Oleg Pevnev
Käesolev artikkel on tõlgitud
Arnold Tammemägi poolt
ja avaldatud autori loal.
Karpkalapüügi rakendusel on
kõik osised väga tähtsad, iga element on omamoodi vajalik ja peab veatult
täitma oma eesmärki, vastasel korral on eduka tulemuse saavutamise tõenäosus
nullilähedane.
Iga lipsurakendus sisaldab:
Lips on esirinnas võitluses kalaga, see on
esimene element, millest algab kett söödast vees ja kaldal asetseva kalmehe
vahel. Selleks, et tulemus oleks efektiivne peab lips omama lisaks vajalikule
vastupidavusele ka häid isehaakumise omadusi, samas peab olema tagatud ka sööda
loomulik esitlemine. Lipsu konstruktsioon peab olema selline, et kala sööta
võttes ei tajuks midagi ebaloomulikku või siis tajuks seda liiga hilja, kui
konks on juba haakunud.
Sportliku karkalapüügi peamine iseloomulik
omadus on rakenduse isehaakumises, selleks, et konks tungiks kala suu
lihaskoesse, ei ole vajalik haakimisliigutuse sooritamine. See tagatakse rakenduse
konstruktiivsete omadustega: üliteravate konksude, raskete tinaraskustega,
mille kaal peab osutama piisavat vastupanu konksu tungimisel lihaskoesse. Kogu
järgneva teksti paremaks mõistmiseks lahkame isehaakumise mehhanismi.
Põhjarakendusega püügil isehaakumine võib
toimuda mitmel erineval moel: kala võttes sööda jätkab liikumist sööta suus
hoides, kala imeb sööda suhu olles kaldunud põhja poole misjärel tõuseb
horisontaalasendisse, võttes sööda tunnetab ebakõla ja sülitab sööda suust
välja.
Esimesel juhul on kõik arusaadav- lips tõmbub
tinaraskuse mõjul pingule, selle tõttu, et juus väljub konksu seljalt ja lips
väljub konksusilmast, toimub konksu pöördumine teravikuga allapoole, mistõttu
konksuteravik on kala alahuulel ja tinaraskuse mõjul tungib sinna sisse.
Tajudes torget, sülitab kala sööda suust välja, mistõttu see
tänu juuse kinnitusele soodustab veelgi konksu sügavamale tungimist.
Sel hetkel hakkab kala rapsima, püüdes takistusest
vabaneda ja konksu poolt tekitatud auk laieneb raskuse mõjul( juhul, kui
tinaraskus irdub võtul, siis kalal ei ole sellist võimalust). Mõningatel
juhtudel õnnestub kalal sel viisil konksust vabaneda, seetõttu on täiendava
haakeliigutuse tegemine vajalik, et konks tungiks piisavalt sügavale. Kala
sellise käitumise korral piisab kõige lihtsamast lipsu konstrukstsioonist.
Tähtis on jälgida, et juus kulgeks konksu seljalt, eemalduks temast vajalikus
kohas ja oleks vajaliku pikkusega. See, et sõltumata lipsurakenduse lahendusest
peab konks olema terav on iseenesest mõistetav ja sellele enam tähelepanu ei
osuta.
Arutleme nüüd lipsu pikkuse üle kala
liikumisel. Lipsu pikkuse määramine ei ole nii lihtne, kui tundub. Ühest
küljest, mida pikem lips, seda raskem on kalal sellest vabaneda samas, aga
möödub siis kauem aega liikuva kala sööda haaramise hetkest lipsu
pinguldumiseni ja isehaakumiseni. Näiteks juhul, kui kala haaranud sööda liigub
raskuse poole, moodustab vahemaa isehaakumiseni kaks lipsu pikkust. Mida kauem
aega kulub sellest hetkest mil sööt sattus suhu kuni selle hetkeni, mil konks
pöördub teravikuga alla ja tinaraskuse mõjul toimub haakumine, seda tõenäolisem
on, et kala tajudes sööda ebakõla, sülitab selle koos konksuga suust välja veel
enne, kui tinaraskus hakkab mõju avaldama (haakumismehhanismi sööda välja
sülitamisel käsitleme hiljem). Tuleb muidugi ära märkida, et lisaks lipsu
pikkusele omab tähtsust ka kala liikumiskiirus. Praktilise töö käigus on jõutud
tulemuseni, kus püügil kõval põhjal on lipsu pikkuseks 15+- 2 cm.
