Meeskonnatöö

Venemaa meistrivõistluse ühe paari aruanne, mis annab päris hea ülevaate käitumisest- logistikast tõsisel võistlusel ja meeskonnatööst. Võistlusel kolm tsooni, igas 14 võistkonda. Siin lühendatud tõlge, nimed välja jäetud.

  Turniiriks ettevalmistumine algas järgmisel päeval peale Venemaa karikavõistluse lõppemist. Info kogumine, varustuse kontroll, töö vigade kallal. Alati tundub, et aega on piisavalt, kuid tegelikult kaob ta linnulennul. Tundub, et alles sa määrid ridvarõngaid, kui juba pakid asju ärasaatmiseks. Logistika oli seekord päris huvitav. Kogu inventari saatsime ära transpordifirmaga, kokku 374 kg varustust ja söötasid. Treener jõudis kohale 2 päeva enne võistlusi, meie ööpäev enne. Lend lennukiga kulges sekeldusteta. Autojuht ootas meid lennujaamas, siis võtsime transpordifirmast asjad ja sõitsime veekogu äärde. Tänud peakohtunikule, et lubas meil peatuda lagendikul veekogu juures. Püstitame telgi ja hakkame varustust lahti pakkima, milleks kulus meil kogu päev. Kõik ridvad( peamised, tagavara ja abistavad) viisime lahinguvalmidusse. Kogu sööt sai sorteeritud. Juba eelnevalt olime valmistanud tükeldatud boilid, mis baseerus meie luureandmetel. Üldiselt püüdsime teha kõik selleks, et stardil peaks mõtlema ainult püügist ja tööst sektoris. Keskpäeval saabuvad ka teised meie meeskonna võistlejad. Koos treeneriga toimub kahetunnine koosolek, kus veelkord vahetatakse mõtteid. Treener kuulab iga sportlase arvamust, misjärel öeldu arutatakse omavahel läbi. Peale arutelu ja selle kokkuvõtet annab treener juhised ja soovitused igale paarile kogu võistluse ajaks. Eraldi stardiplaan igale paarile alustuseks. Samuti arutame läbi infovahetuse treeneri ja sportlaste vahel. Pärast seda lähevad kõik laiali ja me jääme üksi. Kasutades tekkinud pausi läheme suplema, kuna valitseb meeletu kuumus. Anname endale aru, et see on viimane võimalus end vees jahtada, kui mitte arvestada võimalust põlvist saadik vette minna kahvamisel võistluse ajal. Õhtul saabuvad ka teised meeskonnad, mitmed neist ööbivad lähihotellides. Me püüdsime tähelepanu mitte hajutada ja jätkasime ettevalmistusi. Hiljem liitusime seltskonnaga. Olime väga rõõmsad sooja vastuvõtu üle. Laua taga keesid tulised arutelud eelseisva võistluse teemal. Lahkusime küllaltki varakult, andes endale aru, et see on viimane rahulik öö, kus on võimalik välja puhata. Uinusime taamalt kostvate tuliste arutelude saatel, enda mõtted juba eelseisval võistlusel. Ärgates äratuskella helina peale (mis on imekspandav, kuna tavaliselt ärkame varakult) kontakteerume autojuhiga, laeme kogu varustuse autosse ja liigume kogunemiskoha juurde. Seal on juba palav, nii päikese tõttu kui ka eelseisva võistluse ootuses. Vahetame tervitusi oma tuttavatega ja algab loosimine. Esmakordselt meie sportliku karjääri kestel saame äärmise sektori B14. Saabume sektorisse, laome varustuse maha ja uurime oma sektorit ja naabreid. Koheselt torkab silma veest paistev torujupp 40 m kaugusel. Anname endale aru, et see tekitab meile probleeme kala väsitamisel. Asume puhastama kaldalähedast ala veetaimestikust, varju pakkuvaid puid meie sektoris ei ole. Naabriteks on meil kogenud võistkond ja meil tuleb arvestada nendepoolse pressinguga. Kõlab stardisignaal. Esmalt püstitame telgi, võtame 2 juba varasemalt rakendatud markerritva ja asume tööle. Iga vaba hetk kulub varustuse korrastamisele. Näiteks peale markeri heidet selle pinnale tõusmiseni, teine sportlastest tegeleb tööritvade, kahva, rodpodi korda seadmisega. Niiviisi kiireneb