Karbiakadeemia –harrastajast professionaaliks Valle-makškernieku paradize 14-16.06.2013

Kuna saime kutse osalemiseks antud üritusel, siis läbirääkimistel korraldajatega võtsime ka teise meeskonna Eestist kaasa. Antud üritusel osales meie Minikalastaja võistkond ka eelmisel aastal, kui see toimus esmakordselt. Lätlased korraldavad seda üritust koos nende rahvusmeeskonna esindajatega karpkala püügis selleks, et võistluse käigus oleks harrastajatel võimalus saada mõningast oskusteavet selle huvitava sportliku kalapüügi saladuste kohta. See muidugi ei tähenda, et konsultandid püüavad kala osalejate eest välja, vaid on võimalik pöörduda omal küsimustega nende poole ja kui nad näevad osalejate tegevuses suuri möödalaskmisi, siis ka juhivad sellele tähelepanu. Võistluse reglement vastab üldjoones rahvusvahelistele nõuetele.

   Loosimisel sattus meile A sektor, mis tundus küllaltki soodne, teine Eesti võistkond- Tuhnik sattus loosi tahtel meie kõrvale. Selline asjaolude kokkusattumine tegi rõõmu.

  Heites õnged sisse PVA kotikestega, et üritada saada kätte juba sektoris olevat kala, enne kui söötmisega ta jälle eemaldub ja kasutada sööda ettevalmistamisele kuluvat aega soodsalt saime juba poole tunni möödudes oma esimese kala. Kala oli küll vuntsidega, kuid kahjuks arvesse ei läinud, kuna tegemist oli Atlandi tuuraga, hinnanguliselt 5-6 kg, kes sai koheselt vabastatud, natukene hiljem järgmine tuur 3-4 kg.

Hiljem sai Tuhniku võistkond ühe säga, juba heitsime nalja, et rumalad eestlased said tingimustest valesti aru- arvesse lähevad kõik vuntsidega kalad. Peale söötmist olukord paranes ja tuli ka karpkalu samas oli meil mitmeid äraminekuid, sai seatud oma lipse jms. kuid olukord ei paranenud kuni võistluste lõpuni oli meil siiski väga palju äraminekuid. Nüüd olukorda hiljem analüüsides tundub, et viga oli pealiinide materjalis, mis oli liiga elastne. SIIT SOOVITUS-ÄRGE KASUTAGE ODAVAID TUNDMATUID MATERJALE. Järgmisel päeval õnnestus üle lüüa võistluse suur kala, meil 9,7 kg eelneva 9,3 asemele- selge oli, et selline tulemus selle veekogu kohta kaua ei püsi, meie õnneks olime selle tulemuse ülelööjad meie ise, kes saavutasime 12,32 kg, mis lõppkokkuvõttes jäigi antud võistluse suurimaks kalaks.

Peale esimest ööpäeva õhtul olime me esikohal, kuid siis tuul pöördus ja tulemused kajastusid kohe väljapüügis. Öösel suutis meist vastaskaldal asuv Läti Carpio meeskond teha tubli tööd ja sooritada korralik spurt, millega saavutas esikoha. Vaatamata kalarohkusele ei olnud kala kättesaamine siiski nii lihtne, üks võistkond jäi nulli. Lõppkokkuvõttes saavutas Minikalastaja võistkond teise koha ja suurima kala väljapüüdja auhinna. Järgmine selline üritus korraldatakse 13-15. september 2013. Kui nüüd on kellelgi huvi tekkinud ja oleks soov osaleda sellisel üritusel, siis palun pöörduda meie poole, on olemas eelnev kokkulepe korraldajatega, kes on nõus vastu võtma mõned meeskonnad Eestist. 

Lätlaste pildid- http://failiem.lv/u/nhzlgjl 

 

KAUBANDUSLIK TEADAANNE !!!

SUUR JAANIKUU KAMPAANIA

Minikalastaja koos meie sponsoriga Tellimus.ee

Suur jaanikuine soodusmüük

Kõik kaubad poole hinnaga

Karpkalapüügi huvilistel on kataloogidest võimalik tellida

Behr angelsport- Red Carp toodangut

Trabucco- K Karp toodang

Byroni tooted

Tellimisel kasuta koodi JPP050630062013TEL

Kalal

Sai siis nädalavahetus karbipüügil oldud. Ilmaolud erinevalt eelnevast prognoosist ei olnud soodsad kalapüügiks, pidi olema vahelduva pilvisusega väheste sademetega ilm, kuid tegelikult oli meeletult palav ja kuiv päevitamise ilm. Reede hilisõhtul rakendused heitsime oma valitud söödaplatsidele sisse ja peale sissesöötmist jäime ootele. Kaks kopraperet askeldasid oma pesakondade juures ja ka pardimamma ujus oma seitsme pojaga ringi. Varasemat kogemust antud veekogul arvestades eeldasime võttu laupäeva varahommikul või öösel. Öösel kella 1. ajal oli siis esimene õrn võtt, mida me ei suutnud realiseerida, kella 3.30 olin valves kuni kella 6.30, siis sai uni minust võitu ja otsustasin magama heita, kuna söödaplatsidel valitses vaikus, sain vaevalt umbes 5 minutit pikali olla, kui oli korralik võtt. Kahjuks selleks hetkeks mil me telgist välja jõudsime oli kala osanud end vabaks rebida- vaatamata baitrunneri nõrgale sidurile, oli ta isegi õnge tagumiselt toelt maha rebinud. Laupäeva päikesepaisteline ilm  sai aega veedetud käsiõngega ahvenaid püüdes, mis küll ei rõõmustanud oma suurusega ja selle tõttu, et vältida nende invasiooni sai katsetatud mitmesuguseid erinevaid söötasid õngekonksul. Väike ahven himustas isegi maisi. Poola pehmetest boilidest, mis prooviks sai talvel odava hinnaga ostetud äratasid särgedes huvi ainult kaheksajala boilid, vähemalt ahvenast olin prii. Marek veetis aega spinniguga ahvenaid püüdes, punase Mepps nr.2 peale tulid ahvenad kettis, üldiselt iga teine vise tõi kala, vahepeal ka järjest iga viskega. Õhtul sai siis suuremaid grilli peal valmistatud. Hilisõhtul õnnestus tal ka üks peaaegu mõõdus haug tabada. Tänu õigeaegsele ja ohtrale päevituskreemi kasutamisele pääsesime ilma põletuseta. Hilisõhtul saime signalisaatori rõõmustavat häält kuulda Tarvo poolt sisseheidetud õngel, kes otsustas meid külastada, kuid tulemust  ei järgnenud. Pühapäeva varahommik, vaatamata minu pingsale valvele ei toonud meile rõõmu karpkala näol. Meie oskused söötade presenteerimisel jäid seekord väheseks, kala nende vastu huvi ei näidanud või siis lihtsalt ignoreeris neid. Üks haugikütt kes kalale tuli tuvastas küll oma kajaloodi abil suure kala olemasolu meie püügiplatsidel. Nädalavahetus kujunes meeldivaks puhkeretkeks koos meeldiva seltskonnaga (lisaks meile oli ka Siim seal nullitamas). Nüüd rajame oma ootused järgmise nädalavahetuse Läti algajate koolitusvõistluse peale Valles.