Nüüd vaatleme olukorda, kuidas toimub
isehaakumine juhul, kui kala võtab sööda asetsedes põhja suhtes nurga all ja
seejärel tõuseb horisontaalasendisse, kuid samas ei liigi edasi. Keha asendi
muutudes lips pinguldub ja mingil hetkel hakkab tinaraskus mõju avaldama. Edasi
toimub kõik sarnaselt eelpoolkäsitletud juhtumile. Erinevus on ainult selles,
et sööda haaramise esimesel etapil on lipsu pikkusel eritähendus.
Mis nurga all kala toitub
sõltub tema keha proportsioonidest ja suu anatoomilistest iseärasustest. Mida
kõrgema kehakujuga ja suurema kõhuga kala, seda rohkem peab ta ennast kallutama
sööda omastamisel.
Voolujoonelise kehakujuga
kalad, arvestades veel seda, et kala torujas suu on allapoole suunatud,
toituvad praktiliselt horisontaalselt.
Sellest lähtub, et käsitletava juhtumi korral
sõltub optimaalne lipsu pikkus oletatava püügiobjekti füüsilistest
iseärasustest( kaal, pikkus). Kui lips on liiga lühike, siis kala tunneb torget
enne horisontaalasendisse naasmist, mis vähendab isehaakumise tõenäosust ja
võimaldab kalal sööt karistamatult suust välja sülitada, sama ka liiga pika
lipsu korral, kuna tinaraskus ei lülitu töösse.Veekogudes, kus kala pidevalt
sisse asustatakse võivad seetõttu olla vägagi erineva kehakujuga kalad.
Kuida sellisel juhul käituda?
Siin sõltub kõik püstitatud ülesandest. Kui
eesmärgiks on seatud trofeekala püüdmine, kes on sarnase kehakujuga, siis tuleb
lähtuda arvestusest nende kalade kehakujule ja toitumistavadele. Kui eesmärgiks
on seatud maksimaalse hulga kalade väljpüüdmine, siis tuleb arvestada kalade
kehakujuga, kes moodustavad enamuse antud veekogus.
Üritame nüüd määratleda asjaolusid, mis
peaksid olema täidetud selleks, et konks pöörduks kiirestu teravikuga
allapoole, aga ei lendaks sülitamise ajal haakumata suust välja.
Kõigepealt peaks konksul olema teatav
liikumisvabadus, et oleks võimalik saavutada soovitav asend (meie juhtumil
teravikuga allapoole). Seda on võimalik saavutada elastse lipsumaterjali abil
(kas kogu ulatuse või ainult osaliselt konksu juures), mis avaldab minimaalset
takistust konksu pöördumisel või luues liigendühenduse konksu silma juures.
Allpool vaatleme täpsemalt, kuidas seda saavutada.
Konksu pöördumiseks teravikuga allapoole
eeldused on lihtsad, kuid praktikas selle saavutamine mitte niivõrd. Näitlikult
võib konksu käitumist jälgida alljärgneva katse abil. Valmistage lips pehmest
materjalist, konksu säärele asetage silikoontoru jupp, et saavutada juuse
eemaldumine konksust vajalikus kohas.
Kui nüüd seda rakendust sikutada kõverdatud
sõrmedega peopesas, mis imiteerib karbi suud, siis võib täheldada, et enamus
kordi väljub konks avausest suvalises asendis, kuid mitte meie poolt soovitus,
teravikuga allapoole. (Katse läbiviimisel olge ettevaatlikud, et mitte
vigastada end konksuga.) See toimub nii
sellepärast, kuna lipsule ei rakendu jõudu, mis sunniks konksu pöörduma. Püüame
nüüd olukorda natukene muuta. Selleks kinnitame umbes 1 gr. tinahaavli mõni
sentimeeter konksust allapoole . Nüüd, tänu sellele lisaraskusele konks enamus
kordi pöördub teravikuga allapoole.
