Oleg Pevnev
Käesolev artikkel on tõlgitud
Arnold Tammemägi poolt
ja avaldatud autori loal.
Käsitleme nüüd lühidalt lipsurakenduse elemente ning nende valiku ja kasutamise kriteeriume.
Konks
Kahtlemata üks tähtsamatest rakenduse elemntidest. Igal kalastajal on oma lemmikkonksud, milliseid usaldab ta täielikult. Minu arvates sobilik konks karbipüügiks peab vastama järgnevatele nõuetele: olema maksimaalselt terav, omama piisavat tugevust, et ei painduks ega murduks suure ja tugeva kala väljakerimisel. Samuti on soovitav, et ta säilitaks oma teravuse võimalikult pika aja vältel. Konksu valikul on määravaks püügitingimused, aga konkreetse mudeli valikul lähtub püüdja isiklikest eelistustest ühe või teise tootja kasuks.
Konksu valides on vaja arvestada järgnevaid tegureid;
1. Sirge teravikuga konksul on parimad haakumisomadused, sissepööratud teravikuga, aga suudab paremini kinni püsida kala suus väljakerimisel ja säilitab paremini oma teravust kivise ja kõva põhja puhul.
2. Mida väiksem on konksuteraviku kida, seda paremini tungib ta ihusse, kuid väljakerimisel püsib seal halvemini.
3. Mida paksem on materjal, millest konks on valmistatud, seda raskem on teda sirgeks painutada, kuid haakumisomadused halvenevad samavõrra.
4. Teflonkattega konksud tungivad hästi ihusse ja ei läigi, samas nürinevad kiiresti.
5. Mida pikem on konksu säär, seda sügavamal suus toimub haakumine (juhul, kui muud tegurid on samad).
Selle tõttu on konkreetse mudeli valik alati kompromiss ja tuleb lähtuda prioriteetidest. Näiteks, kui kala on väheaktiivne või muidu ettevaatliku võtuga ja väljakerimisel käitub rahulikult, siis esmatähtis on võtu tõenäosuse suurendamine. Sel juhul on soovitav kasutada teflonkattega sirge teravikuga mikrokidaga konksu ( või hoopis ilma kidata). Kui kala võtab aktiivselt ja väljakerimisel avaldab tugevat vastupanu, siis tuleb erilist tähelepanu osutada konksu tugevusele ja omadustele, mis peavad paremini kala kinni, st. konksuteravik peaks olema sissepoole ja konks varustatud suure kidaga. Püügil rägastikus on esmatähtis konksu tugevus. Kui kaladel on tugevad mokad (mida kohtab tihti seal, kus kalade peatoiduseks on teokarbid) siis paksust materjalist konks ei tungi hästi lihasse.
Karbipüüdjate seas arutletakse tihti sobiliku konksu ja sööda suuruse seose üle. Antud küsimusele ei ole ühest vastust. Isiklikult arvan, et sellega tuleb teatud määral arvestada, kuid peamine on, et konks ei oleks liiga pisike. See tähendab, kui kasutada väikese sööda puhul suurt konksu, siis see ei halvenda isehaakumist, vastupidiselt olukorrale, kus suure söödaga on liiga väike konks. Arusaam suurusest on muidugi igal kalamehel erinev, isiklikult lähtun sellistest kriteeriumidest, mis on kajastatud alljärgnevas tabelis.
Konksu vähim suurus, arvestades sööta.
Sööda suurus mm 10 ja väiksem 12-18 20-22 24 ja suurem
Minim. konks 8 6 4 2
(Arvestada tuleb ka seda, et erinevatel tootjatel kipub sama numertasiooniga konksu suurus varieeruma.tõlk)
Lipsumaterjal
Lipsumaterjal peab olema piisavalt tugev. Enamlevinud lipsumaterjalide tugevus jääb vahemikku 15-45 lb. Seejuures võib ühesuguse tugevusega lipsumaterjalide läbimõõt tugevasti erineda.
Isiklikult minule on tähtis rakenduse kõikide elementide vastupidavus ja seetõttu ei kasuta ma kunagi materjali, mille tugevus on alla 25lb.
Püügil raskendatud tingimustel (rägastik, jõekarbid jm. abrasiivne ollus) on tähtis, et lipsumaterjal omaks ka suurt vastupidavust kulumisele. Tunnustatud liidriteks on siin Fox Armadillo ja Kryston Quicksilver.
Küllaltki vastupidav on ka fluorkarbon. Suhteliselt odavat ja heade antiabrasiivsete omadustega materjali toodab Poola Tandem Baits.
Hybraid, mis on punutud dyneema kiududest koos kevlariga, tänu sellele on hybraid vastupidav kulumisele ja tugev.
Antud lipsumaterjali toodetakse kolmes värvitoonis (must, pruun, roheline) ja kahes mõõdus erineva tugevusega 30lb ja 50lb.