tunduvalt stardiprotsess. Meie sektor ei ole eriti huvitava põhjaprofiiliga. Alates kaldast sügavus sujuvalt 8 meetrini. Põhi on tihe, tajutavate muhkudega. Markeriga on tunne, nagu veaks raskust järvekarpe mööda. Mõnes kohas muhud suuremad, nagu oleks tegemist kividega. Midagi me siiski seal leiame. Ühes kohas on piirkond, kus sügavus on ühtlane- see on meie lähim plats. Kaugem plats on kõige suurematel muhkudel. Algab äike ja kohtunikud peatavad võistluse. Ei kaota aega ja valmistame telgis sööta ning esimesed konksusöödad. Plaani kohaselt olid siin oma iseärasused. Strateegia põhines püügil looduslikul või poollooduslikul veekogul. See tähendab minimaalselt keemiat, ainult naturaalsed söödad. Püüdes sellega mitte ehmatada metsikut kala, vaid luua talle turvaline ala. Samal ajal sööta stardil maksimaalselt, et edestada naabreid. Meie tegime panuse puuviljadele. Sööda koostises olid tükeldatud plum royale, red fruits, pineapple havaiian, yellow passion ja banana ester. Me teadsime, et kala reageerib hästi kollasele värvusele, seetõttu oli kollast protsentuaalselt rohkem. Eelnevalt ettevalmistatud seemned ja kanepi lisasime samuti sööta. Peale äikest loodime veel markeriga, veendume oma eeldustes ja heidame õnged stickidega sisse. Lõpetame spod mixi ja asume kahe spodiga tööle. Me tahame ennetada naabreid ja loodetavasti isegi tsooni söötmisel. Seetõttu hoobilt saadame platsile 8 kg sööta. Jätkame oma sektori sisseseadmist. Koostame tagavaraõnged. Seame 2 matti sektori äärtele. 2 matti on ilmne pluss, ei ole vaja teha liigseid samme sektori ühest äärest, kust kala tabatud, teise äärde mati juurde. Mõlemi mati juurde kahvad. Järgmisena vette vai kala säilituskottide kinnitamiseks. Sel aastal kasutame Foxi uusi rõngaga kotte, mis meeldivad meile väga. Lihtsalt heidate rõnga vaiale, mis on väga mugav, ei ole vaja aega kulutada sõlmede sõlmimisele- harutamisele ja karabiinidega mässamisele. Kui kaalumisele 10- 15 kala, siis aitab see kõvasti aega kokku hoida. Korrastame telki, oleme jälle tavapäraselt ühe voodiga. Juba on kohtunikud 1.kaalumisringil, kus teatavad kalast tsoonis, kala küll väike. Me anname endale aru, et õige võistlus on tegelikult veel ees. Ja ongi, tagavaraõngede klipsimise ajal on meil esimene võtt ja kala kahvas. Kahvamine vette sisenemisega, selleks on meil kaldal jalatsid, mida lihtne jalga libistada. See on hea jalgade kaitseks libisemise ja võimalike vigastuste eest. Meie meeskonnast tabame meie esimese kala. Info söödast, lipsu pikkusest, konksust, rakendusest edastame koheselt treenerile. Meeskonnatöö on väga tähtis ja iga infokilluke vajalik. Võtt oli kaugemalt platsilt, tagavaraõng koheselt samasse kohta. Tunni möödudes uuesti võtt, kuid lähemalt platsilt ja 6,67 karpkala kahvas. Kinnitub info sööda ja rakenduse kohta. Loomulikult rõõmustab see meid ja õhtusele kaalumisele esitame 2 kala. Sellest piisab, et isiklikus arvestuses tulla etteotsa. Kuid see ei tähenda midagi, veekogu alles hakkab end lahti mängima. Teised meie paarid esialgu ilma kalata, nagu ka enamus paaridest veekogul. A tsoonis ei ole veel mitte ühtegi tabatud kala. Pärast kaalumist püüame veel mõned kalad ja alustame ettevalmistusi ööks. Me alati vahetame söötasid. Alustades ujuvusest( uppuvad, neutraalne, popup) ja lõpetades maitse muutmisega päevaks ja ööks. Tavaliselt selline vaheldus päev-öö tagab edu, kuid siin oli tendents sagedasemale vahetusele. See tähendab maitse ja ujuvus vahetusid hommikul, päeval, õhtul ja öösel. Nii, et lisaks tavapärasele edukale