Mida raskem on see lisaraskus, seda kiiremini
konks soovitud asendi saavutab. Teisest küljest jälle, mida raskem on
lisaraskus, seda ebaloomulikumalt sööt käitub ja seda rohkem on vaja kulutada
jõudu sööda sisse imemiseks. Sellepärast ei ole soovitav sellega üle pingutada,
1 gr. on täiest piisav. Lisaks
eksperimenteerides võib uurida, kus kohas peaks juus konksust eemalduma, et
tagada maksimaalselt kiire konksu pöördumine. Lipsu lauale asetades on võimalik
jälgida, kui nüüd juusest sikutada, siis
kuidas konks käitub silikoontorukese erinevate asendite korral. Nende katsete
tulemusena jõuate tulemuseni, millest selgub, et parima liikuvuse tagab asend,
kus juus eemaldub konksust asetsedes konksuteraviku vastasküljel.
Nüüd vaatleme lähemalt millised jõud mõjuvad
konksule, kui kala poolt väljsülitatuna sööt jõuab oma trajektoori äärmisesse
punkti.
Nagu nähtub jooniselt võib
söödale mõjuva jõu lahutada kaheks komponendiks, esimene vertikaalsuunaline, mis soodustab
konksu sügavamale tungimist ja teine horisontaalne, mis mõjub välja tõukavalt. Kui
nüüd vaadelda, kuidas mõjutab silikoontorukese asend konksul neid jõudusid,
siis nähtub, et torukese nihutamisel konksusilma poole vertikaalne – kasulik
tegur suureneb ja horisontaalne- kahjulik tegur väheneb.
Lisaks sellele pikeneb aeg konksu
väljasülitamise hetkest tema trajektoori äärmise punktini jõudmiseks, mis
tähendab, et konksul on rohkem aega, et saavutada meile sobiv asend st.
teravikuga allapoole. Siit nähtub, et rakendusel, millel juuse fikseerimisel
silikoontorukese asemel on kasutatud metallrõngast omab sellises osas teatavaid
eeliseid.
Rõngas, erinevalt silikoontorust on võimeline
liikuma väljasülitamisel konksu säärt mööda konksu silmani, piisavalt suure
rõnga korral isegi üle selle. Jõukulu sõltub ainult juusematerjali jäikusest.
Mida pikem on konksu säär, seda pikem on boili käik ja seda suurem on jõud, mis
mõjub sisenevalt. Peale selle, pika säärega konks väljub kala suust enamasti
konksusilm eespool, mis loob lisaeeldused konksu pöördumiseks ja paremaks
haakumiseks. Kuid samas loob pika säärega konksu ja rõnga kasutamine ka teatavaid
probleeme. Esiteks: rõnga kasutamisel võib juhtuda, et heitel satub rõngas
konksusilma juurde. Uppuva boili kasutamisel see raskendab isehaakumist ja
tulemus on ettearvamatu (pop upiga seda ei juhtu, kuna hõljuv boil veab rõnga
õigesse asendisse) . Seda probleemi on võimalik lahendada PVA vahu või niidi
abil, millega juus fikseeritakse õiges asendis. Kuid sellega mured ei lõpe.
Isegi sel juhul, kui rakendus on veekogu põhjas korralikult, ei ole
garanteeritud, et juus ei ole keerdunud konksu ümber, seal nihkunud või mingis
muus vales asendis, mis vähendab rakenduse efektiivsust. Kõik see võib juhtuda
juhuslike tegurite mõjul: väikesed kalad on sööda kallal, veekeeriste mõjul,mis
tekitatud suurte kalade uimede poolt söödaplatsil. Piisab, kui vaadata
veealuseid videoid kalade toitumisest rakenduse juures, kus on näha, et
rakendus liigub kalade tegevuse tõttu pahatihti eemale oma esialgsest
asupaigast. Seetõttu võib ütelda, et oma eeliste juures on antud rakendus
küllaltki ebakindel. Isiklikult ei saa ma rahu, kui ei ole kindel, et minu
rakendusega on kõik korras ja püüan ta sel juhul kiiresti ümber heita
Pika säärega konksul on samuti omad puudused.
Esiteks mõningatel juhtudel
on pikk säär takistuseks suusse sisenemisel. Teiseks pikk säär moodustab pika
jõuõla, mille kaudu jõud mõjutavad konksu kala väljakerimisel, see soodustab
torkehaava laienemist ja kala vabanemist, kui pealiin on momendiks lõtvunud või
kala poolt uperpalli tegemisel (kogenud kalad teevad seda päris tihti). Seesama
pikk jõuõlg viib ka suurtel koormustel konksu sirgenemiseni Üksikasjalikult vaatlesime siin olukorda,
kuidas toimub haakumine kala poolt sööta välja sülitades, kui ta ise on
liikumatu, kasutades pehmest lipsumaterjalist lipsu nii lisahaavliga kui ka
ilma.
