Nädalavahetus

Nädalavahetus möödus kalastades. Pühapäeva õhtul tsivilisatsiooni rüppe naastes, ootas ees uudis selle kohta, et Antslas on Andres Turnasel õnnestunud tabada 18,5 kg karpkala. Kala piltidel nägi igati kena ja soliidne välja, kahju muidugi, et ta saatus oli minna kõige kaduva teed. Õnnestus ka püüdjaga kontakt leida, et vähemalt saaks sellise soliidse kala vanuse määrata. Tõenäoliselt huvitab meid kõiki, kui palju aega kulub looduslikes tingimustes meie kliimas kalal sellise kaalu saavutamiseks. Kala püütud käsiõngega, liin 0,28 ilma lipsuta, söödaks maisitera. Ka vanad ja kogenud kalad lähevad mõnikord alt. Loodame tulevikus, et peale sellise hiiglase tabamist tema kurbadesse silmadesse vaadates muutub kalamehe süda härdaks ja peale pildistamist õnnestub kalal oma eluteed jätkata. Meie kalastamine ei olnud niivõrd edukas. Kuna eelnevalt oli selge ilm, mis rohkem sobilikum päevitamiseks, siis ka kalad otsustasid meie söötasid ignoreerida. Pühapäeva varahommikul oli siis meie esimene võtt, siin ma ei arvesta neid juhuslikke piiksatusi, mis võisid olla põhjustatud ei tea millest. Antud rakendus oli meil eemal vastaskaldas, kus hea veealune maha langenud puude rägastik eeldatavasti kalale pelgupaika pakub. Kala üritas kohe alguses kord vasemalt, kord paremalt sinna peitu pugeda, kuid siiski õnnestus ta avavette meelitada. Seepeale suundus ta meiepoolsesse kaldasse, kus lähedalasetsevas taimestikus vabaneda üritas. Taimedest välja meelitades andis korra liin järele, mistõttu kostis üle järve Tarvo valjuhäälne sõnavaling- siinkohal ma seda edasi ei kanna. Siiski-siiski kala oli ikkagi veel liini otsas, nüüd seda ettevaatlikumalt ja tasa ja targu õnnestus ta meil ikka kahvata. Kena 8,6 kg soomuskarp. Peale pildistamist ujus ta väärikalt oma toimetusi edasi tegema. Ei olnud tegemist mingi rekordiga, kuid igati meeldejääv elamus. Kevadised veekogu puhastustalgud andsid meile selle tulemuse, meiepoolse kalda mahalangenud puud olid sealt koristatud. Minikalastaja meeskonnal see siis 54. kala sel aastal, kahjuks enamus neist välismaised. Järgmine nädalavahetus peaks eeldatavasti lisa tooma, kuna Minikalastaja Waterbird Cup Lätis toimumas.

