Söötmine

Video katsetusest.

Proovisime sellist tuunitud spombi. Antud lahendus võimaldab sööta vaiksemalt, kuna vette kukub tühi spomb ja lisaks pudeneb sööt kah laialivalguvamalt. Joonisele seletuseks. Spombi nupust on augud läbi puuritud ja siis seestpoolt veetud nöör, mis aasaga on ümber pealiini. Spombi tagaotsas on traadist tehtud konks, mille taha kinnitatakse haak, mis teist otsa pidi rõnga küljes. Rõnga külge kinnitub ka pealiin. Rõnga ja spombi konksu vahel on kumm. Kui nüüd spomb on täidetud( täitmisel peab see nupunöör olema vajutatud vastu sisekesta) siis sööda raskusega ta venitab kummi ja püsib haagi küljes. Heitel kumm venitab rõngast spombi poole, mistõttu haak tuleb konksu küljest lahti ja siis kui toimub pealiini löök klipsil, venitab see spombi nupunööri ja toimub avanemine õhus. Antud lahendus ei ole meie välja mõeldud, vaid Dmitri Nilovi leiutis. Nende demol toimus spombi maandumine tükk maad söödapuistest eemal, meil maandus ta praktiliselt sööda peal, müra oli küll vähem. Katsetamist väärib antud lahendus vist zig rigiga, siis on hea vaikselt tekitada vees hõljuv söödapilv. Spombi täitmine on muidugi ühel inimesel ebamugav, kuid filmimisel saime hakkama. Testimisel söötsime alguses tavalise klipsitud spombiga markeri peale, siis asetasime tuunitud variandi (liini pikkust ei muutnud). Huvitas kah, kuidas mõjutab rakettide erinevus söödastamise kaugust. Tänu katsele selgus, et distants on sama.

Juba ühes varasemas postituses oli juttu itaallaste leiutisest- crash ballist, magnetitega spomb tüüpi raketist. See lahendus tänu vähesele magnetite arvule ei olnud töökindel. Nüüd on LK Baits välja töötanud uue Crashball CX. Sellel täiustatud variandil on lisaks 2 statsionaarsele magnetile veel 6 eemaldatavat magnetit, tänu millele on siis võimalik seadistada raketti. Praegu veel kodulehel müügiinfot ei leidnud, kuid ühed tuttavad testisid proovieksemplari reaalsetes oludes. Nende hinnang oli positiivne. Katsetusel ilmnes, et tänu voolujoonelisemale kujule lendab kaugemale kui spomb. Mahult on võrreldav Midi Spombiga. Kui tagasi kerimisel pooled omavahel kokku liiguvad, siis on väljakerimine raskem. Tänu tihendile on võimalik kasutada vedelat sööta. Konstruktsiooni eripära tõttu on võimalik sööta vaiksemalt, kuna saab heitmisel rakett asetada küljega vette. Häireid juhusliku avanemisega enam ei esinenud. Tootjal on isegi vastav tabel, kuidas neid magneteid seadistada. Kõik sõltub muidugi ka toote hinnast.

Jäämurdja

Käesolev sügishooaeg ei sujunud just planeeritud kava järgi. Planeeritud hooaja lõpuüritust ei õnnestunud korraldada, mistõttu mõtted sai seatud juba järgmise aasta hooaja plaanide koostamisele. Samas oli hinges kripeldus, kuna midagi ju jäi siiski tegemata. Nüüd avanes võimalus ja sai see ekstreemne samm ette võetud. Reede õhtul pimedas järve äärde jõudes ootas meid üllatus- kuupaistel siras poolel järvel jääkate. Linnaolude järgi ei oleks seda osanud oodata.Kuid kuna juba kohale tuldud, siis ikkagi kõige kiuste otsustasime proovida. Vasakul pool tundus  veevirvenduse järgi olevat vaba vesi ja paremal pool oli kalda ääres ka paarkümmend meetrit vaba vett. Külma vee tõttu, me sööta ei kasutanud, ainukene lootus oli, et ehk õnnestub mõnele uinunud karpkalale sööt otse nina alla heita, mis siis võiks teda seda haarama ärgitada. Esimene heide umbes sügaviku äärde, kuulatasime raskuse sulps oli kosta, järelikult sattus vette. Teine Mareki kerge käega heide, kuulatasime- vaikus, järelikult midagi viltu, üritasime välja kerida, kuid tulutult. Raskus oli maandunud vastaskaldas, mistõttu ei raatsinud liini katki tõmmata, vaid jätsime hommikuks. Kalda lähedale õnnestus õnged vahejuhtumiteta sisse heita. Lõket tehes ja vorstikesi grillides, kostis mõne tunni möödudes ühel õngel paar üksikut piiksu. Svinger oli minimaalselt liikunud, keegi väike vist üritas omale ülejukäivat sööta proovida. Hommikul avanes vaatepilt, kus kõik meie rakendused olid jää sees. Ainult eemal paistis veel vaba vett. Kartes liine lõhkuda otsustasime paadiga nendeni sõuda ja nad jääst vabastada, lisaks oli vaja päästa ka üks rakendus vastaskaldast vabastada. Mis see siis ära ei ole läbi selle õhukese jääkirme sõuda. Tegelikkuses oli kohati tegemist kuni paari sentimeetrise jääga, mis paadisadamast meie püügikohani ühtlaselt veekogu kattis. Meie Vihula III-1 jäälõhkujal kulus pea paar tundi, et õngedeni jõuda. Kasutasime alguses otsest söösttaktikat, kus hooga jäässe trügisime, kuid hiljem osutus efektiivsemaks kombineeritud taktika, kus sööstud vaheldusid  aktiivse paadi kõigutamisega, mis tekkiva lainetusega jääd laiemalt purustas, misjärel sai uue sööstu teha. Rakendused edukalt päästetud heitsime nad uuesti sisse, sedakorda päevavalges juba plaanipäraselt ilma sekeldusteta. Kajaloodiga sondeerides näitas veetemperatuuriks 3,3 kuni 4,3 kraadi, kala oli kah näha. Ilm kena ja päikesepaisteline. Päeval oli isegi üks õrn run, kuid selle magasime me maha. Kala me ei saanud, kuid hing jäi rahule- oli seiklust, rippkiik sai järele proovitud ja nüüd siis selleks aastaks hooaeg läbi.