli soojem, kui Eestis. Kala erinevalt möödunud aastast aktiivsust üles ei näidanud. Sellel aastal küll juba mitmeid kenasid isendeid tabatud- suurim 18 kg, seda küll 7. Ja 8. sektoris. Hommikul avamisel reeglite tutvustamine, loosimine ja riikide vaheline kingituste jagamine. Eestlastele loosi tahtel 4. sektor- Tuhnik ja BCE, 9. sektor- Minikalastaja. Sektoris markerdamine ( konsultatsioon koduesindajaga Tipptopi näol, kes sügisel selle sektoriga tuttav) ja juba kõlas avasignaal. Heitsime õnged sektori vasakul serval asetseva kõrgenduse peale, söötsime natukene boilidega ja jäime ootele. Kuna tegemist suhteliselt väikese veekoguga ja seal asetsevate tarkade asukatega, siis liigse lärmi tekitamine on ebasoovitav. Eelmine aasta oli terve esimene ööpäev vaikus, mis pidi seal olema tavaline. Kuid seekord teisiti, juba esimesel päeval tabati 2 kala- 6.(ainukeseks ta jäigi) ja 7. sektoris. Meil valitses vaikus, tegutsesime tavapäraselt- söötmine ümberheited, lipsudele erinevaid söötasid jne. Neljapäeval oli terve veekogu väljasurnud, ei tabatud mitte ühtegi kala. Vesi oli selge, kala väheaktiivne. Ilm oli päikesepaisteline ja väga sobilik päevitamiseks, Marekil õnnestus end ära põletada. Meie päikese all võisime paljalt olla, samas vastaskaldal puude all olid inimesed veel jopedes. Õhtul õnnestus meie naabritel kätte saada 11,9 kg karpkala, mis jäi pikaks ajaks võistluse surimaks kalaks ja nende ainsaks. Reede päeval sai Tuhnik ja BCE esimese kala- 6,1 kg. Laupäeva hommikuks oli kokku tabatud 13 kala, nendest 6 isendit 8. Sektoris leedukate poolt. Meie üritasime kah nulliringist välja pääseda- söötsime rikkalikult söödaplatsi, päeval sai proovitud pikki lipsusid jms. kuid tulemuseta. Pühapäeval võistluse lõppedes oli tabatud 34 kala, 8. Sektor leedukad 11 kala, 3. sektor lätlased 8 kala, 7. sektor venelased 7 kala, Eesti Tuhnika ja BCE 4. sektoris 4 kala. Minikalastaja jäi nulli koos ühe Leedu ja Vene võistkonnaga. Lätlased Imperial Baits esikohal 79,4 kg ja ka suurim kala 12,8 kg. Riigiti Läti, Venemaa, Leedu, Eesti ja Poola. Kahjuks vedasime me oma paarilisi alt, kuna meil ei õnnestunud tabada ühtegi kala. Venelaste väitel oli süü kuufaasides, siis väideti veel valet tuule suunda ja muid põhjusi, kuid peamine põhjus väheste kalade tabamises oli vist siiski veel kevadiselt jahe vesi. Veekogu peremees ütles, et püüdjad on kohal 4 kuud, ülejäänud 8 kuud õpetab ta kalu konkse eirama. Lõputseremoonia peetud, võis asuda koduteele. Järgmisel aastal uuesti, ehk siis õnnestub natukene paremini