Kvaliteetne lipsumaterjal ei tohi eraldada kiudusid, vastasel korral on temaga raske toimetada ja ka vastupidavus kannatab. Püügiks mudasel põhjal, sööda heaks esitlemiseks tuleb eelistada materjale, mis on elastsemad. Nendel tingimustel jäiga kattega ja monofiilsed lipsumaterjalid ei ole hea valik. Kattega lipsumaterjalide puhul, lisaks tugevusel omab tähtsust katte kinnitatus punutud sisule ( ebapiisavalt liimunud kate katkeb üsna ruttu kasutamisel) ja katte elastsus ( ei tohi katkeda sõlmimisel).
Juuse fikseerimise elemendid
Nagu juba eelpool juba jutuks olnud, juuse eemaldumise kohas konksust võib kasutada silikoontorukest või metallrõngast. Tõe huvides tuleb mainida, et seda saab määrata ka sõlmeta sõlme sidumisel, mässides vajalik arv keerde konksu säärele. Selline lahendus küll ei ole esteetiliselt nauditav, lipsumaterjali kulu on suurem, haakumisomadused halvenevad, kuna sööda väljasülitamisel ei ole juus võimeline nihkuma.
Spetsiaalseid silikoontorukesi juuse fikseerimiseks pakub enamus karbivarustuse tootjaid. Torukese optimaalne läbimõõt sõltub konksumaterjali ja juusematerjali paksusest, enamus juhtudel on sobilik 0.7-0.75 mm sisediameeter.
Õigesti valitud toruke ei nihku oma kohalt heitel ( kindlalt saab fikseerida PVA materjalide abil) ja ka hiljem rakenduse asetsedes veekogu põhjal, kuid on võimeline nihkuma konksusilma juurde, kui kala sööda suust välja sülitab. Siin tasub ära märkida, et vees on hõõrdumine väiksem ja toruke liigub vabamalt, kui õhus. Mõnikord kala väsitamisel toruke rebeneb. Kui seejuures konks on säilitanud oma teravuse ja juuse-, lipsumaterjal on terved, siis on võimalik paigaldada uus silikoontoruke. Seda on võimalik sooritada mitmel moel. Isiklikult mina käitun järgnevalt;
1. Lükkan konksuteraviku poolt konksule uue torukese.
2. Sisestan läbi torukese leadcore nõela ( suunaga konksusilma poole)
3. Haagin nõela abil juuse aasast ja tõmban juuse läbi torukese.
Kui te olete juuse fikseerimiseks otsustanud kasutada metallrõngast, siis on soovitav valida ta mattide (parem teflonkattega) seast. Võimalik, et läikiv rõngas ei mõjuta võtte, kuid parem karta, kui kahetseda. Rõnga kuju minu arust erilist rolli ei oma.
Lipsu põhjale kinnitamise elemendid
Kvaliteetsed tinahaavlid omavad piisava sügavusega sisselõike, mis võimaldab neid mugavalt lipsule kinnitada, kus nad ka siis kindlalt paigal püsivad.
Selleks, et tinahaavel omaks maksimaalset kasutegurit, tuleb ta lipsule kinnitada raskem osa allapoole, st. lõikepool üles. Vaatamata sellele, isegi kvaliteetne haavel võib vähendada lipsu tugevust, kuna kõik pinged koonduvad liitekohta. Vähemal määral on see omane oliivikujulistele spets. raskustele Fox toodangul, millega piiratakse ujuvate söötade kõrgust. Väiksemad neist ( suurus BB) sobivad ka lipsudele uppuvate boilidega. Nendel raskustel on pikisuunas soon ja kinnitatakse nad komplektis oleva kummitorukese abil, nii on neid ka võimalik lipsul liigutada.
Tänu sellisele kinnitusviisile on nad korduvkasutatavad. Kui lips on kulunud, siis on neid võimalik lihtsalt eemaldada toru väljasikutamise teel ja ümber paigutada teisele lipsule. Lipsu võib ka uputada volframpasta ehk nn. pehme tina abil.
Minu lemmikuks on Korda toodang, mis on kergesti formeeritav ja püsib hästi lipsul.
Pasta kulu vähendamiseks ja samas seotise kindlamaks muutmiseks on järgnev nipp. Esialgu mähime lipsule vajalikus kohas mõned keerud leadcore tinasüdamikku, millele seejärel formeerime sobiliku kujuga kuuli pehme tina abil.
Siin tuleb vältida lipsumaterjali keerdumist tinasüdamiku ümber mähkimisel, vastasel korral kannatab lipsu tugevus.
Pöörlad ja koonused
Rakendustes kasutatakse kahte sorti pöörlaid, mis on määratud täitma kahte erinevat ülesannet: lisaliigendi moodustamiseks, mis kergendab konksu pöördumist edukaks haakumiseks ja tagamaks lipsu vaba pöörlemine ümber oma telje tema kinnituskohas leadcore ( või shock leaderiga, kui kasutada rakenduses keerdumisvastast toru). Esimesel juhul pöörlale erilisi nõudmisi ei esitata. Nad peaksid omama lisarõngast ja vastavat suurust, samuti soovitatavalt matti pinnakatet. Teisel juhul on olukord komplitseeritum. Enimkasutatavad on kiirliitmikuga pöörlad, mille abil lipsu vahetamise aeg on viidud miinimumini.
