MM3

Lõpuks õnnestus ka Lätlastel kala saada. Võistlus on pingeline, praktiliselt kõik võistkonnad püüavad zig rigiga, viimastel aastatel on selline praktika, peale kunagist LAV triumfeerimist, sellepärast on neil ka need kiled maha laotatud, et pikk lips ei takeduks.
https://www.youtube.com/watch?v=8rDB7BIZttg&list=UUyFNOo5Zuuy3GTq_Ddd_ZFQ

MM2

Kala tuleb vaevaliselt, siin hommikune tabel, kõik võistkonnad siis lingil.

http://portale.fipsas.it/LinkClick.aspx?fileticket=NZSmLAxKbOs%3d&tabid=314&language=it-IT

Pärast seda on veel kala saadud, täpsutamata andmetel Big Fish esialgu Ukrainlastel amuur 15,8 kg. Pinged on laes

MM1

Võstlus algas, meeskonnad loosimise tulemusel. Horvaatidel 5-6kg kala ja Kasahhidel 7kg kala.

Lago de Pietrafitta

16. maailma meistrivõistlused karpkala püügis. Järv on 132 ha suur, sügavus 3-17 meetrit. Enamus soomuskarbid keskmine kaal  3,5 kg, kuid on isendeid kuni 20 kg, amuurid keskmiselt 10 kg ja vähesel määral peegelkarpe keskmise kaaluga 5 kg. Osaleb seekord rekordarv riike- 24: Itaalia, Austria, Belgia, Bulgaaria, Horvaatia, Prantsusmaa, Makedoonia, Inglismaa, Kasahstan, Leedu, Holland, Portugal, Rumeenia, Venemaa, Sloveenia, Serbia, Hispaania, Lõuna Aafrika Vabariik, Ukraina, Läti, Kreeka, Ungari ning USA ja Israel- esmakordselt. Hoiame oma lõunanaabritele pöialt.

Sägapüügi võistlus.

Pühapäeval peale lõunat startisime sõbra Kristjaniga Lätti säga püüdma, sest meeskonna kahvamees ehk isa ei saanud olude tõttu tulla. Võistlus 8-10. septembril, kuid registeerimine juba 7. septembri õhtul. Enne kella seitset toimus sektorite loosimine ja peale seda oli meile organiseeritud söögilaud. Meie võistkond jõudis kohale täpselt seitsmeks, saime järele jäänud sektori, milleks oli 7. sektor. Söögilauas pidas Miervaldis kõne ja seejärel alustasime kalasupi söömisega. Kel kõhud täis,  need läksid enda telke ülesse seadma ja hommikul kella kuuest pidi algama võistlus. Me saime oma telgi  püsti ja hakkasime ritvu ette valmistama, kui meile üteldi, et võime  juba õhtul õnged sisse visata. Ilma mingisuguse eelsöötmiseta viskasime rakendused sisse ja läksime varakult magama, et hommikul vara askeldama hakata. Öösel eriliselt magada me ei saanud, sest enam vähem iga tunni aja tagant käis mõni piuks, kuid mitte midagi enamat. Ühe korra oli võtu moodi paar piuksu järjest, kuid selleks ajaks, kui telgist välja saime oli svinger sama koha peal ja ei näinud mõtet haakida.  Hommikul ei teadnud  keegi millal võib söötma hakata ja helistasime teiselpool järve olevale Topkale, et nõu küsida. Vastuseks saime, et meil on vaba sorti võistluspüük ja põhimõtteliselt tee mis tahad. Seega hakkasime 10. paiku söötma ja viskasime rakendused ümber. Kõikidel neljal õngel olid boilid otsast läinud ja üks mis öösel pikema piuksu tegi see oli kuhugile taha kinni jäänud ja pidime liini katki tõmbama. Õnneks oli meil tagavara õng olemas ja viskasime kohe selle sisse ja hakkasime katkisele õngele uut rakendust tegema.  Päev möödus rahulikult ja mõtlesime paarimehega teha üks tiir ümber järve ja uurida kuidas ka teistel läheb. Võtsime signalisaatorite saatjad kaasa ja läksime tiiru tegema. Kaasvõitlejatel ei olnud samamoodi midagi muud, kui suur peavalu ja omanik oli ka saanud öösel eestipärasema hüüdnime Valdis. Leppisime paarimehega kokku, et oleme vahetustega kogu aeg valves, et realiseerida iga võtt. Esimesena jäin mina valvesse ja selle aja jooksul tabasin 2 pisikest karpi umbes 15 min vahedega.  Hommikupoole valvas paarimees ja oli küll üks pisike võtt, aga otsa midagi ei jäänud. Päev oli  sombune ja ilus karpkala ilm, enamus aega istusime telgis. Päeval läks kõrvalsektorist Urmas teiste meeskondadega juttu ajama, tema paarimees oli samuti Andrese juures juttu ajamas, kui hakkas Urmase signalisaator korralikult häält tegema. Vaadates, et kedagi kohapeal pole, jooksime ise ja tõime kaldale 7kg karpkala. Kala oli ennast küljepealt kinni haakinud. Nagu alati jõuti pildistamise ajaks kohale ja peale tohterdamist lasime kala tagasi ujuma. Viskasime õhtul veel korra rakendused ümber ja läksime magama. Öö oli rahulik ilma ühegi piuksuta ja saime sõiduks korralikult välja puhata. Hommikul mõtlesime mitte veel alla anda, söötsime boilidega ja viskasime rakendused ümber. Kella kaheteist paiku hakkasime asju pakkima ja ühe kahe vahel võtsime õnged välja ja läksime ka meie minema. Topka jäi veel meist asju pakkima. Lõppkokkuvõttes keegi säga ei saanud  kuigi seda me ju sinna jahtima läksime.