Nüüd vaatleme, mis toimub, kui kasutada rakendusi nii jäikade kui kombineeritud
lipsumaterjalidega. Täielikult jäigast materjalist rakendus (sh. juus), mis on
valmistatud paksust monofiilist või fluorkarbonist, omab ühte vaieldamatut
eelist, kui kalal õnnestub boil konksuga suhu imeda, siis seda välja sülitada
ilma haakumiseta on praktiliselt võimatu. Selles on lihtne veenduda kui korrata
eelpoolkirjeldatud katset peopesa abil.
Jäiga juuse tõttu on lipsul kogu aeg
konksuteravik suunatud allapoole. Jäik lips käitub vedruna, mis soodustab
konksu pöördumist veel enne seda, kui tinaraskus asub tööle.
Selle tõttu täielikult jäiga
lipsu puhul kala katsel boil suust välja sülitada pöördub konks momentaalselt
õigesse asendisse, mida lisaks soodustab ka täiendav jõuõlg jäiga juuse näol.
Tinahaavel, kinnitatult 1,5-2 cm kaugusele konksust teeb veel kogu protsessi
ülikiireks. Kui jutt on fluorkarbonist, siis on lips vees praktiliselt
nähtamatu ja ei ole vaja muretseda ega kasutusele võtta meetmeid lipsu põhjale
surumiseks. Tundub, et mida hing veel võiks ihaldada. Jah, selline lips on
peaaegu ideaalne pärast seda, kui boil on kalale suhu sattunud. Kuid siin
probleemid ilmnevadki-kala võib ju söödale läheneda suvalisest küljest. Kui
kala läheneb sööda poolsest küljest, siis probleeme ei ole, aga lähendes
suvalisest muust suunast, siis lipsu ja juuse jäikus takistavad sööda
sisseimemist, mistõttu võtt on vähetõenäoline. Mingil määral aitab seda
probleemi lahendada kombineeritud lips, kus lips on jäigast monofiilist aga
juus pehmest materjalist. Omamata lisasõlmesid on selline lahendus küllaltki
kindel, kuid probleemi täielikult ei lahenda.
Selleks, et jäigast monofiilist lips toimiks
kala lähenemisel suvalisest suunast, on vajalik lisaliigend, mis võimaldaks
konksul vabalt liikuda „lahinguasendisse“ kala poolt sisseimetuna. Lihtsaim
viis selle saavutamiseks on kombineeritud lipsu valmistamine, kus juus ja väike
osa lipsust konksu juures on pehmest materjalist, aga ülejäänud lips jäigast
materjalist.
Sellise lipsu konks omab tänu
pehmele osale piisava liikumisvabaduse, et pöörduda asendisse teravikuga
allapoole. Jäik lipsuosa toimib vedruna, soodustades konksu pöördumist, kui
töösse asub tinaraskus. Lisades lipsule umbes 1gr. tinahaavli pehme-jäiga
ühenduskohta, siis konks pöördub väga kähku ja sööt karsitamatult suust välja
sülitada kaladel enamasti ei õnnestu. Tõe nimel tuleb mainida, et sellisel
lipsul on omadus keerduda ümber pealiini, mille vastu on võimalik võidelda PVA
materjalidega. Peamiseks puuduseks on aga kaotus lipsu tugevuses tänu
lisasõlmele pehme- jäiga osa vahel. Sel põhjusel kasutatakse sportlaste poolt
harva kombineeritud lipse, eriti veel nendel veekogudel, kus kala väsitamisel
käitub väga võitluslikult. Veel üks võimalus tagada konksu liikuvus jäiga
monofiilist lipsu puhul on konksude kasutamine, mis on varustatud pöörlaga.
Pöörel mitte ei taga ainult vajaliku liikumisvabaduse, vaid tänu oma massile
kiirendab ka pöördumisprotsessi.