kohavalikule igale ridvale, otsisime sobivat söödavahelduse varianti. Leiame, et tulime selle ülesandega toime. Loomulikult kulus selleks mõningane aeg, kuid see oli seda väärt. Saabus esimene öö. Kooskõlastatult treeneriga ümberheide iga 1,5 tunni järel. Osadele õngedele perspektiivsed kohad leitud, osad veel otsingus. Peale igat ümberheidet või võttu, töö kobraga hoides kogu aeg sööt platsil. Niisiis öösel saame veel 5 kala. See võimaldab meil säilitada esikoha tsoonis ja suurendada vahet järgmistega. B tsoonis hakkab kala võtma, mis tähendab, et me peame veelgi pingsamalt töötama. Niipea, kui tekib paus võttude vahel, siis kohe söödame söödaplatse. Hästi hakkab püüdma B tsoon, eriti B13. Sel hetkel on nad meie peamised konkurendid isiklikus arvestuses. Proovime zigi, tabame mõned väikesed amuurid ja mõned latikad, kuid selleks kulub pool päeva. Näeme, et hakkame kaotama koguseliselt. Treeneri otsus on kiire- läheme jälle põhjarakendustele. Treening zigil oli küll hea. Kokkuvõttes püüame veel 7 kala. Tsoonis säilitame esikoha, kuid üldarvestuses langeme teiseks. B13 tegi tugeva rebimise ja edestab meid 22 kg. Vahe ei ole küll väga suur nagu tundub ja seda on võimalik tasa teha. Kalale meeldib meie sööt ja me teame, et ta jääb platsile. Algab tõsine heitlus esikoha pärast. Sellist tempot ei ole meil kunagi olnud. Ma ei räägi mitte püügitempost, vaid meie tegevusest. Mingil ajal toimus kõik sellisel kiirusel, et tabasin end mõttelt- toimin nagu robot. Me kasutame alati 2 rodpodi, mis on väga mugav kala kahvamisel. Teil on 3 koridori, kus te võite kala väsitada. Ala vasakul ja 1. rodpodi vahel, paremal teisest rodpodist ja nendevaheline ala. See kergendab kala kahvamist ja välistab olukorra, kus liinid võivad sassi minna. Lisaks on rodpod heaks suunanäitajaks, mille järgi on võimalik hinnata heidete täpsust, eriti vajalik on see pimedal ajal. Püüame heita täpselt, st. teeme mitu ümberheidet, kuni tabame õigesse kohta. Tundub, et see võtab aega, kuid samas kulub seda vähem, kui teistel kalastajatel. Asi on selles, et isegi peale 7 ümberheidet saabub võtt kiiremini, kui paigast mis ei ole õige. Ka jääb hingele kripeldama, kui rakendus ei asetse plaanitud kohas. Mitte kala ei juhi meid, vaid meie juhime kala. Ta näkkab seal, kus on meil vaja ja me asetame rakenduse sinna, kuhu peame vajalikuks. Seetõttu, kuni ei taba märki, siis ümberheide. Peamine, mille poole me püüdleme võistlusel on omavaheline koostöö ja teatud kindlate toimingute sooritamine ühes või teises olukorras. Sellesuunaline areng on meil hea, kuid paljutki on vaja veel lihvida täpsemaks. Tunduvalt on suurenenud võistleja universaalsus. Kui eelnevalt oli igal sportlasel oma roll, siis praegu need juba ristuvad. See on väga mugav ja säästab aega ja energiat. Niisiis valmistume ööks. Analüüsides treeneriga eelnevat ööpäeva, teeme mõningad korrektiivid, mis peamiselt puudutavad püügi kaugust. Määrame kala peamise likumissuuna ja heidame õnged vastavalt plaanile. Öösel tabame 10 kala. See kindlustab meile esikoha tsoonis ja vähendab vahet B13-ga. Vahe on ainult 340 grammi. Me oleme neil kannul ja kruvime tempo maksimumini. Päeval on jälle meeletult palav, aitavad ainult regulaarsed veega ülekallamised. Peame väga tänama kokkasid, see oli üks parimatest menüüdest võistlustel, eriti meeldis meile kompott.Pool võistlusest on möödas ja meie meeletule töötempole vastab ka üha aktiivsem kala. Meie platsile koguneb aina enam kala ja nüüd on meie ülesandeks seda tempot hoida. Sellele aspektile püüame enim rõhuda. Ka