Eesti läti sõpruskarikas 2015

4.-7. Juuni 2015 toimus Lätis Malpilsis juba järjekorras kolmas sõpruskohtumine kahe naaberriigi karbiküttide vahel. Esimene kohtumine sellel veekogul ei õnnestunud külma ilma tõttu just kõige paremini. Sel aastal olid lootused suuremad. Loosimistulemuste järgi (eestlased-lätlased vaheldumisi), paigutusid meeskonnad sektoritesse. Kuna eelnevalt oli teada, et kala antud veekogus on väga tundlik liigse müra suhtes, siis raketiga söötmine oli viidud miinimumini, ainult kella 13.-15-ni. Ilmateade ennustas vägagi muutlikku ilma, mis ka tõeks osutus, temperatuuride erinevus oli väga suur ja saime hulga päikest külma tuulega kui ka vihma. Minikalastaja võistkond sattus 9. Sektorisse kogunemiskoha juurde, mis oli väga mugav, kuigi soovinud oleks mujale. Meist vasakul kõrgel kaldal oli Sigulda meeskond ja paremal naiskond Alata. Naised on kogenud ja staažikas võistlusteam, möödunud korral samal veekogul tulid nemad teiseks. Ülevalpool paiknesid Dorpat Carp Catchers ja nende järgi G and L- eelmise korra meistrid. Kui võistlusest rääkida, siis juba algusest peale toimus tihe ja aktiivne rebimine just nende kahe võistkonna vahel. Alguses pääses mõni tund peale starti juhtima Dorpat, kella kahe ajal duubliga ( minu teada vist Andresel esimene duubelkarp), kuid tänu ettevaatlikule ja oskuslikule tegutsemisele õnnestus neil mõlemad kalad kahvata ja sealt edasi niiviisi ka jätkus. Kord lätlased, kord eestlased, need kaks võistkonda olid ainsad, kes tõsiselt tööd tegid ja võistlesid. Meie ülejäänud, lätlased-eestlased võisime lihtsalt aega veeta ja puhata, mõned kalad tabati ka teiste meeskondade poolt, kuid tulemus oli juhuslik ja kehv. Tuhniku meeskond võitles aktiivselt kokrede, nurgude linaskitega. Tigertop juhtis karpkalad oskuslikult kaldaranti või roostikku, kus nad siis ära lahkusid. Enamus nautis päikesepaistelisi tuuliseid ilmaolusid. Lõpptulemusena õnnestus Läti G and L võistkonnal siiski kodujärve toetusel Dorpat Carp Catchers alistada ja esikoht saavutada, meie meeskond siis teine. Mõlemal võiskonnal 11 kala, kuid kaal oli lätlaste kasuks. Kolmandal kohal kohalik Malpils zivim 2 kalaga, siis neljas meie Tipp-topp 2 kalaga. Karpkala õnnestus tabada ainult 6. Võistkonnal 16-st, mis on sportliku veekogu kohta väga halb tulemus. Juba seal asusin aktiivselt otsima võimalusi ürituse jätkamiseks. Kardan, et antud veekogule ei õnnestu enam eestlasi meelitada, kuigi nüüd sügisel pidi sisse asustama 1 tonn suurt kala. Kogu hingest tahaks seda mõõduvõtmist naabritega jätkata, seetõttu ostsisin informatsiooni teiste veekogude kohta, kuid esialgu ei terenda mingit sobiva suurusega kalarikast veekogu, kuhu oleks võimalik 16 meeskonda püüdma asetada.

Kevadine kokkutulek.

Pühapäeval 24. Mail kogunes Eesti karbipüüdjate aktiiv esimesele ühiskogunemisele Raplamaale Okka tallu Hannese juurde. Saabuvate soojemate suveilmadega, enne tõsisemat püügihooaega oli soov arutleda meie karbipüügi tuleviku üle. Ühiselt jõudsime arusaamani, et oma tegevuse edasiseks arndamiseks on vajalik organiseerumine mingi juriidilise ühingu raamides, sellega paraneb meie koostöö teiste ametiasutustega ja ka me ise oleme siis tõsisemaltvõetavad partnerid. Kaugemaks sihiks lisaks kohalikele tegemistele seati Eesti esinduse lähetamine Karpkalapüügi Maailmameistrivõistlusele. Eestis on vajalik inimeste loodusteadlikkuse kasvatamine, säästlik suhtumine nii kaldesse kui ka loodusesse üldiselt. Karpkalapüügil PÜÜA-VABASTA ideoloogia süvendamine, asustustegevus ja muud ühistoimetamised. Tänu kenale kevadisele ilmale kujunes antud vabaõhu grilli-chilli üritus igati meeldejäävaks. Nii Balsnack kui ka Boilipood viisid läbi oma pakutava kauba tutvustamise.

Laupäevak Vihulas

Euroopa päeva tähistas meie väikene karbikogukond vabas looduses ühistööga. Vaikselt, aga järjepidevalt on karbipüügi huviliste seltskond täienenud, mis seab juba piirangud vabadele kohtadele puhkepäevadel. Pahatihti on raskusi õngedele püügiplatsi leidmisega, kuna vähesed kohad on juba eelnevalt hõivatud. Kala muidugi tajub seda suurepäraselt ja liigub eemale vabasse vette. Seetõttu sai Harri üleskutsel planeeritud üks ühine töölaupäevak. Vihula paisjärve vasakkaldale sai juurde loodud paar uut püügiplatsi, tänu millele hajub ja ühtlustub püügikoormus. Oma rakenduste päästmiseks sai eemaldatud ka vette maha langenud puid. Kui eelnevalt olid plaanid tunduvalt suurejoonelisemad, siis täismahus neid realiseerida ei õnnestunud, kuid ometi sai ära tehtud korralik töö. Lisaks meie karbikogukonna entusiastidele võtsid üritusest osa ka Kullo kalastusringi noored, kes andsid oma tubli panuse ürituse kordaminekuks. Nüüd, kus mahukam töö on tehtud, on võimalik püügisessioonide rahulikemal hetkedel jätkata nende kohtade heakorrastamisega. Suured puud said ühiste jõududega langetatud ja välja veetud, kuid pisikest võsa on vaja veel järelpuhastada. Samuti oleks soovitav telgiplatside tasandamine ja juurdepääsuradade korrastamine. Peab nentima, et lisaks sõnaosavusele netifoorumis, suutsime end tõestada ka tegudes. Ilm oli ilus ja ka grillroad kadusid imekähku näljaste talguliste kõhtudesse. Kujunes selline tore emadepäeva eelne ühisüritus. Loodetavasti suudame ka järgnevatel aastatel sellist ühistegevuse traditsiooni jätkata.