Veel suuremat liikuvust on võimalik saavutada,
kui konksu kinnitamise asemel tavalise sõlme asemel kasutada kokkutõmbumatut
silmust läbi konksusilma. Et takistada pöörla kinni kiilumist konksusilmas saab
kasutada termokahanevat toru.
Sellise rakenduse kasutamist piirab väike
pöörlaga varustatud konksude valik. Mitmed kalamehed valmistavad ise omale
sobilikke konkse pöörlaga. Tavaliselt kuumutatakse konksusilm ja lastes tal
aeglaselt jahtuda muutub karastatud materjal pehmeks, mis võimaldab silma lahti
painutada ja sinna pöörel asetada, seejärel tuleb konks muidugi uuesti
karastada. Pöörel mõningal määral kannatab tänu termotöötlusele. Tänu
kuumutamisele kannatab konks-pöörel ühenduse tugevus, kas riskida või mitte
jäägu iga kalamehe enda otsustada. Alternatiivne võimalus pöörla asetamiseks
konksusilma ilma seda kuumutamata, on võimalus suure naelateraviku
sissetagumisega konksusilm laiali venitada, seejärel nael eemaldada, pöörel
sisse ja konksusilm uuesti kokku pressida. Kogu selle protsessi käigus tuleb
jälgida, et ei vigastaks ennast ega konksuelemente. Minu arust avaldab selline
käsitlemine tunduvalt vähem mõju konksu tugevusele, kusjuures pöörel on
täielikult mõjutamata. Kui kasutada pöörlat, siis juus ei ole enam lipsu
pikendus ega kinnitu traditsioonilise sõlmeta sõlme abil. Juus kinnitatakse
konksu säärele kasutades rõngast, kas ümmargust, kolmnurkset või ovaalset.
Konksu teraviku poolt piiratakse juuserõnga
liikumisteed silikoonstopperi abil, kasutades selleks poolikut tavalist
matchõnge stopperit või siis spetsiaalseid karbirakenduste tarbeks toodetuid.
On olemas ka teine lahendus
pöörla kinnitamiseks konksule, mis tagab hea konksu liikuvuse. Rakendusi,
millel kasutatakse sellist lahendust nimetatakse 360¤ rig. Minu arvates on
selline lahendus sobilik ujuvate söötade kasutamisel, kuid paljud kalamehed
kasutavad seda ka uppuvate söötadega.
Niisiis, kuidas näeb välja 360¤ lips
Kuna konksusilma mõõt on
suurem pöörla rõnga sisediameetrist, siis konks ei tule sealt läbi isegi suure
koormuse korral. Samuti, nagu eelmise montaaži puhul, kinnitatakse juus
konksule abirõnga abil, mille käigu piiramiseks konksul kasutatakse stoppereid.
Lips kinnitatakse pöörla lisarõngale Grinner,
Palomar sõlme abil või kasutades libisematut silmust. Sellise rakenduse
peamiseks puuduseks on pöörla kinni kiilumine mõningatel juhtudel ning siis on
konksu vaba liikumine takistatud. Eelpoolkirjeldatud pöörlaga rakenduste
ebakindluse tõttu kasutan ma rakendust, mis minu arvates on kindlam.
Juus ja osa lipsust moodustatakse
maksimaalselt pehmest materjalist. Järgneva lipsuosa materjali valikul tuleb
lähtuda püügikoha põhja iseloomust. Kõva põhja korral võib kasutada monofiili-
fluorkarboni või kattega lipsumaterjali sealt katet eemaldamata. Mudase põhja
korral on parem kasutada punutud materjali, mis võib olla vähemelastsem
eesmisest osast (näiteks Fox Armadillo või Kryston Quicksilver 35-45 lb) Tänu
kahekordsele šarniirühendusele, mis moodustub lisapöörla ja kokkutõmbumatu
silmuse abil omab konks maksimaalset liikumisvabadust ja pöördub hetkeliselt
„lahingasendisse“ sõltumata sellest, kust suunast kala söödale läheneb. Peale
selle on pöörel oma raskusega ka lisahaavli eest lipsul, kiirendades sellega
veelgi konksu pöördumise protsessi. Täielikult jäiga lipsu valmistamiseks võib
kasutada kattega lipsumaterjali sealt katet eemaldamata.
