Minikalastaja karbipesa: Maailmameistrivõistlused ja hooaja lõpetamine.

Maailmameistrivõistluste kulgemise valguses sooritasime me oma viimase karpkala väljasõidu sellel aastal. Ilmad on juba oodatust külmemad ja arvestasime karpkalade loiu tegevusega. Kuna vahepeal ei olnud võimalik kalal käia, siis lükkus see hooaja lõpetamine arvestatust hilisemale ajale. Eelnevalt jälgides sportlaste tegevust maailmameistrivõistlusel, olin meeldivalt üllatunud kasahhi meeskonna edukast esinemisest- nende salarelv Marise näol näis end õigustavat. Vahepeal nad olid isegi esikohal. Lõppkokkuvõttes saavutasid nad 3. koha, mis on väga arvestatav tulemus sellise noore meeskonna jaoks- nüüd on nad end kindlalt kandnud maailma karpkalapüügi atlasele. Esikoha saavutas Portugali meeskond, Horvaatia 2. ja Kasahstan 3. kohal. Suurim võistluste ajal püütud kala oli prantslastel 4.079 kg. Siit on näha peamine võistluste ja tavapüügi erinevus. Arvestamata antud veekogu iseärasusi, on võistlusel edu tagatiseks maksimaalse arvu kala püüdmine, mitte suurte kalade taga ajamine. Selle tõttu ka trofee jahtijad ei osale võistlustel. Meie oma ühisürituse käigus koos Tuhnikuga suuri sihte ei seadnud, veetemperatuur on 10 kraadini langenud vahepealsete jahedate ilmadega. Kuna Marek ei saanud antud üritusel osaleda, siis pidin endaga kaasa meelitama Tarvo-oma keskmiku.Arvestades kõikide tarkade tähelepanekutega, siis tuli meil arvestada juba talverežiimil oleva kalaga. Vastavalt sellele ja ka ajapuuduse tõttu, esimesel päeval me ei söötnud, ainult väikesed lahjad PVAkesed dippimata juusesööda juurde. Mõni hetk peale rakenduste sisse heitmist oli esimene üksik piiksatus, mis juba ootusi kõrgendas. Öösel olid mõned võtud, kuid kalaga kontakti ei saavutanud. Laupäeval siiski söötsime natukene ja siis veel natukene: kuna oli igav ilma piiksatusteta, oli vaja Tarvol heiteid treenida, sööta oli kah natukene eelnevalt valmis segatud mida imelik tagasi viia ja hommikul vaadates oli väike kala pinnal siiski küllaltki aktiivne ja võis täheldada ka mõne suurema kala tegevust. Hannes jälgis täpsemalt külma aja protseduure ja söötis ühte kohta minimaalselt, teine plats sai ainult boile. Juuse otsas sai proovitud mitmeid erinevaid kombinatsioone. Pühapäeval 2.05 oli esimene kontakt kalaga, kuid kahjuks peale väikest võitlust väljus tema sealt võitjana ja oskas end meie konksu otsast vabaks rabeleda. Vaatamata Tarvo kurvale tujule äramineku tõttu, oli see siiski positiivne sündmus, kuna näitas kala huvi sööda vastu. Kell 6 siis tuli pidupäev meie õuele- õnnestus kahva saada 1. kala, hilisemal kaalumisel selgus 5,5 kg. Peale emotsioonide vaibumist kuuldus üksik piiksatus äärmiselt eraldiseisvalt vasakpoolselt õngelt, mistõttu sai ritvade juurde mindud ja seal selle swingerit jälgides rakendus 2. platsi õngel signalisaator, kell oli 7. Haakimine, kerimine, väsitamine- oli juba tunda, et tegemist on suurema kalaga, kuna ta ei tahtnud pikalt end mitte pinnal näidata, vaid kippus rahulikult kuid kindlalt oma teed minema, kuid kahva me ta saime. Sellega on pere sisemine rekord Tarvo käes 14 kg. Jälle rahunemine- uued lipsud ja sisseheited ja kell 8 järjekordne kala, seekord 11,5 kg. Kalad sai kõik peale konksust vabastamist kottidesse asetatud ja alles hiljem järgnes kaalumine ja fotosessioon, kus siis ka kalade kaal selgus. Kella 10,30 oli ka Hannesel kauaoodatud võtt- ilus kala, kuid loodetud 10. kilost väike kriipsukene puudu, 9,7 kg.

Sellega sai meie poolt kena punkt pandud selle aasta karpkala püügi hooajale. Vaatamata madalale veetemperatuurile kala siiski toitus, mida näitasid saavutatud tulemused.