treener nõuab seda. Peamine ülesanne on, et pärast kala kahvamist oleks järgmine rakendus vees alla 15-20 sekundi möödumise. Loomulikult see alati ei õnnestu, kui juhtuvad võtud kahel-kolmel- neljal õngel üheaegselt, kuid me püüame seda saavutada. Sellise tempo hoidmisel on mitmed tähtsad pisiasjad. Meil on tagavararitvadele 3 hoidikut, igal ridval oma number(1,2,3,4). Esimesel hoidikul on heitevalmis õnged, teisel klipsimist ootavad ridavd ja kolmandal korrastamist vajavad- liin katkenud või muud sarnast. Ülesanne on lihtne, alati peab olema niiviisi, et 2. ja 3. hoidikul ei oleks ritvasid. Kõik peavad olema klipsitud ja heitevalmis. Seda me jälgime kogu aeg, sama ka lipsudega, neid peab olema alati varuga ja kõik vajalik peab asetsema käe-jala juures. Me oleme jõudnud selleni, et pimedas leiame vajaliku, olgu selleks siis boilinõel või kobra. Meil ei teki küsimusi, kus mingid asjad asuvad. Paljud kahvamised sooritab võistleja üksipäini, seetõttu jälgime oma kahvasid. Kui üks asetab kala matile, siis teine juba heidab uue rakenduse sisse. Jälgime, et ka midagi ei vedeleks meil tee peal jalus. Kõik pisiasjad need on tähtsad. Peamine on positiivne meelestatus ja teineteise mõistmine. Kolm ööpäeva sektoris 10x20 meetrisel alal, pideva füüsilise ja vaimse pinge all, ilma võimaluseta korralikult magada ja end jahutada, see loomulikult väljendub ka sportlase füüsilises ja vaimses olekus. Tempo tõuseb. Võttusid parandas ka üks nipp, mida me kasutasime edukalt Venemaa karikal. Perioodiline 1-2 spombi heitmine, misjärel toimusid koheselt võtud. Kõik vajalik info liikus meie meeskonnas ühelt paarilt teisele. Treeneril jagus kõigile vajalikul määral tähelepanu. Teine paar oma sektoris on samuti rütmi paika saanud ja aina suurendavad vahet ülejäänutega. Kõige raskem sektor oli kolmandal paaril, kuid nad suutsid sealt maksimumi välja pigistada. Mis meisse puutub, siis tabasime päeval 21 kala, mis kinnitab meid kindlalt etteotsa. Vahe järgnevatega 64 kg. Me teame juba, kus mingi rakendus peab paiknema ja millist taktikat järgida. Saame big fishi 8,14 kg, kuid siis lööb üks võistkond meid 500 grammiga üle. Ees on viimane öö. Meeleolu on võitluslik ja me ei kavatse tempot alandada. Kahe ööpäeva jooksul olid mõned 1,5 kuni 2 tundi pausid võttude vahel, üks õhtul 20-21.30. Sellele ajale planeerisime puhkuse. 45 minutit sai kumbki sportlane voodis magada, teine puhkas toolil. Võtu korral reageeris valves olev sportlane, kui väsitamine kulges rahulikult, siis kahvas üksinda. Valvete üleandmisel pidid kõik õnged olema rakendatud ja töökorras, alles pärast seda toimus vahetus. Öösel ja hommikul oli meil veel 17 kala, kusjuures keskmine kaal oli suurenenud. Olles ette rebinud juba üle 100 kg. Arvestades seda, et kala on meil platsil ja võtud on regulaarsed, meile enam keegi tõenäoliselt järele ei jõua. Kohtunikud on vaevalt lahkunud, kui meil on juba 5-7 kotti täidetud. Suur tänu meie tsooni kohtunikele, kes sooritavad kõik oma toimingud täpselt ja koordineeritult. Me tajusime nende heatahtlikku suhtumist, mis innustas meid tugevasti. Mingil hetkel lülitusime me big fishi tabamisele ja suurendasime konksusööta. Huvitav oli, et see ei vähendanud võttude sagedust. Paralleelselt hakkasime ka vaikselt asju kokku korjama. Ühel kaalumisel teatavad kohtunikud, et oleme püstitanud veekogu rekordi võistluse jooksul tabatud kalade kaalu poolest ja meil on natukene puudu 300 kg. Me saavutame selle, püüdes lõppkokkuvõttes 84 kala ja 312,26 kg. Keskmine tempo oli enam kui üks kala tunnis.