Karpkala püügi edukus sõltub
suurel määral õigest püügikoha valikust. Kala on võimalik pikaajalise
eelsöötmisega omale sobilikumasse kohta meelitada, kuid see siiski ei anna
alati tulemusi.
Püügikoha valikutest vaata ka
Rene Martini artikleid
Kogu eelnevale infole ja
kogemustele lisaks, mida me võime omada antud veekogu kohta, on siiski tähtis
põhjareljeefi tundma õppimine.
Põhjareljeefi saab uurida
kajaloodi abil paadist, kuid alati ei ole see siiski võimalik, lisaks saab
kajaloodiga näha küll reljeefi erinevusi, kuid põhja pinna omadusi mitte eriti.
Siin on meie abiliseks markerritv. Markerritv on spetsiaalne tundlik ritv, mis
varustatuna ujuki ja raskusega, võimaldab meil uurida veekogu põhja. Ritv on
tähistatud marker ja varustatud märgistega jalgades, test ei ole märgitud. Meil,
meetermõõdustikuga harjunutel on mugavam kanda ridvale oma märked 25 ja 50 cm.
Oma tundlikkuse juures peavad ridval olema head heiteomadused.
Markerridval kasutatakse eranditult nööri,
kuna oma venimatuse tõttu annab ta paremini infot edasi, mugav on kasutada
märgistatud nööri, mille abil eri värvide järgi on lihtne määrata väljaheidetud
pikkus. Kettana on hea baitrunner tüüpi ketas, mis tänu kahele sidurile
võimaldab kiire ülemineku ühelt režiimilt teisele.
Markerridva rakendus sisaldab nööri
pealiinina, mille otsa kinnitatud monofiilist shock leader, mis väldib ujuki
takerdumist . Kui kasutada ilma shock leaderita, siis on hea enne ujuki
maandumist natukene nööri pidurdada, et ujuk jookseks otsa ja nöör ei oleks
keerdunud. Shock leaderi peale on libisevalt asetatud hea ujuvusega ujuk ,
selle järel piisavalt suur stopperpall ja kõige otsas vastav mügarlik tinaraskus. Markerujuk on piisavalt
suur hea ujuvusega ujuk, kasutusel on tööstuslikel ujukitel erinevat värvi sabad,
mida on võimalik vahetada- must veepeegelduse korral, kollane sudus ja kõige
universaalsem oranži värvi. Soovitav on tina kinnitada läbi pikenduse, siis
põhja mööda vedades on ujuki takerdumise oht taimestikku väiksem.
Veekogu tundma õppimisel meie kõigepealt
eemaldame ujuki ja veame paljast tina mööda põhja, niiviisi on ohutum, kui
raskus takerdub põhja, siis liini katkemisel kaotame ainult tina, väiksemate takistuste
korral on kinnijäämise oht ka väiksem, võime hilisema uuringu käigus hoiduda
kahtlastest kohtadest.
On üldtuntud tõde küll, et kala armastab
varjulisi- risulisi kohti, kuid kuna oht kala kaotada on suur, siis tuleks võimaluse korral
sellistest kohtadest hoiduda. Kui siiski üritada seal kalastada, siis peab seda
tegema küllaltki kinnikeeratud siduriga, õnged sel juhul liini suhtes risti ja
kogu aeg peab keegi kõrval valves olema. Sel juhul kala võtu korral võtab
koormuse enda kanda ritv ja kiirel tegutsemisel on võimalus kala rägastikust
avavette juhtida.
Peale palja tinaga põhja iseloomu tundma
õppimist, kinnitada markerujuk ja asuda põhja loodimisele koos iseloomu
jälgimisega. Selleks tuleb valida sobiv orientiir ja heita õng selles suunas
kaugemale eeldatavast püügialast. Laseme raskuse põhja vajuda ja seejärel
kerime liini pingule, kuni ujuk puutub tina, sealjuures peab ritv olema ühel joonel
liiniga, kui nüüd liini järgi anda vastavalt märgistusele 50 cm kaupa kuni ujuk
pinnale kerkib, siis on meil võimalik välja arvutada sügavus antud punktis.
Siinjuures ilmnevad baitrunner ketta eelised, kuna siduri ümberlülitamisega on
meil mugav liini järgi anda. Kui tahta olla piinlikult täpne, siis peaks saadud
tulemusele lisaks arvestama veel selle pikkuse, mille võrra tinal on pikendus.