Taurage

Juba talvel saime Leedu tuttavatelt kutse osalemiseks Taurage karbiklubi Aukso Žvinas korraldataval võistlusel. Tegemist on pika traditsiooniga võistlusega, mis seni on olnud 3 Nations Carp Cup, kus osalevad Leedu, Läti ja Venemaa võistkonnad. Korra on varasemalt osalenud ka poolakad. Nüüd siis oleks 5 Nations Carp Cup, kus igast riigist 2 meeskonda, toimumisaeg 29.04- 3.05, st 96 tundi. Võistluse toimumispaik endisel savikarjääril, pindalaga 8,3 ha, sügavus 2-7 meetrit. Sellel eraveekogul on kaalukas karbipopulatsioon, keskmine kaal kuskil 7-8 kg juures, maksimaalne rekord oli vist 22 kg. Mõningase arupidamise järel leidsime oma meeskonnale paarilise ja teatasime osalemissoovist. Kogunemine oli teisipäeva õhtul 28.04, kus sai tutvuda oma vastastega ja sõbralikult aega veeta. Leedut esindasid MM kogemusega ADD Team ja Aukso Žvinas meeskond, Lätist meie tuttavad OzoCarp ning Aigars ja Juris, Venemaalt Memel Carp ( kuna meeskonnal olid mingid probleemid, siis neil esindasidd Leedu leegionärid) ja Medvedi, Poolat esindasid nende karbisööda tootjafirma Nanobaits 2 meeskonda ja siis meie väikese Eesti eest Minikalastaja ja Tuhnik. Nähes seda koosseisu ja arvestades meile tundmatut veekogu ei lootnud me erilisele edule, kuid soovisime endast parima anda. Juba eelnevalt aerofoto järgi tundus 1. sektor keeruline olevat, kõige soodsam tundus olevat 6. sektor oma saarekesega, eelnevate võistlustulemuste järgi olid küll esirinnas 2,4 ja 7 sektor. Hommikuse loosi tulemusena langesid meile 1. sektor- Tuhnik ja 5. sektor- Minikalastaja. Valmistudes võistluseks lootsime me Leedumaal soojemat ilma, prognoosi järgi küll külm, keerutava tuule ja kõikuva rõhuga ilm.  Võistluse alates oli esimene ööpäev täielik vaikus, mis kohalike jutu järgi pidi olema antud veekogule iseloomulik. Seal on püsiv karbipopulatsioon, mida täiendatakse üksikute trofee eksemplaridega ja selle tõttu on nad väga „ Haritud“. Teisel ööpäeval avasid skoori OzoCarp ja Tuhnik üheaegselt. Kuna kaalumist alustati 1. Sektorist, siis ringijagu oli Eesti esindus esikohal. Leedukad hakkasid kodujärvel oma oskusi demonstreerima ja loomulikult rebisid esimesteks, OzoCarp püüdis kah, Minikalastaja sai paar kala. Sellega olime teisel ja kolmandal ööpäeval 2. kohal Leedu järel- meie mõlemad meeskonnad olid kalaga. Siis õnnestus Aigars ja Juris meeskonnal kolm kala saada ja ka venelaste Medvedi sai kala, mistõttu langesime 4. kohale, kuna meile lisandus ainult üks kala. Poolakad lõpetasid ühe kalaga ja jäid viimasteks. Ilm oli tõesti väga muutlik, vihmahood vaheldusid selgemate hetkedega, tuul muutis kogu aeg suunda, reede öösel oli isegi -5 kraadi. Kokkuvõtvalt: Leedu 12 kala, Läti 10 kala, Venemaa 5 kala, Eesti 4 kala, Poola 1 kala. Suurim Leedu 19 kg, väikseim Läti 4,8 kg.  Meie esmakordset viibimist veekogul ja loosi tahtel meile langenud sektoreid arvestades sooritasime igati kordaläinud tulemuse, peamine, et mõlemad meeskonnad olid kalaga. Poolakate ebaedu võib ehk seletada sellega, et tootjafirma hea varustatus sööda ja vedelikega sai nendele saatuslikuks. Külma ilma tõttu karpkala veel ei olnud aktiivne ja liigse aroomiga peletasid nemad ta eemale. Korraldajatele suured tänud sellise kena ürituse eest.