Mugavamad on pöörlad, kus liitmikuosa on pikendatud varrega, sellisel pöörlal on liitmikuosa pikemalt ohutust klipsist või inline raskusest väljas, mis kergendab tunduvalt lipsu vahetamist. Selleks, et lips ei tuelks liitmikust lahti kala väljakerimisel, kasutatakse spetsiaalseid silikoonkoonuseid.
Koonuse kasutamine rakendusel omab nii plusse kui miinuseid.
Plussiks on heitel lipsu keerdumise vältimine ümber pealiini isegi, kui kasutada täielikult pehmest materjalist lipsu. Puuduseks võib lugeda tema ujuvuse. Teine puudus ei ole niivõrd silmatorkav, kuid ilmneb inline rakenduse kasutamisel. Nagu teada on inline raskuste kasutamisel nende suureks plussiks, et kala poolt sööda haaramisel, kui kala kergitab raskuse põhjalt üles, siis mõjub kogu raskuse mass, kuna raskuskese on nihutatud sinnapoole, kus asub pöörel. Kui lips oleks otse pöörlale kinnitatud, siis nii ka oleks. Silikoonkoonuse kasutamisel, ta tänu oma jäikusele mingil määral halvendab tinaraskuse tööd- järsu jõumomendi asemel raskuse tõustes, toimub see aeglasemalt-vedrutades, mis halvendab mingil määral isehaakumist. Seda saab vältida, kui kasutada teistsuguseid kiirliitmikke, nt. selliseid
Või selliseid
Veel on koonuse puuduseks jäikade lipsude korral vähene liikumisvabadus leadcore kinnituskohas, mis halvendab sööda esitlust ja ka konksu pöördumist teravikuga allapoole. Selle probleemi lahendamiseks võib kasutada lisarõngaga pöörlaid, kuid siis ei ole võimalik lipsu kiiresti vahetada. Õnneks on karbivarustuse konstruktorid sellele mõelnud ja on olemas pöörlad lisarõngaga ja kiirliitmikuga. Koonuse ebaõigel kasutamisel ilmneb veel üks probleem. Selleks, et garanteerida lipsu kindel kinnitamine piisab koonuse asetamisest kiirliitmikule selle liitmikuosa kitsa osani.
Paljud kalastajad sikutavad koonuse liitmiku pöörla keskosani, mille tagajärjel liitmiku liikuvus väheneb ja koonusel ei ole võimalik langeda vastu veekogu põhja, mistõttu ka lips ei lange põhjale ja rakendus on seetõttu demaskeeritud.
Termokahanev toru
Termokahanev toru on rakenduse element, millele kasulikkus kutsub karbipüüdjate seas esile poleemika.
Sellele väikesele elemendile on pühendatud paljud artiklid erinevates väljaannetes.
Argumendid vastu
Toru teeb montaaži nähtavamaks, suurendab konksu kaalu ja pikkust raskendades kalal sööda haaramist.
Argumendid poolt
Toru on omamoodi jõuõlaks kala mokal, mistõttu konksu pöördumine kiireneb. Toru takistab kalal sööda suust väljsülitamist. Toru suunab tinaraskuse jõuvektori suuna ühele joonele konksuteravikuga, mis parandab haakumist. Väljakerimise protsessis tänu elastsusele on toru lipsu osaks, mis vähendab torkeaugu laienemist ja konksu välja tulemist ( nagu see toimub pika säärega konksu puhul)
Isiklikult arvan, et küsimus termokahaneva toru kasutamisest konksul ei ole nii lihtne, nagu tundub. Vastus sellele küsimusele sõltub sellest, millisel viisil kala sööta võtab ( kas liikudes või mitte muutes keha asendit) ja ka kasutatava konksu kujust. Kui säärega paralleelse sirge teravikuga konksude kasutamisel (eriti väheaktiivse kala puhul) võib termokahaneva toru kasutamine olla õigustatud, siis sissepoole suunatud teravikuga konksude puhul viib termokahaneva toru kasutamine ebasoodsale konksu sissetungimise nurgale, mistõttu tunduvalt suureneb äraminekute arv.
Lisaks sellele peab silmas pidama, et termokahaneva toru parimad omadused ( konksu kiire pöördumine) ilmnevad ainult koos lisahaavli kasutamisega lipsul. Tinahaavli puudumisel kuni tinaraskuse toimimiseni puudub tegur, mis mõjutaks konksu pöördumist, mistõttu on termokahaneva toru kasutamine mõttetu. Täielikult jäiga lipsurakenduse korral on samuti termokahaneva toru otstarbekus kaheldav. Üldiselt, kas kasutada konksu geomeetria parandamiseks termokahanevat toru, jäägu iga kalastaja oma otsustada. Isiklikult pean seda liigseks elemendiks- praktikas kasutan peaaegu alati tüüpilisi karbikonkse lühikese sääre, pika kaare ja sissepoole suunatud teravikuga.
Kui te siiski otsustate termokahanevat toru kasutada, siis moodustage ta pikkus ja paindenurk selliselt, et lipsu väljumiskoht oleks konksu teraviku mõttelise joone pikendusel.
No comments:
Post a Comment