Maailmameistrivõistluste
kulgemise valguses sooritasime me oma viimase karpkala väljasõidu sellel aastal.
Ilmad on juba oodatust külmemad ja arvestasime karpkalade loiu tegevusega. Kuna
vahepeal ei olnud võimalik kalal
käia, siis lükkus see hooaja
lõpetamine arvestatust hilisemale ajale. Eelnevalt jälgides sportlaste
tegevust maailmameistrivõistlusel, olin meeldivalt
üllatunud kasahhi meeskonna edukast esinemisest- nende salarelv Marise näol näis
end õigustavat. Vahepeal nad olid isegi esikohal. Lõppkokkuvõttes saavutasid nad
3. koha, mis on väga arvestatav tulemus sellise noore meeskonna jaoks- nüüd on
nad end kindlalt kandnud maailma karpkalapüügi atlasele. Esikoha saavutas
Portugali meeskond, Horvaatia 2. ja Kasahstan 3. kohal. Suurim võistluste ajal
püütud kala oli prantslastel 4.079 kg. Siit on näha peamine võistluste ja
tavapüügi erinevus. Arvestamata antud veekogu iseärasusi, on võistlusel edu
tagatiseks maksimaalse arvu kala püüdmine, mitte suurte kalade taga ajamine.
Selle tõttu ka trofee jahtijad ei osale võistlustel. Meie oma ühisürituse käigus
koos Tuhnikuga suuri sihte ei seadnud, veetemperatuur on 10 kraadini langenud
vahepealsete jahedate ilmadega. Kuna Marek ei saanud antud üritusel osaleda,
siis pidin endaga kaasa meelitama Tarvo-oma keskmiku.Arvestades kõikide tarkade
tähelepanekutega, siis tuli meil arvestada juba talverežiimil oleva kalaga.
Vastavalt sellele ja ka ajapuuduse tõttu, esimesel päeval me ei söötnud, ainult
väikesed lahjad PVAkesed dippimata
juusesööda juurde. Mõni hetk peale rakenduste sisse heitmist oli esimene üksik
piiksatus, mis juba ootusi kõrgendas. Öösel olid mõned võtud, kuid kalaga
kontakti ei saavutanud. Laupäeval siiski söötsime natukene ja siis veel
natukene: kuna oli igav ilma piiksatusteta, oli vaja Tarvol heiteid treenida,
sööta oli kah natukene eelnevalt valmis segatud mida imelik tagasi viia ja
hommikul vaadates oli väike kala pinnal siiski küllaltki aktiivne ja võis täheldada ka mõne suurema kala tegevust.
Hannes jälgis täpsemalt külma aja protseduure ja söötis ühte kohta minimaalselt,
teine plats sai ainult boile. Juuse otsas sai proovitud mitmeid erinevaid
kombinatsioone. Pühapäeval 2.05 oli esimene kontakt kalaga, kuid kahjuks
peale väikest võitlust väljus tema sealt võitjana ja oskas end meie konksu
otsast vabaks rabeleda. Vaatamata Tarvo kurvale tujule äramineku tõttu, oli see
siiski positiivne sündmus, kuna näitas kala huvi sööda vastu. Kell 6 siis tuli
pidupäev meie õuele- õnnestus kahva saada 1. kala, hilisemal kaalumisel selgus
5,5 kg. Peale emotsioonide vaibumist kuuldus üksik piiksatus äärmiselt eraldiseisvalt vasakpoolselt õngelt,
mistõttu sai ritvade juurde mindud ja seal selle swingerit jälgides rakendus 2.
platsi õngel signalisaator, kell oli 7. Haakimine, kerimine, väsitamine- oli
juba tunda, et tegemist on suurema kalaga, kuna ta ei tahtnud pikalt end mitte
pinnal näidata, vaid kippus rahulikult kuid kindlalt oma teed minema, kuid kahva
me ta saime. Sellega on pere sisemine rekord Tarvo käes 14 kg. Jälle rahunemine-
uued lipsud ja sisseheited ja kell 8 järjekordne kala, seekord 11,5 kg. Kalad
sai kõik peale konksust vabastamist kottidesse asetatud ja alles hiljem järgnes
kaalumine ja fotosessioon, kus siis ka kalade kaal selgus. Kella 10,30 oli ka Hannesel kauaoodatud võtt- ilus
kala, kuid loodetud 10. kilost väike kriipsukene puudu, 9,7
kg.
Sellega
sai meie poolt kena punkt pandud selle aasta karpkala püügi hooajale. Vaatamata
madalale veetemperatuurile kala siiski toitus, mida näitasid saavutatud
tulemused.
5,5kg
14kg
11,5kg
Kalal kurb nägu, sest pole veel teadlik, et tagasi ujuma pääseb.
Meeskond Tuhnik täies hoos.