Kuna veekogul üldiselt veetase kõigub,
siis meie seda lihtsuse nimel ei tee. Meid huvitab ju mitte niivõrd täpne
sügavus, kuivõrd sügavuste erisused. Nüüd uuesti ujuk vastu raskust kerida ja
rahulikult ritva pinges olekus kõrvale vedades, annab põhja mööda liikuv raskus
läbi liini edasi meile põhja iseloomu, kivisel osal on tunnetatavad klõksud,
mudasel osal on ta kinni, misjärel järsku vabaneb jne. Kogu see tunnetus tuleb
praktilise töö käigus. (Eelnevalt võib harjutamiseks veekogu ääres vedada tina
kaldajoone lähedal vees, ise küll seejuures eemal asudes- kaaslane saab
kommenteerida põhja ja siis ise üritada
seda vibratsiooni omandada).Seda protseduuri kordame mitu korda omal alal. Kui
on tähistatud nöör, siis näiteks esmasel uuringul näiteks iga 5 meetri järel
või tavalise nööriga näiteks ketta 5 pöörde järel. Sama tegevust tuleb teha
veel mitmel suunal. Nüüd oleme saanud esmase ülevaate meid huvitaval alal põhja
iseloomust. Analüüsides neid tulemusi on võimalik leida eeldatav koht, kus teha
täpsem uurimine, millel mõõtepunktide vahe on väiksem, näiteks kuni 0,5
meetrit.
Meie vanadest skeemidest natukene
korralikum. Siin me uurisime oma arust sobilikke kohti, paremad kohad meie
arvates olid küll kaugemal, kuid kuna ei suuda nii kaugel püüda-sööta, siis
tuleb arvestada oma võimalustega. Meie arust oli selline põhi ja kuna sööda
presenteerimine on kõvemal põhjal lihtsam, siis lähtusime suures osas sellest,
samas arvestades põhja reljeefi. Sellepärast sai tehtud valitud kohtades
natukene täpsem uuring.
Kuigi saame aru põhja
uuringute vajadusest kipume siiski natukene vähe sellele tähelepanu osutama,
suur kihu on õnged sisse heita. Antud kohas püüdes saime suurema kala kaugemast
punktist, lähem punkt andis paar väiksemat kala. Arvestades ka meie
heitetäpsust ei saa siiski täielikult väita, et ka tegelikult meie sööt ja
peibutis just täpselt valitud alal asetsesid, aga püüdleme selle poole.
Sellise korduva tegevuse
tulemusena kipub meil markerridval liin keerduma, mille vältimiseks on vajalik
aegajalt spin doctori kasutamine, mis sirgestab nööri.
Selleks seotakse see raskus
otse pealiinile ja tehakse vabasse vette mõned heited, algul pikemad hiljem
lühemad ja liini kerides saame sealt eemaldada keerud. Selle raskuse puudumisel
on võimalik ta ise valmistada või kasutada mõnda muud tehnikat liini
sirgestamiseks.
Üldiselt segaduse vältimiseks on soovitav
marker püügiritvade sisseheitmisel välja
kerida, olles eelnevalt vajaliku kauguse liini klipsiga fikseerinud või
kasutanud muud märgistust. Võimalik on ka markerõng kogu sessiooni ajaks vette
jätta, sel juhul tuleks sidur lõdvestada, marker uputada ja õng asetada eraldi
tugedele. Siis on kala võtu korral haakumise oht väiksem ja äärmisel juhul
kinni jäämise korral on siiski võimalik kala välja kerida. Pikkadel
püügisessioonidel on kasutuses ka statsionaarsed markerid, mis paadiga kohale asetatakse
ja hiljem ära koristatakse( on olemas isegi valgustusega lahendused), nende
konstruktsioon lubab haagitud kala liinil libiseda takistamatult üle markeri.
Peibutussöötmine on
karbipüügil väga tähtis komponent. Kuna püük toimub küllaltki kaugel ja ka
söödakogused on märkimisväärsed, siis on sööda kohaletoimetamise vahenditele
küllaltki suured nõuded. Söötmise täpsusest, kogusest ja kvaliteedist sõltub
püügi edukus. Kõige lihtsam on sööt kohale toimetada paadi abil, eeldab paadi
olemasolu ja kahjuks pole see ka alati võimalik. On olemas ka raadio teel
juhitavad spetsiaalsed söödalaevukesed, kuid nende hind on kasutatud sõiduauto
hinnaga võrreldav. Võistlustel on mõlemad vahendid keelatud.
