Esimene vasikas läheb ikka aia taha ja need teised vanasõnad.

Selleaastane kevad ei soovi kuidagi oma soojemat palet näidata.Rikas elab, kuidas tahab, vaene, kuidas saab.  Kui karjalaskepäeval 1. aprillil lubas Gismeteo kuu lõpus soojemaid ilmu, mis sobis meile suurepäraselt, et selleaastane esmane treeningväljasõit korraldada. Lootus sureb viimasena. Magavale kassile hiir suhu ei jookse.Tegelikkuses nädalavahetuse ilmateade, mis lubas kuni -5 kraadi öösel, sundis meid tegema korrektiive ja tavapärase ööbimisega väljasõidu asemel otsustasime ühepäevase tripi kasuks.On kolm lolli: kalamees, jahimees ja koduväimees, sest nad lähevad kodust välja ja ei tea, kas midagi saavad.  Ei soovinud riskida juhusliku haigestumisega. Looda Jumala peale, aga hobune seo kinni. Autosõit kulges normaalselt, kui mitte arvestada tekkinud vasaku esiratta müraga, mis viitas kulunud laagrile, mis nõuab kiirelt vahetust enne pikemat Leedu sõitu.Tänasida toimetusi ära lükka homse peale. Mis täna tehtud, see homme hooletu.  Õnged sisse heidetud- kaks ritva chod rakendusega popupidega ja kaks neutraalse ujuvusega boilidega, siis võis natuke hinge tõmmata. Enne töö, siis lõbu. Peibutussööta ei kasutanud, ainult pisikene PVA. Marek seadis oma rippkiige üles ja asus seal puhkama ja tuules kiikudes nööri kulutama, mis tal ka lõppkokkuvõttes õnnestus ja ta maha kukkus. Õnnetus ei hüüa tulles. Igaüks on oma õnne sepp. Väike kala näitas teatavat aktiivsust, seetõttu proovisin ka korgiõnge, tuli mõni väikene särg. Heitsin natukene sööta platsile, mistõttu väikeste särgede aktiivsus muutus liiga tüütavaks ja tuli sellest loobuda. Signalisaatoritelt kostus ainult üksik piiks.Hommikul chode seades kontrollisin küll boili kinnituskummide venivust- ei katkenud. Lõuna ajal õngi ümber heites olid siiski kummid purunenud ja boile otsas ei olnud. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Õnged uuesti rakendatud ja sisse heidetud, siis autos söögipausi ajal kostus esimene korralik signalisaatori pirin, joostes õngedeni- vaikus. Kelle suu matsub, selle jalg tatsub. Tühi kõht on kõige parem kokk. Uuesti pirin, haakimine, kala otsas natukene väsitamist ja läinud ta oligi. Mareki tunde järgi ei olnud tegemist eriti suure kalaga, umbes 5 kilone. Emotsioonid olid nii rõõmsad , kui kurvad samaaegselt- kena, et kala õnnestus konksu otsa saa, kurb, et ära läks. Tund hiljem uuesti pirin, seekord õnnestus kala isegi pinnale saada- hinnanguliselt 10 kg ringis, kuid siis õnnestus tal end samuti vabaks võidelda. Näputäis tõtt on parem, kui sületäis valet. Konkse kontrollides olid küll teravad, aga lipsud oleks pidanud vist lühemad tegema, siis ehk oleks tulemus parem olnud. Paha siga, mitu viga: küll kärss kärnas, küll maa külmunud. Mõlemad korral oli tegemist popupidega- pineapple ja krill. Vahepeal sai eemal ka natukene markeri ja spombiga harjutatud. Raske õppustel, kerge lahingus. Inimene õpib kogu elu, sureb ikka lollina. Õhtul pakkisime varustuse kokku ja jõudsime just enne suurt lörtsi ja lumesadu asjad koristatud. Kena väljasõit oli ja tegelikult võib sellega igati rahule jääda, kuigi väike okas jäi muidugi hinge kripeldama. Lõpp hea, kõik hea. Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea.