Karbiakadeemia Valle 15-17. juuli 2014

Sel aastal oosales antud üritusel kokku 14 võistkonda, nendest 2 Eestist. Minikalastaja ja Solo and Co, Minikalastajal oli kapten Mareki asemel varumees Tarvo. Marek viibis samal ajal Eesti hiphopi festivalil http://www.eestihiphopfestival.ee/ Ilmateade  lubas vahelduvat ilma, mis ka tegelikkuses tõeks osutus. Võistlustingimused olid juba varasematest aegadest tuttavad- 4 õnge, söötmine raketiga 9-17 jne. Enamus juhendajaid olid Läti Kerio Carp meeskonna liikmed, seekordne erinevus varasematega võrreldes oli juhendajate aktiivsem tegevus. Loosimine reedel kell 14.30 ja võistluse algus kell 16.00. Loosimise tulemusena- 13. loosivõtjana ka 13. sektor, Solo and Co 14. sektor. Kerio Carp eraldas igale võistkonnale ka kilo oma boile, mille üle meil hea meel oli. Pärast võistlust Maris Nukisega vesteldes selgus, et nende tegevus ei olnud omakasupüüdmatu. Tegelikult said nad niiviisi karpkalad veekogus oma söödaga tutvustatud ilma vaeva nägemata. Esmaspäeval 25,08 algavad ju Läti meistrivõistlused. Antud sektoriga olime rahul, kuna oli võimalus osa õngi seada 60 meetri kaugusel asuva saare alla ja osa kahe saare vahele. Õnged sisse heidetud hakkas pingeline ootamine, kala võtt oli vaevaline. Meie kõrval asetsev Ozocarp meeskond vaikselt püüdis, teistel ka väga heades sektorites asetsevatel meeskondadel oli vaikus. Järgmine ööpäev olukord natukene paranes ja ka paremates sektorites asuvad võistkonnad hakkasid kala saama. Meie sektoris vaatamata meie pingustele valitses vaikus. Püügipaigad olid ka juhendajate meelest meil õiged, muus osas suures plaanis küll laideti meie tegevus hukka. Vaieldamatult on neil suurem kogemus, head tulemused jne. Üldiselt ei olnud juhendajate juhised valed, kuid osalt oskuste, osalt varustuse puudulikkuse tõttu ei ole võimalik kõike üksüheselt üle võtta. Kõik tuleb vastavalt võimalustele ja kogu saadud teadmiste pagas siiski oma ajus ümber töötada. Proovides erinevaid söötasid ja ka mõne õnge ümber rakendades ei õnnestunud meil ikka kala saada. Antud situatsioon oli kõigile üllatav. Tõenäoline selgus saabus pühapäeva hommikul, kui Ozocarp meeskonna liige rääkis meile, et oli näinud säga parti vee alla sikutamas ja seletas, et tänu sellele hoiab karpkala sealt eemale. Nendel toimisid kah ainult need õnged, mis olid kaugemal. Eesti-Läti sõpruskohtumisel õnnestus neil samast kohast välja püüda 6.5 kg säga. Meie sööt siis miskipärast pidi olema talle meelepärane, mispärast ta sinna alla tuli, kuigi sisaldas ainult vähesel määral forelligraanuleid. Meie otsisime välja oma kalamaitselised söödad ja lootsime, et püüame siis vähemalt säga välja. Tund enne lõpusignaali õnnestus meil siiski üks 8.67 karpkala õnge otsa saada ja 45 minutit enne lõppu sai ka Solo and Co 8.14 karbi. Sellega platseerusime me siis vastavalt 8. ja 9. kohale. Kaks võistkonda jäid kalata ja kolmel olid väiksemad kalad. Esikoha ja suurima kala-13.67 sai Dinro 10 kala, 2. Ozocarp 9 kala. Kokku püüti 55 kala kaaluga 365 kg. Keskmine kaal oli 6.65 kg, mis on hea näitaja.

Eesti karbipüügivõistlus.

7.-10. 08 toimus Tarbjal järjekorras juba 6. Eesti võistlus karpkala  püügis. Osales seekord 8 võistkonda, kõik olid sportlikult ja positiivselt meelestatud. Loosimise tulemusena kujunes olukord, kus kümne  väljamõõdetud sektori vahel alates Tallinna poolsest parklast jaotusid võistlejad alljärgnevalt:

1. Rene Martin

2. Ott Parbo

3. Egon Sankmann, Urmas Saimre

5. Minikalastaja

6. Andres Odras

7. Hannes Välja, Sigmar Roosimägi, Kaja Roosimägi, Mart- Mihkel Makko

8. Harri Nurk, Ardo Kroon

10. Igor Pisarenko

Nagu tavaliselt oli Harri veekogu perspektiivikamad kohad võistlusalalt välja jätnud. Kuna Minikalastaja kapten Marek oli tööülesannete tõttu hõivatud ja sai kohale ilmuda alles reede õhtul, siis pidi lihtliige Arnold kogu ettevalmistuse üksi ära tegema. Kõigepealt peale asjade lahtipakkimist tuli asuda roostikku läbipääsu raiuma, seejuures õnnestus enda jalga tõsiselt vigastada, mistõttu hiljem oli vette minek ainult jalanõudega. Markeerides oma sektoris mingeid huvipakkuvaid erisusi ei suutnud tuvastada, veekogu põhi oli antud sektoris kausikujuline ja mudane, muda oli kaldaäärtel rohkem, kuid tegemist ei olnud vängelt haisva mudaga. Võistluse algus kujunes raskeks kuna Harri kujundas oma pilliroost ujuva saare, mille ta siis meid segama saatis, mina pääsesin sellest veel kergesti, kuid Egoni juures keerutas see saar tükk aega. Arvestades neid olusid, siis harjutamise mõttes toimus kogu söötmine ja rakenduste sisseheitmine ilma klipsimata silma järgi. Ilm oli palav ja sobilik suvitamiseks, kohalikud kalamehed, kes õngitsesid kurtsid kala väheaktiivsuse üle. Neljapäeval väikese vihmasabina ajal oli üks ettevaatlik võtt õngele, kuid haakides midagi otsas ei tundnud. Tõenäoliselt oli tegemist latikaga, kuigi eelneva kogemuse järgi nende kaladega oli käitumine erinev. Reede hommikul oli naabersektoris Andresel esimene kala. Hommikune uni oli niivõrd magus, et õnnestus see endal maha magada ja ainult tänu Facebookile, kuhu Hannese poolt pilt oli üles laetud, õnnestus sellest teada saada. Hommikul õnnestus ka Otil umbes tunni aja vältel kolm kala saada, millega ta asus võistlust juhtima ja liidripositsiooni ei loovutanud ta kuni lõpuni. Ülejäänud sektorites valitses vaikus. Isegi latikad, kes pidevalt Andrest kimbutasid ei olnud mujal aktiivsed häirijad, hiljem sai ka põhjus ilmsiks, Andresel oli väikesemõõtmeline sööt. Enda signalisaatorid ei avaldanud vähimatki elumärki, mistõttu vahepeal sai neid ikka piiksutamas käidud- kas on töökorras. Egonil ja Otil oli söödaplatsil vähemalt mingisugust kala aktiivsust märgata, meie sektoris valitses täielik vaikus. Kogu lootus oli Mareki peal, kes pidi tulema ja päästma võitskonna au. Reede öösel ekstremaalsetes oludes Marek lõpuks saabus  autol avatud juhiaknaga. Laupäeva varahommikul oli taevas pilvine, mis sisendas lootust, päikesepaistelise suveilmaga ei ole meil kunagi erilist edu olnud. Telgis tukastades kuulen läbi une mingit imelikku kõrinat- ei ole tegemist Mareki unehäältega ega millegi muuga, kui äkki mõistuse selginedes saan aru- rull kerib. Hõikan Marekit ja sööstame telgist välja- carprun. Nagu selgus oli öösel ühe signalisaatori patarei tühjenenud ja pidevate piiksude tõttu oli Marek öösel selle välja lülitanud. Kala üritas peale sööstu  roostikku peitu pugeda, kättesaamiseks tuli mõlemil vette minna, kuid kahva ta saime- karp 6,98 kg. Hiljem õnnestus meil veel üks 7.05 karp tabada. Andres alustas ja Andres lõpetas- temal esimene ja viimane kala. Kõik kalad üritasid roostikku pugeda, nende kahvamiseks tuli vette minna ja olid ka mõned äraminekud. Kokkuvõtteks teenitult Ott Parbo 1. koht 3 kala mingi 22 kg, Minikalastaja 2 kala 14.03kg, Andres Odras 3. koht 2 kala, natukene kaalult meist vähem, Egon ja Urmas 1. kalaga neljandad. Osalejad jäid võistlusega igati rahule ja järgmine aasta kohtume umbes samal ajal uuesti Tarbjal.