Eesti-Läti Sõpruskarikas 2016

12.-15. mail toimus Lätis Malpilsis juba neljas Eesti-Läti sõpruskarikas. Osales 8 võistkonda Eestist ja 8 Lätist. Võistluse eel oli kena päikeseline ilm, ilmateade lubas küll reedeks-laupäevaks vihma ja äikest, mis siiski tõeks ei osutunud. Vihma sadas laupäeval, kuid pühapäeva hommikul oli kuiv ja oli võimalik telgid ja varustus kuivalt kokku pakkida. Peale loosimist sektoritesse asudes ja eelnevate aastate tulemustest lähtudes sihtis Dorpat Carp Catchers esikohta, et paranda oma eelmise aasta tulemust. Tuhnik oli samuti 5. sektoris löögivalmis ja arvestas tõenäoliselt medalikohaga. Algussignaali kõlades oli juba varsti 1. sektoris asetseval Dorpat Carp Catchers võistkonnal esimene kala käes, peagi järgnes ka teine, siis aga õnneratas pöördus ja oli rida äraminekuid ja rakenduste purunemisi. Teistes sektorites valitses pinev vaikus. Meie asetsesime alumisel järvekesel, meie kõrval Sigulda 84, kes ka möödunud aastal Eesti võistlusel osales ja kolmandaks tuli. Pika ja vaevalise heitluse tulemusena hakkas võistkondadel kala tulema. Seekord 16 võistkonnast õnnestus kala tabada 12 võistkonnal, mis on juba tubli edasiminek, kui arvestada 2013 a. 16-st 3 meeskonda kalaga, siis Tuhnik 3. koht. 2015 a. 16-st 6 meeskonda kalaga, Dorpat Carp Catchers pingelises heitluses 2. koht. 2016 a. Siis Sigulda 84 1. koht, eelnev esikohapaar G and L ( Guntars and Lolita- senini esikohad saavutanud) 2. koht ja Dorpat Carp Catchers 3. koht. Malpilsi võistluste ajaloo esimese amuuri tabas A Team. Big Fish 15, 75 samuti Sigulda 84. Korraldaja Copesnams poolt lubatud Shimano Tribal ridvad üle 15 kg kaaluva karpkala eest reaalselt küll uut omanikku ei leidnud, kuna oli tegemist mingi praagiga ja üle ulatati ümbrik vastava rahasummaga. Kuna tegemist ju Sõpruskarikaga, siis peab ka ära kirjeldama reaalse sõbraliku koostöö. Pühapäeva varahommikul, kella 6 ajal  Arnold valves. Istudes varju all, nautides hommikukohvi ja ärkavat loodust. Kuulen, et keegi hüüab midagi, alguses arvasin, et keegi kutsub oma koera.  Siis vaatan varju serva alt välja ja näen, et naabermeeskonna Renars liigub ritv lookas nende tsoonis asetseva künka otsa, kuna kala on otsustanud küljepealsesse soppi ujuda, kus tal juba varem olid mõned äraminekud. Tema paarilised aga magavad rahulikku und. Jooksin nende sektorisse, haarasin kahva ja pakkusin abi kahvamisel. Esialgselt oli plaanis kalal lasta sinna soppi ujuda, kus ma oleks siis kahvaga ees oodanud. Seal künka käänaku peal oli aga vettelangenud puu, kuhu ridva liin tal kinni takerdus. Nüüd vahetasime me osad, mina võtsin ridva oma kätte ja Renars ronis selle veesasetseva puu alumisele oksale- minul oli kogu aeg hirm, et see suhteliselt peenike oks tema raskuse all ära murdub samas oli ka küllaltki tegemist sel järsul vihmamärjal nõlvakul püsimisega. Renars puul, soovitasin see oks ära murda mille taha liin oli takerdunud, et oleks võimalik ridvaga natuke kala juhtida, kuna tundus selline korralik tegelane otsas olevat- senini ei olnud me teda näinud. Ritv vaba, ulatasin temale kahva- esimesel korral kahvamine ei õnnestunud, nüüd püüdis ta liinist kala lähemale sikutada, mille ma ära keelasin, kuna minul oli parem ridvaga rahulikult kala ülespoole vedada. Veepinnal kalal rapsima hakates oleks liinist hoides kaotus kindel olnud. Teisel korral  kala rahulikult lähemale ja ülespoole vedades õnnestus ta meil kenasti kahva saada. Oks ragises mehe ja kala raskuse all, kuid ei jõudnud kala üle pealmise oksa tõsta, nüüd pidi vahepealseid väiksemaid oksi murdma, et altpoolt avaus moodustuks, mille kaudu lahtivõetud kahvas kala kaldale vedada- andsin ridval liini vabaks ja ulatasin kahva varre, et saaks selle abil oksalt kalda peale astuda. Kaldal siis selgus, millise kena kalaga tegu. Kuna Renarsi kaalul patarei tühjenenud, siis sai meie kalakaal esmakordselt sellist raskust taluda. Sportlikku adrenaliini oli küllaga, kuid kuidagi suutsin rahulikku mõistust säilitada, vist seetõttu, et tegemist teise meeskonna kalaga. Meie võistkonnas muidu kipun mina see olema, kes rohkem rabistama kipub. Minikalastaja jäi siis järjekordselt kalata, kui mitte välja arvata latikad ja üks karpkala- kogre hübriid, poised sellel kalal puudusid, kuid kehakuju oli rohkem karpkala moodi ja oli ka nn. saag alumisel tagauimel millega ta meil kahva kinni jäi. Eelnevat sel aastal arvestades siis tulebki vist Minikalastaja võistkonnal kalavaba aasta, kui nüüd just Tarvo meid needusest välja ei too.