Selliste materjalide jäikus on väiksem
võrreldes monofiilsete materjalidega ( rääkimata fluorkarbonist), kuid
vaatamata sellele on lipsude käitumine küllaltki sarnane. Samas kattega
lipsumaterjali kasutamine lipsurakenduste konstrueeimisel annab meile vabamad
käed, kui monofiilne materjal. Ütleks, et kattega lipsumaterjalide peamiseks eeliseks
on võimalus anda lipsu erinevatele osadele erinev jäikus ilma lisasõlmedeta,
vaid katte osalise eemaldamisega, mis tähendab, et lipsu tugevus ei vähene.
Näiteks võib eemaldad katte ainult lipsu sellelt osalt millest moodustatakse
juus jättes kõik ülejäänu jäigaks. See võimaldab sööda mõningase vaba liikumise,
mis hõlbustab kalal sööda haaramist.
Selleks, et tagada konksu
liikuvus piisab, kui lipsul konksusilmast alates eemaldad 1.5-2 cm kate.
Väga huvitav on lahendus, kus lipsumaterjalilt
on kate eemaldatud lisaks juusele veel jupike 1.5-2 cm peale konksu, mis
soodustab konksu liikumisvabadust.
Sellise konstruktsiooniga lipsul tänu katte
eemaldamisele moodustub liigendkoht, aga jäik osa konksusilmast kuni palja
osani moodustab lisaõla, mis parandab haakumist. Kui sellisel lipsul peale
katteta kohta lisada tinahaavel 1gr, siis minu arust selline rakendus läheneb
ideaalile, kui meil on tegemist väheaktiivse ja väga ettevaatliku kalaga. Ainus
piirang, mida tuleb arvestada jäikade lipsude puhul on see, et nad ei sobi
eriti mudasele põhjale. Kui põhi on püügikohas mudane, siis on sobilikum
kasutada pehmeid lipsumaterjale, mis tagavad nendes oludes parema sööda
esitluse. On olemas veel palju mitmesuguseid lipsurakendusi põhjasööda
esitlemiseks, mis on erinevate karpkalapüüdjate poolt välja töötatud sportliku
karbipüügi ajaloo vältel, kuid laias plaanis on nad eelpoolkirjeldatute
variatsioonid. Näiteks tinahaavel, mis kiirendab konksu pöördumist võib asetseda
hoopis konksul.
Kõiki sarnaseid rakendusi ei ole võimalik
käsitleda ühe artikli raames ja see ei ole isegi vajalik. Kui on soov tegeleda
mingi eksootilise rakendusega, siis internet pakub hulga eripäraseid lahendusi.
Ma loodan, et arusaam rakenduse käitumise iseärasustest kala erineva käitumise
korral aitab teil valida sobiv rakendus vastavalt olukorrale. Enne, kui asuda
valgustama spetsiifilisi momente, mis ilmnevad erinevate rakenduste sidumisel ja
nende osiste erinevat käitumist, sooviks kummutada mõnigad müüdid
lipsumaterjalide käitumisest vees ja anda mõned soovitused nende omaduste
rakendamiseks oma hüvanguks.
Teine probleem on seotud lipsumaterjalide ujuvusega. Vaatamata tootjate kinnitusele on enamus toodetavatest lipsumaterjalidest reaalsuses ujuvad (äärmisel juhul neutraalse ujuvusega). Isegi, kui punutud materjali tihedus on suurem vee tihedusest, siis heitel moodustuvad koevahedesse õhumullikesed, mis suurendavad ujuvust. Sellepärast ilma lisameetmeid kasutamata enamus lipsumaterjalidest kaardub põhja kohal. Selleks, et lips põhjale langeks on vaja kas ühes või mitmes kohas nn. pehmest tinast osakeste kinnitamine lipsule. Pehme tina paremaks kinnitumiseks lipsul võib kasutada leadcore tinasüdamikku, mida mõned keerud lipsule peale kanda ja siis pehme tina nende peale. Veel mugavam on lipsu raskustamine mõnede firmade poolt toodetavate spetsiaalsete pehmete raskuste abil, mis välimuselt sarnanevad silikoonstopperitele.
Pildil on näha rakenduse asendi muutus peale lisatoiminguid, antud pilt mingeid lisakommentaare ei vaja. Sellepärast ettevaatliku karpkala püüdmisel ei maksa karta ajakulu, mis kulub rakenduse täiustamisele.