Karbiakadeemia Valle 15-17. juuli 2014

Sel aastal oosales antud üritusel kokku 14 võistkonda, nendest 2 Eestist. Minikalastaja ja Solo and Co, Minikalastajal oli kapten Mareki asemel varumees Tarvo. Marek viibis samal ajal Eesti hiphopi festivalil http://www.eestihiphopfestival.ee/ Ilmateade  lubas vahelduvat ilma, mis ka tegelikkuses tõeks osutus. Võistlustingimused olid juba varasematest aegadest tuttavad- 4 õnge, söötmine raketiga 9-17 jne. Enamus juhendajaid olid Läti Kerio Carp meeskonna liikmed, seekordne erinevus varasematega võrreldes oli juhendajate aktiivsem tegevus. Loosimine reedel kell 14.30 ja võistluse algus kell 16.00. Loosimise tulemusena- 13. loosivõtjana ka 13. sektor, Solo and Co 14. sektor. Kerio Carp eraldas igale võistkonnale ka kilo oma boile, mille üle meil hea meel oli. Pärast võistlust Maris Nukisega vesteldes selgus, et nende tegevus ei olnud omakasupüüdmatu. Tegelikult said nad niiviisi karpkalad veekogus oma söödaga tutvustatud ilma vaeva nägemata. Esmaspäeval 25,08 algavad ju Läti meistrivõistlused. Antud sektoriga olime rahul, kuna oli võimalus osa õngi seada 60 meetri kaugusel asuva saare alla ja osa kahe saare vahele. Õnged sisse heidetud hakkas pingeline ootamine, kala võtt oli vaevaline. Meie kõrval asetsev Ozocarp meeskond vaikselt püüdis, teistel ka väga heades sektorites asetsevatel meeskondadel oli vaikus. Järgmine ööpäev olukord natukene paranes ja ka paremates sektorites asuvad võistkonnad hakkasid kala saama. Meie sektoris vaatamata meie pingustele valitses vaikus. Püügipaigad olid ka juhendajate meelest meil õiged, muus osas suures plaanis küll laideti meie tegevus hukka. Vaieldamatult on neil suurem kogemus, head tulemused jne. Üldiselt ei olnud juhendajate juhised valed, kuid osalt oskuste, osalt varustuse puudulikkuse tõttu ei ole võimalik kõike üksüheselt üle võtta. Kõik tuleb vastavalt võimalustele ja kogu saadud teadmiste pagas siiski oma ajus ümber töötada. Proovides erinevaid söötasid ja ka mõne õnge ümber rakendades ei õnnestunud meil ikka kala saada. Antud situatsioon oli kõigile üllatav. Tõenäoline selgus saabus pühapäeva hommikul, kui Ozocarp meeskonna liige rääkis meile, et oli näinud säga parti vee alla sikutamas ja seletas, et tänu sellele hoiab karpkala sealt eemale. Nendel toimisid kah ainult need õnged, mis olid kaugemal. Eesti-Läti sõpruskohtumisel õnnestus neil samast kohast välja püüda 6.5 kg säga. Meie sööt siis miskipärast pidi olema talle meelepärane, mispärast ta sinna alla tuli, kuigi sisaldas ainult vähesel määral forelligraanuleid. Meie otsisime välja oma kalamaitselised söödad ja lootsime, et püüame siis vähemalt säga välja. Tund enne lõpusignaali õnnestus meil siiski üks 8.67 karpkala õnge otsa saada ja 45 minutit enne lõppu sai ka Solo and Co 8.14 karbi. Sellega platseerusime me siis vastavalt 8. ja 9. kohale. Kaks võistkonda jäid kalata ja kolmel olid väiksemad kalad. Esikoha ja suurima kala-13.67 sai Dinro 10 kala, 2. Ozocarp 9 kala. Kokku püüti 55 kala kaaluga 365 kg. Keskmine kaal oli 6.65 kg, mis on hea näitaja.

Eesti karbipüügivõistlus.