Peamiseks sööda kohaletoimetamise vahendiks
on nn. spod rod-söödaõng. Antud ritv saab kõige enam koormust ja selle tõttu
peab ka olema kvaliteetne, kuna tema abil on vaja toimetada arvestatavad
söödakogused märkimisväärsele kaugusele. Ridvad omavad vastavat tähistust, testi
ei ole märgitud- see kõigub vahemikus 4-7 lb. Ridvaga töötades on kindlasti
vaja kasutada sõrmekaitset ja jälgida tuleb ka ühenduskohta, lõtk seal viib ridva purunemiseni.
Söödaridva abil on võimalik sööta raketiga,
kui nn. parašutiga. Viimase eeliseks on lihtsalt valmistatav konstruktsioon ja
võimalus lühikese aja jooksul sisse heita suur kogus sööta, tunni ajaga on
võimalik sisse heita oma 30 kg sööta. Kuna pall eraldub heitel küllaltki
lähedal, siis abivahendi tagasi kerimiseks kulub vähem aega ja energiat.
Peamiseks puuduseks on võimalus heita ainult söödapalle, nad peavad olema
küllaltki tugevad ja selle tõttu ei ole võimalik söödas kasutada palju suuri
osiseid, lisaks ka teatav ebatäpsus. Söödarakettte on mitmesuguse teostusega,
on aukudeta kaugemale lendavad ja ka võimalik seal siis vedelamaid segusid
kasutada. Aukudega variandi puhul on tühjenemine efektiivsem ja on ka nn. spomb
rakett, mis võimaldab söötmisel kasutada ka ainult boile ja kadudeta sööt
kohale toimetada. Spombi heitmisel peab olema heide kaares, et rakett maanduks
otsapidi vette ja avaneks. Söötmist on parem sooritada kahekesi, kus üks täidab
ja teine heidab, siis kujuneb välja rütmiline tegevus, mis parandab täpsust.
Söödaridva rull peaks olema varustatud nööriga, olema tugeva konstruktsiooniga,
omama piisavalt suurt pooli ja kiire
ülekandega.
Cobra
ehk heitetoru on väga vajalik abivahend, mis võimaldab heita boile piisavalt
kaugele ja mis peamine, teha seda vaikselt.
Võistlustel, kus raketiga söötmise aeg on piiratud, on see ainukene
abivahend söötmiseks väljaspool seda aega, lisaks saab alati kiiresti peale
võttu sinna kohta saata mõned boilid. Neid valmistatakse erinevate mõõtmetega,
tuleb arvestada oma poolt kasutatavate boilide mõõtudega ja seda, et mida
suurem boil, seda raskem ja kaugemale lendab. Kasutusmugavuselt on kergemad
variandid paremad, kuid seejuures peavad nad olema ka tugevad ja istuma
kindlalt käes, mida pikem vahend, seda kaugemale on temaga ka võimalik heita,
kuna annab enam energiat edasi. Söötmisel tuleb hoida kindlalt õiges asendis
käes ( soovitavalt kindaga), jälgida käe liikumist heitel, boilid on hea omada
käepärast, kas vöökotis või spetsiaalsel kõrgel alusel, niiviisi ilma liigsete
liigutusteta saavutame parema täpsuse. Heiteomaduste parandamiseks on hea toru
aegajalt niisutada, siis pöörlevad seal boilid paremini, mistõttu parem täpsus-
kaugus. Kui toru ei kasuta, siis peaks ta hoidma varjus vältimaks
ülekuumenemist, mis võib viia toru kõverdumiseni.
Kui on tegemist lühemate distantsidega,
umbes 30-40 meetrit, siis on võimalik kasutada söödakadasid. On olemas ka
spetsiaalsed kummidega varustatud jalgtoel katapuldid, kuid praktilises elus on
nad vähekasutatavad. Nagu me lapsepõlvest teame, siis oleks hea kada hoidvas
käes kasutada kinnast, mis kaitseks kätt kummi katkemise korral. Veel on
võimalik kasutada ka spetsiaalset heitkoppa, mis sobitub kahva varre otsa.