Kevad

 

Nagu kõik on kuulnud, on kala vanust võimalik määrata soomustel asuvate aastaringide järgi. See ei ole küll kõige täpsem variant. Vaatamata kalastamisel shock leaderi kasutamisele, mis lisaks oma eesmärgile sööda juures liin maksimaalselt põhja ligidal hoida ka kala väljakerimisel  vigastamise ohtu vähendab, on aja jooksul kogunenud paar soomust. Üritades ise hinnata kala vanust peab nentima, et tulemused ei olnud kõige usaldusväärsemad. Tänu Mereinstituudi teadurile Mehis Rohtlale sain siis kindlama hinnangu. Pildil olevate soomuste omanike vanus on hinnanguliselt 10-11 aastat. Pildid ei ole kvaliteetsed ja sealt on raske hinnata. Tegemist 2010 aastal Eesti ja 2014 aasta Läti kalaga. Läti kala 7,5 kg, Eesti oma kilo võrra kergem. Kala soomuseid võrreldes on täheldatav Läti karpkala viimaste aastaringide suurem laius, mis näitab paremat toitumist.  Lätlased püüavad trofeekalu ja asustavad neid ümber, et veekogu atraktiivsemaks muuta. 

 Sel aastal asjaolude tõttu pidime varakult möödunud nädalavahetusel oma esimese väljasõidu tegema. Ilm oli kena päikeseline, Marek isegi julges natukene päevitada, minu jaoks oli siiski liiga jahe ja tuuline. Veetemperatuur oli laupäeval 5,4 kraadi, päikese mõjul tõusis 6,2 kraadini. Öösel oli hall maas, kuigi õhutemperatuur 2 kraadi plussis ja ka vesi jahtus jälle 5,5 kraadi peale. Kala tegevust me loomulikult ei täheldanud, kuid sai natukene heiteid ja markeerimist harjutatud.

 

Käsitööhuvilistele

Meie meeskonnal PVA kotid väga rohket kasutust ei leia, kuid nad on meil arsenalis olemas. Võibolla on see seotud kasutusmugavusega kuid enamjaolt kasutame PVA sukka. Samas mõningatel juhtudel on nad vajalikud. PVA kottide hind ei ole just väga odav, kui neid laialdaselt kasutada. Tänu lähedaste inimeste käsitööhuvile äratas tähelepanu üks huvitav materjal, nimelt masintikandi tugikangas, neid materjale on mitmeid, on rebitavaid-lõigatavaid-triigitavaid, kuid üks neist pani peas midagi liikuma, nimelt külmas vees lahustuv (Cold water soluble film). Kasutatakse sellist materjali tikkimisel, et tikand jääks ilusam- peale tikandi valmimist on võimalik antud alus vees pestes eemaldada. Vastav materjal on välimuselt sarnane PVA koti materjaliga. Katsudes tundus natukene jäigem olevat, mikromeetriga paksust mõõtes, siis oli õhem-0,029-0,034 vastu. Kiiruga valmistatud kotikene ei oma küll esteetilist välimust, kuid oma ülesande ta täidab, arvestada tuleb sellega, et peale õmbluste kleepimist tuleb lasta kotil kuivada enne täitmist, vastasel juhul õmblused algunevad. Võimalik on valmistada omale sobiva suurusega kotikesi, lagunemise kiirendamiseks tuleb kotikene augustada sarnaselt kaubanduses müüdavate perforeerimata kotikestega. Minikalastaja katselaboris näitas ka antud materjal end heast küljest, lagunemise aeg 5 kraadises vees oli isegi natukene kiirem, kui spetskotikesel. Katsel oleks pidanud kasutama lead core, siis ei oleks need kotisuu paksendused nii koledalt nähtavale jäänud. Meie jaoks näitas antud materjal end kõigiti heast küljest ja sellega tagas oma koha meie varustuse hulgas. Julgeme ka teistele soovitada.