7.-10. 08 toimus Tarbjal järjekorras juba 6. Eesti võistlus karpkala  püügis. Osales seekord 8 võistkonda, kõik olid sportlikult ja positiivselt meelestatud. Loosimise tulemusena kujunes olukord, kus kümne  väljamõõdetud sektori vahel alates Tallinna poolsest parklast jaotusid võistlejad alljärgnevalt:

1. Rene Martin

2. Ott Parbo

3. Egon Sankmann, Urmas Saimre

5. Minikalastaja

6. Andres Odras

7. Hannes Välja, Sigmar Roosimägi, Kaja Roosimägi, Mart- Mihkel Makko

8. Harri Nurk, Ardo Kroon

10. Igor Pisarenko

Nagu tavaliselt oli Harri veekogu perspektiivikamad kohad võistlusalalt välja jätnud. Kuna Minikalastaja kapten Marek oli tööülesannete tõttu hõivatud ja sai kohale ilmuda alles reede õhtul, siis pidi lihtliige Arnold kogu ettevalmistuse üksi ära tegema. Kõigepealt peale asjade lahtipakkimist tuli asuda roostikku läbipääsu raiuma, seejuures õnnestus enda jalga tõsiselt vigastada, mistõttu hiljem oli vette minek ainult jalanõudega. Markeerides oma sektoris mingeid huvipakkuvaid erisusi ei suutnud tuvastada, veekogu põhi oli antud sektoris kausikujuline ja mudane, muda oli kaldaäärtel rohkem, kuid tegemist ei olnud vängelt haisva mudaga. Võistluse algus kujunes raskeks kuna Harri kujundas oma pilliroost ujuva saare, mille ta siis meid segama saatis, mina pääsesin sellest veel kergesti, kuid Egoni juures keerutas see saar tükk aega. Arvestades neid olusid, siis harjutamise mõttes toimus kogu söötmine ja rakenduste sisseheitmine ilma klipsimata silma järgi. Ilm oli palav ja sobilik suvitamiseks, kohalikud kalamehed, kes õngitsesid kurtsid kala väheaktiivsuse üle. Neljapäeval väikese vihmasabina ajal oli üks ettevaatlik võtt õngele, kuid haakides midagi otsas ei tundnud. Tõenäoliselt oli tegemist latikaga, kuigi eelneva kogemuse järgi nende kaladega oli käitumine erinev. Reede hommikul oli naabersektoris Andresel esimene kala. Hommikune uni oli niivõrd magus, et õnnestus see endal maha magada ja ainult tänu Facebookile, kuhu Hannese poolt pilt oli üles laetud, õnnestus sellest teada saada. Hommikul õnnestus ka Otil umbes tunni aja vältel kolm kala saada, millega ta asus võistlust juhtima ja liidripositsiooni ei loovutanud ta kuni lõpuni. Ülejäänud sektorites valitses vaikus. Isegi latikad, kes pidevalt Andrest kimbutasid ei olnud mujal aktiivsed häirijad, hiljem sai ka põhjus ilmsiks, Andresel oli väikesemõõtmeline sööt. Enda signalisaatorid ei avaldanud vähimatki elumärki, mistõttu vahepeal sai neid ikka piiksutamas käidud- kas on töökorras. Egonil ja Otil oli söödaplatsil vähemalt mingisugust kala aktiivsust märgata, meie sektoris valitses täielik vaikus. Kogu lootus oli Mareki peal, kes pidi tulema ja päästma võitskonna au. Reede öösel ekstremaalsetes oludes Marek lõpuks saabus  autol avatud juhiaknaga. Laupäeva varahommikul oli taevas pilvine, mis sisendas lootust, päikesepaistelise suveilmaga ei ole meil kunagi erilist edu olnud. Telgis tukastades kuulen läbi une mingit imelikku kõrinat- ei ole tegemist Mareki unehäältega ega millegi muuga, kui äkki mõistuse selginedes saan aru- rull kerib. Hõikan Marekit ja sööstame telgist välja- carprun. Nagu selgus oli öösel ühe signalisaatori patarei tühjenenud ja pidevate piiksude tõttu oli Marek öösel selle välja lülitanud. Kala üritas peale sööstu  roostikku peitu pugeda, kättesaamiseks tuli mõlemil vette minna, kuid kahva ta saime- karp 6,98 kg. Hiljem õnnestus meil veel üks 7.05 karp tabada. Andres alustas ja Andres lõpetas- temal esimene ja viimane kala. Kõik kalad üritasid roostikku pugeda, nende kahvamiseks tuli vette minna ja olid ka mõned äraminekud. Kokkuvõtteks teenitult Ott Parbo 1. koht 3 kala mingi 22 kg, Minikalastaja 2 kala 14.03kg, Andres Odras 3. koht 2 kala, natukene kaalult meist vähem, Egon ja Urmas 1. kalaga neljandad. Osalejad jäid võistlusega igati rahule ja järgmine aasta kohtume umbes samal ajal uuesti Tarbjal.