Eesti karbipüügivõistlus.

7.-10. 08 toimus Tarbjal järjekorras juba 6. Eesti võistlus karpkala  püügis. Osales seekord 8 võistkonda, kõik olid sportlikult ja positiivselt meelestatud. Loosimise tulemusena kujunes olukord, kus kümne  väljamõõdetud sektori vahel alates Tallinna poolsest parklast jaotusid võistlejad alljärgnevalt:

1. Rene Martin

2. Ott Parbo

3. Egon Sankmann, Urmas Saimre

5. Minikalastaja

6. Andres Odras

7. Hannes Välja, Sigmar Roosimägi, Kaja Roosimägi, Mart- Mihkel Makko

8. Harri Nurk, Ardo Kroon

10. Igor Pisarenko

Nagu tavaliselt oli Harri veekogu perspektiivikamad kohad võistlusalalt välja jätnud. Kuna Minikalastaja kapten Marek oli tööülesannete tõttu hõivatud ja sai kohale ilmuda alles reede õhtul, siis pidi lihtliige Arnold kogu ettevalmistuse üksi ära tegema. Kõigepealt peale asjade lahtipakkimist tuli asuda roostikku läbipääsu raiuma, seejuures õnnestus enda jalga tõsiselt vigastada, mistõttu hiljem oli vette minek ainult jalanõudega. Markeerides oma sektoris mingeid huvipakkuvaid erisusi ei suutnud tuvastada, veekogu põhi oli antud sektoris kausikujuline ja mudane, muda oli kaldaäärtel rohkem, kuid tegemist ei olnud vängelt haisva mudaga. Võistluse algus kujunes raskeks kuna Harri kujundas oma pilliroost ujuva saare, mille ta siis meid segama saatis, mina pääsesin sellest veel kergesti, kuid Egoni juures keerutas see saar tükk aega. Arvestades neid olusid, siis harjutamise mõttes toimus kogu söötmine ja rakenduste sisseheitmine ilma klipsimata silma järgi. Ilm oli palav ja sobilik suvitamiseks, kohalikud kalamehed, kes õngitsesid kurtsid kala väheaktiivsuse üle. Neljapäeval väikese vihmasabina ajal oli üks ettevaatlik võtt õngele, kuid haakides midagi otsas ei tundnud. Tõenäoliselt oli tegemist latikaga, kuigi eelneva kogemuse järgi nende kaladega oli käitumine erinev. Reede hommikul oli naabersektoris Andresel esimene kala. Hommikune uni oli niivõrd magus, et õnnestus see endal maha magada ja ainult tänu Facebookile, kuhu Hannese poolt pilt oli üles laetud, õnnestus sellest teada saada. Hommikul õnnestus ka Otil umbes tunni aja vältel kolm kala saada, millega ta asus võistlust juhtima ja liidripositsiooni ei loovutanud ta kuni lõpuni. Ülejäänud sektorites valitses vaikus. Isegi latikad, kes pidevalt Andrest kimbutasid ei olnud mujal aktiivsed häirijad, hiljem sai ka põhjus ilmsiks, Andresel oli väikesemõõtmeline sööt. Enda signalisaatorid ei avaldanud vähimatki elumärki, mistõttu vahepeal sai neid ikka piiksutamas käidud- kas on töökorras. Egonil ja Otil oli söödaplatsil vähemalt mingisugust kala aktiivsust märgata, meie sektoris valitses täielik vaikus. Kogu lootus oli Mareki peal, kes pidi tulema ja päästma võitskonna au. Reede öösel ekstremaalsetes oludes Marek lõpuks saabus  autol avatud juhiaknaga. Laupäeva varahommikul oli taevas pilvine, mis sisendas lootust, päikesepaistelise suveilmaga ei ole meil kunagi erilist edu olnud. Telgis tukastades kuulen läbi une mingit imelikku kõrinat- ei ole tegemist Mareki unehäältega ega millegi muuga, kui äkki mõistuse selginedes saan aru- rull kerib. Hõikan Marekit ja sööstame telgist välja- carprun. Nagu selgus oli öösel ühe signalisaatori patarei tühjenenud ja pidevate piiksude tõttu oli Marek öösel selle välja lülitanud. Kala üritas peale sööstu  roostikku peitu pugeda, kättesaamiseks tuli mõlemil vette minna, kuid kahva ta saime- karp 6,98 kg. Hiljem õnnestus meil veel üks 7.05 karp tabada. Andres alustas ja Andres lõpetas- temal esimene ja viimane kala. Kõik kalad üritasid roostikku pugeda, nende kahvamiseks tuli vette minna ja olid ka mõned äraminekud. Kokkuvõtteks teenitult Ott Parbo 1. koht 3 kala mingi 22 kg, Minikalastaja 2 kala 14.03kg, Andres Odras 3. koht 2 kala, natukene kaalult meist vähem, Egon ja Urmas 1. kalaga neljandad. Osalejad jäid võistlusega igati rahule ja järgmine aasta kohtume umbes samal ajal uuesti Tarbjal.