Jäämurdja

Käesolev sügishooaeg ei sujunud just planeeritud kava järgi. Planeeritud hooaja lõpuüritust ei õnnestunud korraldada, mistõttu mõtted sai seatud juba järgmise aasta hooaja plaanide koostamisele. Samas oli hinges kripeldus, kuna midagi ju jäi siiski tegemata. Nüüd avanes võimalus ja sai see ekstreemne samm ette võetud. Reede õhtul pimedas järve äärde jõudes ootas meid üllatus- kuupaistel siras poolel järvel jääkate. Linnaolude järgi ei oleks seda osanud oodata.Kuid kuna juba kohale tuldud, siis ikkagi kõige kiuste otsustasime proovida. Vasakul pool tundus  veevirvenduse järgi olevat vaba vesi ja paremal pool oli kalda ääres ka paarkümmend meetrit vaba vett. Külma vee tõttu, me sööta ei kasutanud, ainukene lootus oli, et ehk õnnestub mõnele uinunud karpkalale sööt otse nina alla heita, mis siis võiks teda seda haarama ärgitada. Esimene heide umbes sügaviku äärde, kuulatasime raskuse sulps oli kosta, järelikult sattus vette. Teine Mareki kerge käega heide, kuulatasime- vaikus, järelikult midagi viltu, üritasime välja kerida, kuid tulutult. Raskus oli maandunud vastaskaldas, mistõttu ei raatsinud liini katki tõmmata, vaid jätsime hommikuks. Kalda lähedale õnnestus õnged vahejuhtumiteta sisse heita. Lõket tehes ja vorstikesi grillides, kostis mõne tunni möödudes ühel õngel paar üksikut piiksu. Svinger oli minimaalselt liikunud, keegi väike vist üritas omale ülejukäivat sööta proovida. Hommikul avanes vaatepilt, kus kõik meie rakendused olid jää sees. Ainult eemal paistis veel vaba vett. Kartes liine lõhkuda otsustasime paadiga nendeni sõuda ja nad jääst vabastada, lisaks oli vaja päästa ka üks rakendus vastaskaldast vabastada. Mis see siis ära ei ole läbi selle õhukese jääkirme sõuda. Tegelikkuses oli kohati tegemist kuni paari sentimeetrise jääga, mis paadisadamast meie püügikohani ühtlaselt veekogu kattis. Meie Vihula III-1 jäälõhkujal kulus pea paar tundi, et õngedeni jõuda. Kasutasime alguses otsest söösttaktikat, kus hooga jäässe trügisime, kuid hiljem osutus efektiivsemaks kombineeritud taktika, kus sööstud vaheldusid  aktiivse paadi kõigutamisega, mis tekkiva lainetusega jääd laiemalt purustas, misjärel sai uue sööstu teha. Rakendused edukalt päästetud heitsime nad uuesti sisse, sedakorda päevavalges juba plaanipäraselt ilma sekeldusteta. Kajaloodiga sondeerides näitas veetemperatuuriks 3,3 kuni 4,3 kraadi, kala oli kah näha. Ilm kena ja päikesepaisteline. Päeval oli isegi üks õrn run, kuid selle magasime me maha. Kala me ei saanud, kuid hing jäi rahule- oli seiklust, rippkiik sai järele proovitud ja nüüd siis selleks aastaks hooaeg läbi.